2003. aastal tuli välja ameerika-briti kirjaniku Bill Brysoni aimekirjanduse bestseller „A Short History of Nearly Everything”, eesti keeles 2007 „Kõiksuse lühiajalugu” Henn Käämbre tõlkes. Raamat on tõepoolest huvitav. Käsitlemist leidavad pea kõik teaduse lood, kosmoloogiast, osakestefüüsikast, geoloogiast, paleontoloogiast, geneetikast... Autori kirjutamisstiil on isikupärane ja teaduslikus mõttes mitte alati väga korrektne, millele tõlkija ja konsultandid juhivad tähelepanu järelsõnas ning joonealustes märkustes. Eessõnas räägib Bryson mõtlemapaneva loo lapsepõlvekogemusest õpikuga. Kui hästi me suudame aimata, mis on õppijakeskne haridus sealtpoolt vaadates?

"Minu enda lähtekohaks, uskuge või mitte, oli ühe mu enda neljanda või viienda klassi õpiku illustratsioon. See oli tavaline 1950ndate aastate õpik: nätsutatud, näotu, eemaletõukavalt kõhukas, kuid üsna selle alguses oli illustratsioon, mis mind paelus. Skeemil oli lõikepilt Maast, nii nagu ta paistaks, kui keegi võtaks hiigelnoa ja eemaldaks hiidkerast neljandiku.

Raske uskuda, et ma polnud säärast illustratsiooni varem näinud. Aga vist mitte, sest mäletan selgesti, kuivõrd lummatud ma olin. Ausalt öeldes , esialgse lumma tekitas mu peas sündinud kujutlus kusagil Ameerika lauskmaadel kihutavatest pahaaimamatuist autosõitjaist, kes tormavad järsku alla 4000 miili kõrgusest järsakust, mis laiub Põjanaba ja Kesk-Ameerika vahel. Järk-järgult hakkas mu tähelepanu paeluma joonise teaduslik süvasisu, kujutlus, et Maa koosneb üksikutest kihtidest, tema keskmes on aga Päikesena hõõgvel rauast ja niklist koosnev kera. Meenub seegi, et ise täis imetlust, mõistatasin: „Kuidas nad seda ometi teavad?”

Ma ei kahelnud hetkekski, et skeem on õige. Siiamaani kaldun usaldama teadlaste arvamusi nõndasama kui ma usaldan kirurge, torulukkseppi ning kõiki teisi salatarkuste valdajaid. Ometi pole ma kunagi taibanud, kuidas inimmõistus suudab kirjeldada nende asjade väljanägemist, mis asuvad meie all tuhandete miilide sügavuses, hoomata seda, mida inimsilm pole eales näinud ja milleni ei küüni mingi röntgen. Minu jaoks oli see selge ime. Ja selliseks on minu suhtumine teadusesse jäänudki.

Põnevil võtsin tol äratundmise õhul raamatu endaga kaasa avasin enne õhtusööki alustasin esimesest leheküljest. Seepeale kompas ema mu laupa ja küsis, ega ma järsku haige ei ole.

Ja mis tuli välja? Tuli välja, et raamat polnud üldsegi põnev ega õpetlik. Eelkõige ei vastanud see ainsalegi küsimusele, mida too joonis uudishimulikus peas äratas. Kuidas saab Päike olla meie planeedi tuumikuks? Ja kui see on tõesti nii, miks siis pole maapind meie jalge all tuline? Ning miks ei sula Maa sisemuses üles kõik ülejäänu? Või sulabki? Ja kui meie planeedi tuumik on nii tuline, peaks see ometi kõrvetama maakoorde päratu augu, millest üksjagu Maad sisse vajub. Ja kuidas seda ometi teada saadakse?

Kuid kummalisel kombel ei pööranud autor säärastele pisiasjadele üldse tähelepanu. Ta vaikis kõigest peale antiklinaalide, sünklinaalide, asksiaalhälvete ja muu taolise. Näis, et ta tahtis põnevat ainet salastada, tehes selle hallilt hoomamatuks. Aastate kestel hakkasin arvama, et see pole üksnes minu isiklik mulje. Õpikute autorid näisid olevat sõlminud isekeskis üldise salanõu rangelt hoiduda käsitlustest, mis võisid äratada kahvatutki huvi, põnevusest rääkimata."

Bill Bryson

A Short History of Nearly Everything