Füüsika õpetaja raamatFüüsika õpetaja raamat : Vastab Enn Kirsman

Vastab Enn Kirsman

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Minu kooliaja füüsika oli väga eklektiline. Õppisin füüsikat kahes koolis – Kohtla-Järve 1. Keskkoolis ja Rapla Keskkoolis – kokku kuus aastat (VI – XI klass) seitsme erineva õpetaja käe all. Iga õpetaja oli eriline, lausa omaette isiksus, kellest eredamalt on meelde jäänud Lehho Jõumees Kohtla-Järve koolist ja Hans Makus Rapla koolist.

Kuna tegelesin koolis kõige muuga, võiksin lausa öelda, et käisin koolis kõige muu kõrvalt, siis polnud mul eriti aega kooliasjadega tegelemiseks. Üks inimtüüp vist kohe on selline, kes pingutab tulemuse saamiseks nii vähe kui võimalik ja ometigi tuli kõik kuidagi iseenesest kätte.

Füüsika õpetajaks saamisega oli aga nii, et üheksandas (keskkooli esimeses) klassis küsis mult naabritädi, et kelleks Enn ka suureks kasvades (olin siis 183 cm pikk ja umbes 110 kg raske) saada tahab. Tulistasin puusalt, et õpetajaks. Mõni päev hiljem mõtlesin, et miks ka mitte. Kuna reaalained olid apoliitilised ning füüsika tundus elulähedasem kui matemaatika ja lihtsam kui keemia, siis nii see valik kujuneski.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Füüsikaga (ilmselt kõigi teiste ainetegagi) on nii, et mida rohkem sama asja teistele seletada, seda paremini sellest ise aru saad. Küsitakse igasugu asju. Mõni on raadiost kuulunud mõnda fakti ja küsib selle kohta. Teine jälle kuskilt portaalist miskit kummalist lugenud. Viimasel ajal on mul kiusatus võidelda/vaielda portaalist telegram.ee „teaduslike“ artiklite jagajatega. Paraku olen jõudnud tõdemusele, et kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta seda lihtsalt usubki ega lase faktidel oma usku kõigutada.

Peeglisse vaadates tuleb tunnistada, et küllap on meil, füüsikaõpetajatel, selles oluline osa. Kui me võtaks rohkem aega, et õpilastel tekiks võimaluski faktide ja ainete vaheliste seoste loomiseks, siis poleks hiljem tarvis võidelda lapiku Maa teooria absurdiks või absoluutkiirusest kiiremini liikuvate rakettide ehituslike iseärasuste võimatuks tunnistamisega.

Silma võtab (positiivselt) märjaks aga see, kui sama asja viienda nurga all selgitades hüüatab muidu tagumises pingis sind tuhmi pilguga vaadanud õpilane, et „Aaa, sain aru – nii lihtne see ongi!“

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Minu arvates võiks koolifüüsikas olla tõesti paar kolm printsiipi, mida peast teada. Absoluutkiiruse printsiip, massi ja energia ekvivalentsuse printsiip, energia miinimumi printsiip … võib-olla mõni veel. Ise kordan oma õpilastele, et kui neil on gümnaasiumi lõpuks meeles, et absoluutkiirus on ligikaudu 300 tuh. km/s, teavad Newtoni kolme seadust ning Ohmi seadust, siis pole nad kolme gümnaasiumi-aastat tühja lasknud.

Kõik definitsioonvalemid (ja seda mitte ainult füüsikas vaid ka matemaatikas) võiksid aga õpilastel olla (koos tähiste ja ühikutega) vabalt kätte saadavad. Hindan faktiteadmistest palju kõrgemalt seda, et õpilane suudab ära tunda, millise probleemiga on tegu, leida selle probleemi lahendamiseks sobiva(d) valemi(d) ning nende abil probleemi lahendada.

Kindlasti ei poolda füüsikast „jutustava“ õppeaine tegemist. Füüsika kasutab objektide ja protsesside kirjeldamisel matemaatika keelt ning seetõttu on arvutusülesannete lahendamine praktiliste tööde tegemise kõrval füüsika lahutamatu osa. Olgu pigem „läbi võetavaid“ teemasid poole vähem, kuid nendele kuluv aeg poole pikem – nii saaksid õpilased midagigi jäädavat endaga kaasa võtta. Praegu ratsutame enamuse materjalist lihtsalt läbi ja siis imestame, miks usuvad inimesed, et Maa on lapik või muid sarnaseid jaburusi.