Füüsika õpetaja raamat Füüsika õpetaja raamat : (Kes pildistas esimesena kosmosest Maad?)

Kes pildistas esimesena kosmosest Maad?

Esimesena pildistas robot. Robootika tänapäevase taseme kõrguselt vaadates on seda automaatkaamerat natuke liiga pidulik robotiks nimetada, aga tõsi on, et inimene seda pilti ei teinud. Rakettidega kosmose vallutamise idee oli 20. sajandi alguseks piisavalt läbi töötatud, et rakettmootorite katsetamisega algust teha. Fotoaparaat ning fotograafiline protsess olid seks ajaks ka sobival kujul olemas ja arenesid kiiresti. Kahjuks oli maailmal muid probleeme lahendada. Raketid loodi alles teise suure sõja ajal ja sugugi mitte kosmoselendude tarvis. Sõjast üle jäänud V-2 raketid kulusid siiski ära kosmoseprogrammide arendamiseks. 24. oktoobril 1946 lasti White Sands'i polügoonilt New Mexicos üles Saksamaalt rekvireeritud rakett, millele oli paigaldatud ümberehitatud filmikaamera. Rakett tõusis 65 miili (105 km) kõrgusele ja kaamera pildistas maapinda automaatselt iga 2 sekundi järel. Raketi allakukkumisel kaamera purunes, aga tugevdatud kestas film viga ei saanud. Eelmine, õhupallilt tehtud pildistamise kõrgusrekord (1935. a – 22 km) oli sellega ületatud peaaegu viis korda. Sündmust peeti siiski pigem fotograafia kui kosmosevallutuse saavutuseks. Paari aastaga ületati ka 100 miili kõrguselt pildistamise piir ja monteeriti juba kokku suuremaid panoraame.

Kui kaugel on kosmos?

Atmosfäär jääb maapinnast kaugenedes üha hõredamaks, kindlat piiri ei ole. See on inimestele hästi teada kõrgeltele mägedele ronimisest ja oli enne kosmoseajastut uuritud õhupallilendudega. Kuhu siis tõmmata kosmilise ruumi piir? Võiks kokku leppida näiteks 100 km peale. See on päris hea pakkumine ja mitte ainult kahe nulli pärast. Umbes sellel kõrgusel asub Kármáni piir, arvutatud selle järgi, et lennuk, mis nii hõredas õhus üritaks aerodünaamilist tõstejõudu hoida, peaks lendama esimese kosmilise kiirusega. Üldiselt on kõik tehiskaaslased sellest piirist palju kõrgemal. Näiteks ISS asub 400 km kaugusel maapinnast, ESTCube-1 tiirutab umbes 650 km kõrgusel.

Mustvalge, udune ja teraline pilt ei paista just kuigi väärtuslik, aga täpsemalt uurides on sealt päris palju infot välja loetud. Väidetavalt paistab valge pilveviiru alt California laht.

Esimesed kosmose piirilt tehtud fotod andsid aimu, et maapinna ja atmosfääri vaatlemine ülalt võib abiks olla kartograafiale ja meteoroloogiale. Selleks, et päriselt Maad seirata, jäi hüpetest kosmose piirile ilmselgelt väheks. Oli vaja päriselt orbiidile jõuda. Esimesed satelliitidelt saadud fotod ei olnud kuigi head, aga asi paranes kiiresti. Ja varsti jõudsid orbiidile inimesed. Kas mõni neist oli ka fotograaf?

Sputnik-1, esimene päriselt orbiidile saadetud tehiskaaslane, saatis maale raadiosignaale, aga ei võtnud midagi vastu, ei mõõtnud ega pildistanud. Ometi osutus piiksude vastuvõtt Maal huvitavaks ja kasulikuks. Väidetavalt kerkis globaalse positsioneerimise idee just sellest, et signaalide väga täpsel jälgimisel sai võimalikuks Sputniku trajektoor välja arvutada. Sellest on ainult üks samm selleni, et teadaoleva trajektooriga satelliitidelt tuleva signaali järgi määrata oma asukoht maapinnal. GPS ongi tänapäeval lausa laiatarbekaup.

Miks Juri Gagarin ei pildistanud Maad? Tundub tõesti uskumatu. Ei või olla, et ta lihtsalt ei tulnud selle peale ja kogu lennuprogrammis polnud kedagi, kes selle lihtsa mõtte oleks välja käinud. Võib-olla aitab fotode puudumist seletada kaks mõtet:

  • Tänapäevane arusaam pildistamisest on üsnagi erinev sellest, mis toimus pool sajandit tagasi Nõukogude Liidu rangelt salastatud kosmoseprogrammi raames. Gagarin oli nõukogude armee ohvitser, vaevalt oleks talle vastuvõetav kõige ja kõigi valimatu pildistamise idee. Tehti ikkagi ainult seda, mida programm ette nägi. Meie võime mõelda: Selfi Maaga ja kohe Insatasse üles, kuidas saab sellise võimaluse maha magada? Gagarin poleks sellest lausest arugi saanud.
  • Nagu aastaid hiljem välja tuli, oli suure saladuskatte all toimunud esimese inimese orbiidile viimise programmi planeeritud pettus. Kuna Gagarini kosmosekapsel ei olnud projekteeritud pehmeks maandumiseks, pidi kosmonaut maapinnale jõudma eraldi langevarjuga, aga seda tõsiasja taheti varjata. Ei olnud ka päris täpselt teada, kus maandumine aset leiab, kas kosmonaut ja kapsel satuvad lähestikku ning kas lend üldse õnnestub. Arvatavasti ei ole sellistes oludes fotoaparaat kõige parem kaaslane.

Lennu ajal tehtud fotode puudumine on muidugi andnud hoogu vandenõuteooriatele, kuni selleni, et  Gagarin üldse kosmoses ei käinudki. Samas on sarnaseid jutte põhjustand ka see, et Apollo kuulendudelt on pilte väga palju, justkui liiga palju. Võta siis kinni.

Kuulsaks on saanud esimese täisorbitaalse lennu teinud NASA astronaudi John Glenni fotod kosmosest. Ta kasutas tavalist 35mm filmiga fotoaparaati. Fotod ilmusid hiljem populaarses raamatus „Exploring Space With a Camera”.
Madalatelt orbiitidelt ei ole võimalik Maad korraga kaadrisse saada. See on sama lootusetu, kui üritada selfi tegemist ninaotsast poole sentimeetri kauguselt. Pilt Maast kui helesinisest pallist (Blue Marble) ilmus 1972. aastal, see on pildistatud umbes 45000 km kauguselt. Pilt on saanud väga kuulsaks ja hiljem palju kordi üle pidistatud mitmetelt satelliitidelt.

Seitsmekümnendate alguseks oli juba päris selge, et Maa jälgimine kosmoset on väga praktiline ja kasulik tegevus. Kartograafia ja meteoroloogia huvidega ühinesid kiiresti põllumajandus, geoloogia, vulkanooloogia, metsandus, linnaplaneerimine, luure, haridus jpm. Algatati mitmed spetsiaalsed seiresatelliitide programmid, näiteks Landsat ja Meteosat.