Uusaja teaduste kujunemine jõudis lõpule 17. sajandiga. Sellele andsid algtõuke aristokraatidest kaupmehed, kes olid huvitatud uute, teadusel rajanevate meetodite evitamisest meresõidu, kaubanduseja tootmise alal. Järgmine sugupõlv oli veelgi rikkam, kuid mitte enam nii ettevõtlik ega teadushimuline ning märksa enesega rahulolevam. See pidas kõige kindlamaks raha investeerimise kohaks maavaldusi. Niisugusele veendumusele viis põllumajanduse kiire areng Inglismaal, mis muutis tasuvaks kaubatootliku farminduse. Linnade, eriti Londoni kiire kasv lõi teraviljale, lihale ja köögiviljadele kindla turu. Riskilembesemad inimesed otsisid oma spekuleerimishuvile rahuldust mitmesugustes koloniseerimisüritustes. Huvi teaduse vastu vähenes ja selle areng 18. sajandi alguses pidurdus.

Kaupu toodeti ikka veel käsitsi. 16. sajandi keskpaigast valdavaks muutunud manufaktuurne tootmine, mille aluseks oli tehnoloogiline tööjaotus, oli käsitööndusest tootlikum. Esialgne laialt kodutööd kasutav detsentraliseeritud manufaktuur hakkas 17. sajandi I poolel asenduma tsentraliseeritud manufaktuuriga, mis muutis senised suhteliselt sõltumatud käsitöölised tehaste palgatöölisteks. Manufaktuurne tootmisviis valitses 18. sajandi viimase kolmandikuni, mil algas tootmise kiire mehhaniseerimine. Lõuna-Inglismaa vana, tsunftikitsendustega tööstus ei suutnud enam rahuldada nõudlust riide järele. Madalad palgad ja püüe vabaneda kitsendustest nihutasid tootmise põhja poole Birminghami, Leedsi, Newcastle’i ja Glasgow’ lähemasse ümbrusse, kus oli piisavalt veejõudu vanutamisprotsessideks ning kivisütt pesu- ja värvikodade kütteks. 18. sajandi keskel hakati Inglismaal töötlema Põhja-Ameerika istandustes kasvatatud puuvilla. Odava tooraine küllus nõudis tootlikumat tehnoloogiat. 1764. a. leiutas James Hargreaves (u. 1720–78) mitme pooliga ketrusmasina (spinning Jenny), masinat täiustasid 1769. a. Richard Arkwright (1732–92) ja 1779. a. Samuel Crompton (1753–1827). Pärast seda, kui Edmund Cartwright (1743–1823) leiutas 1785. a. mehaanilised kangasteljed, levis tekstiilitööstuse revolutsioon ka kangakudumise alale ja ei hõlmanud mitte ainult puuvillase, vaid ka villase ja linase riide tootmist. Masinaid käitati esialgu vee jõul. Tänu suhteliselt suurele tootlikkusele levisid masinad nii laialdaselt, et nende käitamiseks ei piisanud enam väikeste jõekeste energiast ning 1785. a. astuti loogiliselt viimane samm – tekstiilitööstuses võeti kasutusele James Watti aurumasin. Kõige selle tulemusel kasvas 1766–87 puuvillase riide toodang Inglismaal viiekordseks.

Juba 16. sajandi lõpul hakati Inglismaal puidu vähesuse tõttu kasutama rauametallurgias kivisütt. Hakkas arenema mäetööstus: kivisöe ja maagi kaevandamine üha sügavamatest kihtidest tekitas vajaduse efektiivsemate pumpade järele, et kõrvaldada üleujutuse ohtu. Aurujõudu hakatigi kõigepealt kasutama pumpade käitamiseks. Kuigi Denis Papin (vt. IV § 4.4) oli juba 1680. a. ehitanud kaitseklapiga ülerõhu-aurukatla ja 1690. a. aurupumba, jäi viimane leiutis tähelepanuta. Nimelt töötas Papin sel ajal (1687–95) professorina Marburgi ülikoolis ja sealses poolfeodaalses Hesseni väikeriigis puudus ühiskondlik vajadus tema leiutise järele. Esimese praktikasse juurutatud kolvita aurupumba (veepumba „kaevuri sõber“) konstrueeris ja patenteeris 1698. a. Thomas Savery (u. 1650–1715), 1705. a. ehitas Thomas Newcomen (1663–1729) atmosfäärirõhul ühepoolselt töötava kolviga aurumasina, mida 1712. aastast hakati laialdaselt kasutama veepumpade käitamiseks kaevandustes. 1765. a. ehitas Ivan Polzunov (Иван Иванович Ползунов, 1728–66) atmosfäärirõhul kahe kordamööda töötava silindriga aurumasina sulatusahju lõõtsade käitamiseks. Ka selle seadme rakendamiseks puudus odava tööjõuga Venemaal huvi. Masin jäi ainueksemplariks, mis töötas vaevalt aasta. Universaalseks ülerõhul töötavaks jõumasinaks arendas aurumasina James Watt (1736–1819), kes rakendas mitmeid uusi ideid: auru veeldamine kondensaatoris – 1769, kahepoolne töö-tamine koos auru paisumisega silindris – 1782, väntvõlli ja hooratta kasutamine, pöörlemiskiiruse automaatne reguleerimine tsentrifugaalregulaatoriga. 1784. a. sai ta täiustatud aurumasinale patendi ja tänu rangele patendipoliitikale säilitas nende tootmiseks asutatud firma „Boulton & Watt“ monopoolse seisundi kuni 1800. aastani. 1775–85 anti käiku 66 aurumasinat koguvõimsusega 1238 hj, kuid 1795–1800 – seega viie aastaga – juba 79 masinat koguvõimsusega 1206 hj. Prantsusmaal hakati aurumasinaid ehitama alates 1790. aastast, mujal Euroopas ja USA-s alles 19. sajandi algusest.

Masinate evitamine tekstiilitööstuses käivitas masinaehitustööstuse, uue impulsi andis aurumasinate ehitamine. Viimaste kasutamine võimaldas täiustada tehnoloogiat: J. Watt patenteeris 1784. a. auruhaamri. Tööpinkidel hakati kasutama automaatset etteannet võimaldavaid suporteid, leiutajateks Andrei Nartov (Андрей Константинович Нартов, 1683–1756) 1718. a. ja Henry Maudslay (1771–1831) 1800. a. Masinatööstus omakorda stimuleeris metallurgia arengut. Separaua tootmiseks leiutas Henry Cort (u. 1740–1800) 1784. a. pudeldamismeetodi ja 1783. a. patenteeris ta profiilterase valtsimise.

Inglismaal hakati 1792. a. kasutama tänavate ja hoonete valgustamiseks kivisöe kuumutamisel saadavat majapidamisgaasi. Esimesed sellesuunalised katsetused tehti aastal 1786.

Koos tootmise arenguga elustus 18. sajandi viimasel kolmandikul ka teadus. Vanade keskuste (Oxford, Cambridge, London) tähtsus vähenes, esile kerkisid uued: Leeds, Glasgow, Edinburgh, Manchester ja eriti Birmingham. Neis tekkisid töösturite, teadlaste ja inseneride vahel tihedad tööalased ning ühiskondlikud sidemed. Nii tegutses Birminghamis Kuuvalguse Ühing, mille liikmed käisid koos täiskuuaegsetel õhtutel. Sinna kuulusid kellassepp John Whitehurst (1713–88), radikaalne teoloog ja hapniku avastaja Joseph Priestley (vt. § 4.3), James Watt ja tema aurumasinafirma põhiosanik, rikas metallivabrikant Matthew Boulton (1728–1809) ning mitmed teised. Kokkutulekutel arutati uusi projekte ja korraldati näidiskatseid. Ühingul olid tihedad sidemed tolle aja Šoti renessansi selliste juhtivate tegelastega nagu filosoof David Hume (1711–76), klassikalise poliitökonoomia rajaja Adam Smith (1723–90), keemik ja füüsik Joseph Black (vt. § 4.2). 1768. a. hakkas ilmuma „Encyclopedia Britannica“. 1796. a. avastas Inglise arst Edward Jenner (1749–1823) rõugevaktsiini.

Prantsusmaal pidurdas tootmise arengut iganenud poliitiline ja majanduslik süsteem, mille õõnestamine oli edumeelsete esmasihiks. Uusaja liberalismile, mis ühendas vaba mõtte teaduse ja tööstusega, ning majandusasjadesse sekkumatuse (laissez-faire) printsiibile rajas aluse suur „Encyclopédie, ou dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers“ („Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitöö süstemaatiline sõnastik“, 1751–72), mille koostamisel tegid põhitöö väljaandjate ja toimetajatena Denis Diderot (1713–84) ja Jean d’Alembert (vt. § 2.2).

Prantsuse leidurid ja töösturid vennad Joseph-Michel (1740–1810) ja Jacques- Étienne (1745–99) Montgolfier avastasid kuuma õhu tõstejõu: 1782. a. õnnestus nende konstrueeritud kotiriidest valmistatud, kolmekihilise pabervooderdusega täiendatud ning kuuma õhuga täidetud koormamata õhupalli esimene lend. 4. juunil 1783 toimus avalik demonstratsioon, 19. septembril lendasid õhupallil loomad ning 21. novembril Prantsuse aeronaudid Jean-François Pilâtre de Rozier (1754–85) ja François Laurent LeVieux, marquis d’Arlandes (1742–1809). Samal aastal sooritas õhupallilennu ka füüsik Jacques Alexandre César Charles (1746–1823), kes kasutas täitegaasina vesinikku. 1785. a. ületati õhupallil Inglise kanal.

1790–99 töötas meetermõõdustiku alused välja Prantsuse TA erikomisjon, kuhu kuulusid ka matemaatikud Pierre-Simon de Laplace (1749–1827) ja Gaspard Monge (1746–1818). Põhiühikuteks valiti meeter, sekund ja kilogramm (esialgu liitri vee mass), fikseeriti ühikute kümnekordsus ja sellekohased eesliited. Kohustuslikuna kehtestati see süsteem Prantsusmaal alles 1837. a. Rahvusvaheline meetri konventsioon sõlmiti 20. mail 1875. Sellega ühines esialgu 17 Euroopa riiki, USA-s lubati seda kasutada aastast 1893 ja Briti Impeeriumis aastast1897, Eestis kehtestati see konventsioon 1. jaanuaril 1929.