Kuidas õppisid koolis füüsikat?
Põhikoolis oli klassis 11 õpilast. (Tali 8-klassiline kool Pärnumaal) Viilida eriti ei saanud ja kuna füüsika meeldis, siis väga ei olnud tarvidust viilida ka. Õpetajaks oli tegelikult matemaatika õpetaja, aga ka füüsikat õpetas ta päris hästi. Keskkooli lõpetasin Nõos. Õpetajaks oli Valdo Väinaste. Sel ajal oli ka tavalises koolis küllaltki heal tasemel füüsikaõpe. Nõos sai natuke rohkem ülesandeid lahendatud. Olid ka praktikumid. Osalesin päris usinalt olümpiaadidel. Põhikoolis ka vabariiklikul. Tunnid olid peamiselt loengu vormis õpetaja suutis aine üpris hästi ära seletada. Igatahes mulle meeldisid. Meelde on jäänud, et kontrolltööd olid päris pikad ja ega eriti lahenduste kontrollimiseks aega ei jäänud. Kooliväliselt väga rohkem füüsikaga ei tegelenud. Ega maal elades selleks suurt aega jäänutki. Ega mul keskkoolis ei olnudki sellist sihti, et füüsikaga pikemalt seotuks jään. Füüsikuks aitas saada sõda Afganistanis (see on eraldi lugu).
Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?
Tegelikult on kõige raskem minul õpetamise mõttes mehaanika. Siis on õpilastel veel kõik võõras. Tegelikult saab kõike õpetada. Selleks on vaja ainult piisavalt aega ja oskust õpetada. (Vastav matemaatika peab ka muidugi selge olema.)
Küsitakse igasuguseid asju. Küsivad enamasti õpilased. Aga olen aidanud ka teisi. Hea mälestus on bio-geo õpetajatega käidud Saksamaa ekskursioonist, kus tuli põhjalikult seletada tõusude ja mõõnade tekkimist. Kuna olen tegelenud lennundusega, siis olen ka selles vallas päris palju selgitusi andnud. Viimane kord oli seotud füüsikaõpetajate CERN-is käiguga. Sattusime istuma lennukitiiva taha ja siis oli hea seletada mis on mis ja milleks.
Üks asi millega on hea inimesi testida on Newtoni seadused. Kui vähemalt ühe suudab ära seletada, siis võib täiskasvanud inimesega füüsikast rääkida. Kui ei suuda, siis tegelikult vahet ei ole, mida räägid.
Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?
Kindlasti. Kujutage ette liiklust kui liikluseeskirjad ei oleks peas. Sõidud saaksid tehtud aga…..? Või vestlust inglise keeles, kus mõlemad vestlejad piiluvad kogu aeg sõnaraamatusse... Millegipärast arvatakse, et füüsikas saab kõike järele vaadata. Nii see ei ole. Tegelikult on ka füüsika keel mille mõistmiseks peavad „tähed“ ja „sõnad“ peas olema. Kindlasti peaks peas olema valemid ja põhimõisted. Näiteks kaal, kiirendus. Loomulikult mitte sõnasõnalt, aga piisavalt täpselt. Tegelikult on nii, et kui lahendada piisavalt ülesandeid , siis valemid kuluvad iseenesest pähe.
Hiljuti oli mul 12. klassis kontrolltööks ettevalmistamise tund. Mina midagi suurt ei teinud. Seletasin natuke raskemaid kohti. Sain rahulikult õpilasi jälgida. Õpilased lahendasid iseseisvalt või siis teiste abiga ülesandeid. Vestlus toimus füüsikavõõrale täiesti arusaamatus keeles. Kasutati tähiseid, jne. Hea tunne oli. Tundsin, et minu töö ei ole asjatu olnud. Minu meelest see ongi see, millest algab füüsikaline maailmapilt. See et võib-olla need mõisted jne varsti ununevad ei olegi tegelikult tähtis. Midagi jääb ikka alles ja see mis alles jääb ongi füüsika. Selleni jõudmiseks tuleb paar aastat vaeva näha.