Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Füüsika õppimisest kuni kaheksanda klassini mäletan seda, et tuleb ikka asju reaalse mõistusega võtta. Seda toonitas mu esimene füüsikaõpetaja. Keskkooli füüsikaõpetaja jutust on meelde jäänud see, et antimaailmast ei tasu naist võtta -  esimene suudlus ja oleme mõlemad energiaks haihtunud. Hea näide, siiamaani on meeles. Tallinna Pedagooiline Instituut (nüüdne Tallinna Ülikool) võlus mind eelkõige tööõpetusega, aga suurepärased õppejõud sütitasid minus nii füüsika , astronoomia, matemaatika kui ka psühholoogiahuvi. Vello Kornel, Hannes Tammet, Tamara Sõrmus, Peep Kalv – isiksused, kes  vanemat füüsikutepõlvkonda kindlasti kõnetavad. 

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige rohkem tavaelus on ilmselt pöördutud minu poole elektriga seotud küsimustes. Ka tähistaevast olen tutvustanud. Olen olnud ka ühes kohtuasjas konsultant, see puudutas purunenud toote ekspertiisiandmete tõlgendamist. Kuna koolitundides olen käsitlenud liikluse ja tehniliste spordialade füüsikalisi aspekte, siis on ka sealt tulnud küsimusi auto juhitavuse ja oda lendamise kohta.

Mulle meeldib füüsika õpetamisel lähtuda sellest, et kerge on seletada seda, mida näed. Aga inimesel on võime teha nähtavaks asju ka kujutlemise läbi, seepärast on tähtis osata kujutleda nähtusi, mida seletad. Kujutlusvõimel on tohutu tähtsus asjadest arusaamisel. Ja kui kujutluspilt ei hakka tööle, siis teeme asjad näitlikult selgeks. Tuleb meelde lugu gümnaasiumiklassist kellele ei mahtunud kuidagi pähe aatomi kvantmehhaanilised seaduspärasused. Egas midagi, läksime saali, jagasime rollid ja mängisime aatomi kvantmudeli läbi nagu rahvatantsu etenduse. Keskel olid prootonid ja neutronid koos ja ümber nende suures ringis tiirles laineline elektron. Ja kui laineline elektron tahtis tuumale lähemale tulla, pidid osad ringis olijad lahkuma (nagu footon aatomist). Juurdetulemisel aga laienes ring iseenesest. Uskumatu, aga see oli paljude jaoks parim ja õpetlikum füüsikatund kogu kooliaja vältel.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Kas valemid pähe? Kas seadused pähe? Kui midagi muud ei ole võtta, kui loogika ei tööta, aitab päheõpitud seadus, seda õigesti rakendades, tulemuseni jõuda. Valemeid kontrollin pärast teema läbimist. Kui on sisuliselt tööd tehtud ja piisavalt oma peaga ülesandeid lahendatud on valemid pähe kulunud. Hea kontroll hindamaks tegeliku õpilase töö mahtu. Füüsika koolivalemid on nii lihtsad, et neid saab igal ajal reaalse olukorra analüüsimisega välja tuletada. Olen proovinud põhikooli õpilastega, tuleb välja küll, seepärast tasub vaeva näha ja selline arutlemisoskus omandada. Eelkõige peab aga oskama õiget valemit valida ja teadma , mida antud täht selle valemi kontekstis tähendab. Kui võimsuse valemis t tähendab temperatuuri, on ikka mõtlemine väga mööda. Vajalike valemite meeldejätmiseks on ka mõnusad naljad omal kohal: „Nuiaga pähe kui võimsuse valemit ei tea“ (N=UI), kõlab elektriõpetuses. „OOO - mega, täna on sööklas kaks pihvi“, on mu õnestunumaid lööklauseid ringliikumise ja laineteooria ühe valemi (ω=2πf) meeldejätmiseks. Ka aastate pärast mäletatakse.