Kuidas õppisid koolis füüsikat?
Füüsikat õppisin kõige rohkem põhikoolis. Õpetajaks oli kooli direktor, kes õpetas väga matemaatikakeskselt. Lahendasime ülesandeid, mingeid katseid tegime ka. Kuna mulle meeldis matemaatikas ülesandeid lahendada, siis füüsikas polnud ka mingit probleemi. Andmed kirja ja valemid ka ja kombineerisin. Sisulist arutelu, miks ja kuidas ja mispärast, ma ei mäleta. Keskkooli esimeses klassis oli õpetaja, kel olid väga head konspektid, kuid tundides tegeles ise muude asjadega. Keegi õpilastest luges tema konspekti ette ja teised kirjutasid. Vahel siiski rääkis ise ka. Ülesandeid tegime temaga päris palju. Järgmisel aastal oli õpetajaks noor mees, kes ei julgenud klassi poole eriti vaadatagi. Ma olin korralik õpilane ja kui kästi midagi lugeda, siis läbi lugesin ikka, erilist huvi küll ei olnud. Kolmandal aastal oli jälle uus õpetaja, tema püüdis meid siis ikka õpetada ja asju selgeks teha. Keskkooli osast ei mäleta ma ühtegi katset.
Vanema vennaga arutasime vahel kuidas ja miks looduses asjad nii käivad. Temaga uurisime ka, kuidas miski töötab. Näiteks, mis on mänguautode sees jne. Ükskord lammutasin ära ühe isa lüliti, et näha, mis seal sees on. See oli ilus karp musta ja punase nupuga. Kahjuks ei osanud pärast kokku panna ja sain isa käest riielda, et ära lammutasin.
Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?
Kõige raskem teema tundub elektromagnetism ja üldse elektriga seonduv praktiline tegevus.
Kõige toredam on näha, kui õpilased mõtlevad kaasa ja küsivad ning arutavad. Vahel jõuame nii ka hoopis teiste teemade juurde, aga kui huvitab, siis ka seletame ja räägime. Tore on ka see, kui õpilane on kodus midagi uurinud või kuulnud ja siis tahab täpsemalt teada, kuidas asi käib.
Aastakäikude õpilased on väga erinevad. Ühel aastal ei saadud aru, miks valguse kiirus on erinevates keskkondades erinev. Mängisime siis läbi, nii et igaüks oli kas keskkonna osake või valguse osake. Peale seda liikumist oli kõigil asi selge. Järgmisel aastal tegin sama järgmise klassiga, mille peale pärast üks õpilane küsis: „Õpetaja, kas te arvate, et me nii lollid oleme, et nii titekalt peab seletama?”
Kuna kõikide teemade juures püüan panna õpilasi mõtlema ja tooma näiteid elust enesest, ütles kord üks õpilane vahetunnis teisele – füüsika on raske, seal peab mõtlema!
Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?
Mina olen seda meelt, et põhimõisteid, tähistusi ja ühikuid peab teadma, muidu ei saa hiljem aru, millest üldse jutt käib. Põhimõisteid võib seletada ka oma sõnadega nii, et on näha, kas õpilane on asjast õigesti aru saanud. Põhikoolis ei luba ka valemite lehte, gümnaasiumis küll. Gümnaasiumis peavad ka peast teadma, mida mingi täht tähendab ja mille kohta valem üldse käib. Teisendada peavad oskama, aga kui ka mõni eesliide meelest ära läheb, siis võib vaadata ka. Need kuluvad nagunii pähe. Ja kui piisavalt tähistusi ja ühikuid kasutada, jäävad need ka isegi pähe. Kui mõnele tõesti ei jää, siis tuleb ära õppida. Oluline on maailma asjadest aru saamine ja nende omavaheline seostamine.