Esimene katse inimese Veenusele saatmiseks sooritati Marylandis Baltimore’is 1928. aastal. Robert Condit ehitas koos kahe abilisega nurkraudadest ja purjeriidest raketi. Kütuseks kasutati aurustatud bensiini, mis suunati terastorudesse ja süüdati seejärel elektrisädemega.
Condit pidi reisi sooritama üksi, ta oli varunud veidi toitu, vett, kaks taskulampi ja esmaabipauna. Suunavalik polnud mureks, sest piloot kavatses oma sõidukit õhkutõusu ajal hoolikalt suunata. Veenusele jõudmisel oli kukkumise aeglustamiseks plaanis kasutada siidlangevarju. See, kuidas täpselt tagasi pöörduda, polnud selge, kuid sellisel juhul, kui planeedil poleks leidunud toitu ja vett, ei olnud Conditil plaanis sinna kauaks jääda.
Katselennu päeval ronis piloot sõidukisse ja käivitas mootori, et lennata meetri kõrgusele lihtsalt selleks, et seadet kontrollida. Terastorudest paiskus välja suitsu ja tuld, aga mingit õhkutõusu ei toimunud. Condit suurendas bensiini pealevoolu, mistõttu leegid muutusid nii pilkupüüdvaks, et liiklus tänaval seiskus. Seade ei liikunud aga endiselt paigast. Condit jätkas üritamist, kuni kütus lõppes.
Veenusele ei jõudnud ta kunagi, vastasel juhul oleks see lugu loomulikult üldtuntud.