Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Füüsika õpe algas 8.klassis. Õpe oli meil üsna üksluine, kuna vahendeid koolil ei olnud ja seega praktilised tööd piirdusid elektriringi kokkupanekuga. Õpetaja pani rõhku teooriast põhimõtteliselt aru saamisele ja ülesannete lahendamisele.

Füüsika ei olnud küll koolis kõige põnevam tund, kuid pani huvitavatele probleemidele mõtlema. Huvi füüsika vastu kasvas gümnaasiumis. Eks siis sain vanemaks ja oskasin ümbritsevat rohkem  mõtestada. 

Loodus üldiselt on mind aga alati huvitanud, selle pisiku sain kodust. Bioloogist ema, kes õpetas Suislepa kohalikus põhikoolis kõiki loodusaineid  peale füüsika, oskas alati loodusest rääkida ja küsimustele vastata. Mida rohkem looduse kohta teada sain seda põnevam see tundus. Vanusega kasvas arusaam, et kõik looduse seaduspärasused taanduvad füüsikale.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige raskemini mõistetavad tunduvad elektromagnetismi teemad. Selle teemaga seoses on ka tunnis endal taipamist ja avastamist koos õpilastega. Aga pean tõdema, et „õpetan ja õpetan ja lõpuks saan ise ka aru“ momente on tulnud paljude teemade juures.

Ümbritsevate inimetega vesteldes tõstatub palju küsimusi. Kosmose teema on olnud alati intrigeeriv. Eriti suurt arutelu tekitav on olnud Universumi lõputuse ja lõpu küsimus.

Üldiselt paljud võõrad noored inimesed ehmatavad ära, kui öelda, mis ametit ma pean, kui aga esimesest ehmatusest on üle saadud siis tullakse lagedale väga laia valiku küsimustega. Küsitud on nii linnu lendamise kohta kui selle kohta, et millal Päike Maa „alla neelab“, nii et tegelikult on teemadering lai, mis inimesi huvitab.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Valemite õppimisest niipalju, et need valemid, mis on õppekava järgselt kohustuslikud peast teada on täiesti piisav. Kui on olemas mõistmine nende sisust, tuleb nende valemite teadmine juba ilma suurema pingutuseta. Nende korrektne rakendamine on aga juba iseasi…