California ja Nevada kuivanud järvede põhjas vedelevate kivide taga on tihti pikad vaod, mis algavad kivi juurest ja võivad ulatuda kümneid meetreid üle kõvaks kuivanud kõrbepinnase. Kivid ise kaaluvad kuni 300 kilo. Mis neid jälgi tekitab? Kas kivid üritavad Las Vegase kasiinodesse murda? Või käib mõni veidrik neid lükkamas? Igal juhul peab jälgede tekitamine keeruline olema, sest hõõrdumine kivide ja kõrbepinna vahel on suur.

Vastus Jälgede tekkimist on üritanud seletada paljud teooriad. Üks neist põhineb harvaesineval vihmavee külmumisel. Õhukeses jääkihis kinni olevad kivid liiguvad edasi tuuleiilide toel ning kraabivad kõrbepinda, selleks peab aga tuul olema piisavalt tugev, et kive ja jääkihti liigutada.

Teine teooria pakkus välja, et jäljed tekivad, kui tuul liigutab kive mõne kõrbepiirkonna jaoks haruldase vihmahoo ajal. Kuna vesi toimib määrdeainena, saab tormituul kivi edasi libistada või rullida ning kivi jätab jälje. Hõõrdejõud on vähim siis, kui vesi tekitab endiselt tahkele pinnasele õhukese mudakihi. Tuuleiil võib siis kivi liikuma panna ning kui see juba liigub, ei ole enam vaja nii suurt jõudu rakendada.

Hiljutises uurimuses on see küsimus lõpuks lahendati. Selgus,et kivide liikumiseks kuivanud järvepõhjal on vaja üsna konkreetseid olusid. Kõigepealt peab järvepõhjale sadama veekiht, mis on piisavalt paks, et vesi külma käes põhjani ära ei külmuks, aga samas piisavalt õhuke, et kivid ei oleks tervenisti vee all. Kui öösel temperatuur langeb, siis tekib veepinnale jääkiht. See kiht peab olema piisavalt õhuke, et see saaks vabalt liikuda, aga samas ka piisavalt paks, et koos püsida. Seejärel päikesepaistelisel hommikul jää hakkab sulama ning murdub tükkideks. Järve keskel olnud jää sulab esimesena ja tekkinud vesi voolab kallaste poole. Jääplaate võib liigutada ka kerge tuul, sest neil on väga suur pindala ja seega on tuulel neile suur mõju. Jääplaadid võivad olla kuni 100 m läbimõõduga, seega on nad olenemata väikesest paksusest ka üsna massiivsed. Kui sellise veevoolude ja tuule mõjul liikuva suure jääplaadi teele jääb ette kivi, siis see lükatakse kaasa. Libisemist lihtsustab mudane järvepõhi, kus on hõõrdumine väiksem kui kuival pinnal. Liikuvad kivid jätavad mudasesse järvepõhja vaod, mida on võimalik hiljem näha.

Kivide liikumist sellisel moel on ka otseselt jälgitud. Jääplaadid lükkavad kive kaasa väga aeglaselt, umbes kiirusega paar meetrit minutis.