Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Alustasin füüsika õppimist mehaanikast ja leian siiani, et see on õigem kui praegune, mil alustatakse optikast. Optika võib tunduda küll „põnevam“, aga mehaanika on ikkagi kuidagi paremini tajutav. Õppisin Ida-Virumaal Oru koolis (praegu seal enam kooli ei ole), aga siis moodustasime piisavalt suure nutikate õpilaste koosluse. Füüsikaõpetaja oli väga nõudlik, ütleksin isegi, et kohati liigagi. Mäletan, et olin jätnud Ohmi seaduse rakendamise ülesandes voolutugevuse arvutamisel vastuse teisendamata milliampritesse ja sain nelja. Sellest hoolimata olen talle väga tänulik. Ma ei ütleks, et huvitusin füüsikast. Mulle meeldis õppida ja ükski aine raskusi ei valmistanud, aga pigem olin huvitatud ajaloost. Keskkoolis tegin valiku füüsika kasuks ja seda just tänu oma füüsika õpetajale.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Tihti võib kohata õpilasi, kelle suhtumine füüsikasse on juba blokeeritud, sest talle on (tavaliselt) vanemate poolt sisendatud, et juba mina ei saanud füüsikast aru; füüsika see on väga raske jne. Sellisel juhul kulub palju energiat õpilase sellisest arusaamast „vabastamiseks“. Just see hetk kui õpilane tajub, et ta saab füüsikast aru, peaks olema iga füüsikaõpetaja unistuseks.

Õpetamine on õpilase ja õpetaja vastastikuse rikastamise protsess. Minu egot ei riiva karvavõrdki kui õpilane on mõnes küsimuses targem kui mina. Seega ei ole ma teinud kunagi numbrit kui õpilane on mõnes füüsika teemas targem kui mina. Kui õpetaja hakkab põdema oma autoriteedi pärast, siis ei tule õpetamisest midagi välja. Tuleb olla sina ise – oma positiivsete omadustega ja samuti veidrustega.

Õpetan füüsikat suurima mõnuga ja kui õpilasedki seda mõistavad, siis on kõik kordaläinud.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Füüsika on tegelikult imelihtne, tuleb ainult ära tunnetada süsteem. Mõneti sarnaneb füüsika õppimine ja ka õpetamine muusikale. See küsimus viib muidugi kohe paljuräägitud valemite peast teadmise juurde. Leian, et õpilased valemeid peast teadma ei pea. Õpilasele, kes on füüsikast sügavamalt huvitatud (käivad olümpiaadidel, planeerivad oma edasised õpingud siduda füüsikaga jne.) jäävad need iseenesest pähe. Kes on huvitatud headest õpitulemustest nendel on valemilehtedest kasu. Kes on tulnud lihtsalt aega veetma, sellel ei ole ka valemilehtedest mingit kasu.

Samas on väga paljudel õpilastel tekkinud valemitest nagu mingi dogma. Nad saavad valemilehelt mingi valemi ja proovivad seda kohe rakendada suvalise situatsiooni lahendamiseks. Püüan luua õpilastes arusaamist, et oma mõttekäike tuleb argumenteerida ja põhjendada (kasvõi valemitele toetudes). Oskuslikus valemilehtede kasutamisest on tegelikult väga palju abi. Seaduste sõnastamiseks tuleb näiteks valem lihtsalt panna sobivasse keelevormi. Rõhutan alati, et füüsika õppimisel tuleb lähtuda sellest, et aju ei ole prügikast ja seda tuleb kasutada ratsionaalselt.