Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Koolipõlves oli mul kolm füüsikaõpetajat. Põhikoolis tegime  palju praktilisi töid, mis mulle meeldisid kõige enam. Vahel jäi puudu täielikust arusaamisest, aga arvutusülesannete lahendamisega tulin päris hästi toime. Gümnaasiumis püüdsin ma alati kõigest aru saada, ja see võimaldas, vaatamata suurele koormusele, õppida küllaltki edukalt. Juba gümnaasiumis  võtsin osa olümpiaadidest. Füüsika polnud küll minu lemmikaine, kuna rohkem meeldisid mulle  matemaatika ja keemia. Kuid tänu õpetajatele minu huvi füüsika vastu kasvas, lugesin  erialast kirjandust, mis oli seotud katsetega, ise huvitusin tehnikast. Gümnaasiumis ei olnud piisavalt laboratoorseid töid, mis oleksid näitlikult kinnitanud teooriat. Ajapikku saabus mõistmine  ümbritseva maailma teadmiste vajalikkusest ja neist seadustest, mis  valitsevad  looduses. Juba koolis avastasid klassikaaslased minus oskuse seletada materjali. Maha kirjutada ma ei lasknud, aga selgitama olin alati valmis.

Mis on kõige toredam füüsikaga seotust, mida oled ise teistele õpetanud?

Väga raske on öelda, milline füüsikateema on mõistmiseks kõige raskem. See sõltub klassist, õpilaste huvist antud teema vastu. Kuid sagedamini kutsub esile raskusi mehaanika ja  elektrodünaamika. Kõige sagedamini pärivad õpilased saadud teadmiste praktilise rakendamise kohta. Vahel kutsuvad need küsimused esile tormilise arutelu klassis. Nad esitavad ise küsimusi ja ise püüavad neile läbivõetud materjali kasutades vastata. Mina esinen ainult partneri ja abilise rollis. Eriti meeldib mulle laste reaktsioon, kui nad ise kas või väikesi avastusi  teevad. Nimelt see jääb neile meelde eluks ajaks. Just see teeb neile füüsika huvitavaks.  

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma arvan, et koolifüüsika peab rajama vundamendi selle mõistmiseks. Seaduste ja seaduspärasuste mõistmine, seosed suuruste vahel  praktiliste tööde abil ja probleemsete ülesannete lahendamine on minu arvates põhilisteks momentideks füüsika õppimisel koolis. Valemitest pole tolku, kui sa ei tea, mis nende taga seisab. Kui sa ise leiad tee mõne valemi juurde, siis on see esimene samm  mõistmise poole. Sellise õppimise protsessis jäävad  põhivalemid ja füüsikalised suurused automaatselt pähe. Peamine on  osata neid valemeid rakendada eri liiki  ülesannete lahendamisel. Üks tähtsamatest ülesannetest on näidata meetodeid, mille abil võib nähtusi kirjeldada, samuti oskus leida tee nende mudeli juurde või rakendada valmis mudelit.