Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Mina õppisin nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis Jõgeval, Jõgeva Gümnaasiumis. 8.klassis oli õpetajaks Laine Kaasik, kelle õpetusest on spektri värvused eluks ajaks meeles, ning 9.-12.klassis oli mu õpetajaks Vello Mägi, kellega nüüd kolleegidena kogemusi jagame.

Koolis õppides oli füüsika alati aine, mida ma ei õppinud pähe, sest üsna õpingute alguses tekkis arusaam, et kõik õpitav on pärit meid ümbritsevast maailmast. Seetõttu peab saama loogiliselt meelde jätta ja tuletada õpitavat. Ja parim viis õppimiseks oli ikka teistele seletada, sest siis tuli ju ise materjal läbi mõelda ja iga seletusega hakkas ka ise üha paremini aru saama, millest on jutt. Seetõttu koduseid õppimisi füüsika jaoks oli vähe, vaid kui kirjalikke töid oli vaja teha, muidu vahetundides seletades klassikaaslastele õpitavat materjali.

Mäletan siiani gümnaasiumi lõpuaktust, kus õp Mägi võttis sõna ja ütles, alati oli huvitav lugeda minu ja mu klassivenna töid, sest sealt võis midagi põnevat leida. Ja nii oli, sest kui päris täpselt tol hetkel õpiku teksti ei mäletanud, siis tuli loogika alusel kohapeal teooriaid ja füüsikat luua – õnnestumine – oli häid ja oli paremaid päevi.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Meenub paari aasta tagune tund 12.klassiga. Enne jõuluvaheaega oli räägitud radioaktiivsusest ja kiirgusdoosidest rääkides saime teada, et banaan on radioaktiivne puuvili. Kevadel, üks viimastest tundidest, tuli õpilastel esitleda oma füüsikalist maailmapilti. Ja üks tütarlaps tuli banaaniga, millele olid peale kirjutatud valemid. Lugu: „Kuidas spikerdada? Kuna banaan on radioaktiivne, siis selle asetamisel lauale õpetaja ehk väldib seda pinki ning jalutab kaugemalt mööda. Ja siis ma saangi valemeid vaadata. J“

Üldiselt on toredad kõik need hetked, kui näen, et õpilastel tekkivat sädet silmas või kui neil tekivad küsimused teemal, millest räägime. Tahavad teada, kas see või teine asi toimibki nii, sest kehtib just käsitletav füüsika. Ja kõige parem õppimine ongi ikkagi vahvate ja särasilmsete noortega koostöös.

Samuti on tore arutada, miks on seelikuga talvel soojem kui vaid teksapükstega? Või kui arvutatakse Kuu tiirlemisperioodi, siis tulemuse õigsuse hindamine, kas 27 päeva sobib? Ja kellele need jõud ikka mõjuvad, kas kelgutajale nõlval või õhule 2 m kõrval?

Üks vahva seik oli mõni suvi tagasi rongiga Jõgevalt Tallinna sõites, kui sattusin istuma vastamisi noormehega, kellega tuli juttu autode ümberehitamisest ja nende sõiduomadustest. Ning pärast mõningat mõttevahetusi jäi vastasistuja järsku mõtlikuks ja küsis: „Sa oled naine. Miks sa nii palju autodest tead?“. Aga kuna juttu oli füüsikal põhinevatel nähtustel (soojuspaisumine, tuuletakistus jne), siis oli see kõik lihtsalt loogiline.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Kindlasti on enne igat kontrolltööd õpilastel tunne, et asju tuleb pähe õppida ja seda ka tehakse. Kuid see ei ole edasiviiv meetod. Jah, mõni asi tuleb mõnikord pähe õppida, sest kui üks asi on peas, hakkab meie tark aju seda seedima ning järgmiste analoogiliste tulemuste saamine on juba märksa lihtsam.

Olen aga ise seisukohal ja püüan õpetada ning anda õpilastele edasi oskust näha/tajuda õpitava teema loogikat, aru saada, miks need asjad nii on. Seostatult maksimaalselt palju igapäevaste nähtustega meie ümbert, sest just nii saame aru. Ja kui ka humanitaarklassi õpilasel läheb nägu pärast pikka pusimist rõõmsaks ja ta teavitab „Ma sain aru!“, siis elu tõestabki, et loogika on füüsikas väga oluline komponent. Valemite pähe õppimine vähetõenäoliselt (humanitaarklasside) füüsikaga seonduvat edasiõppima minejatelt ma ei nõua. Sest kes neid vajab, see peab neid nagunii meelde tuletama ja tänapäeval on infot meie ümber nii palju. Väga tähtis on oskus osata etteantud materjali kasutada. Sest isegi kui valem on peas, siis selle rakendamise oskus ei kaasne valemi teadmisega. Pähe õppimise oskust ei soovi ma kontrollida, vaid ikka ju temaatika tundmist, maailma toimimisest arusaamist.