Puäntillistlikud maalid, näiteks Georges Seurat’ „Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte’i saarel”, on maalitud mitte pintslitõmbeid, vaid tohutut hulka värvilisi punkte kasutades. Kui seista maalile lähedal, on punktid nähtavad, kuid eemalt vaadates sulavad need kokku ja pole eristatavad. Veelgi enam, iga maaliosa värvus võib eemale liikudes muutuda, mis ongi puäntillistliku maali punktidest koosnemise mõte. Mis sellist värvimuutust põhjustab?

Georges Seurat’ „Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte’i saarel”	Maximilien Luce’i puäntillistlik maal Seine’i jõgi Herblay’s

Vastus Kui valgus liigub läbi vikerkesta, toimub selle difraktsioon, see tähendab, et valgus valgub laiali ja moodustab interferentsimustri. Kui vaatame punktvalgusallikasse, tekib difraktsiooni tulemusena võrkkestale ringikujuline kujutis. Kui vaatame kaht kõrvuti asetsevat valgusallikat, moodustab neist kumbki oma ringkujulise kujutise, ent kui need on väga lähestikku, siis kujutised kattuvad ja me eristame ainult üht, ühendkujutist. Sellise kattumise tekkimine paneb piiri meie võimele eristada kaht erinevas punktis paiknevat valgusallikat.

Kaks kõrvuti asetsevat puäntillistliku maali värvipunkti toimivad nagu kaks valgusallikat. Oletame, et punktid on erinevat värvi. Kui me seisame vahetult maali ees, on punktid meile piisavalt lähedal, et võrkkestale tekiks kaks erinevat kujutist, ja seega näeme punkte tõelistes värvides. Kui liikuda maalist eemale, tekib punktidest silmas kattunud kujutis ja me ei eralda enam üksikuid punkte. Ajust teadvusesse jõudev punkti värv ei pruugi enam olla kummagi üksiku punkti värv ega isegi nende lihtsustatud keskmine – aju võib sünteesida täiesti uue värvitooni. Oletame näiteks, et fuksiin (sinise ja punase segu) värvi punkt on kollase punkti kõrval. Nende kahe punkti kombinatsiooni tajume roosana. Nõnda kasutab puäntillistlik kunstnik oma teose loomisel ära meie nägemissüsteemi.

Traditsiooniline õlimaal on enamasti tumedamates toonides kui puäntillistlik, sest esimese värvid tekivad värvikihtide segust lõuendil. Valgus peab värvikihi läbima, peegelduma ja taas värvikihi läbima, enne kui vaatajani jõuab. Mida enam on värvikihis pigmenti, seda tumedamana maal paistab. Kuna puäntillistliku maali värvidest moodustub pilt ajus, mitte lõuendil, ei tumene valgus nii palju.

Mitmevärvilistele pindadele, näiteks mosaiikidele, kootud riidele, värvitrükile ja värvilistele ekraanidele annavad nende värvi paljud väikesed eri värvi punktid. Traditsioonilise värviteooria kohaselt on kõikvõimalike erinevate värvitoonide loomiseks vaja kolme põhivärvi (punast, sinist ja rohelist). Seega on värvilises ekraanis neid kolme värvi punkte sisaldavad read. Iga soovitud värv moodustatakse eri värvi punktide heleduse muutmisega.