Jaan Paaver: Täna meenutasime just tööl Hennu takistuseta langeva vihmapiisa ülesannet. Me oleme seda tunnis proovinud. Tulemused on vastakad ja tundub, et suures klassis kipub selline mitmeharuline ja palju küsimusi kergitav ülesanne jääma väikese hulga huviliste arutleda. Teistele peab siis tegevust leidma ja nad tunnevad end ikka veidi halvasti.

Svetlana Ganina: Jah, see ongi selle nö "terve klassiga arutamise" efekt, kaasa tulevad kas kõige aktiivsemad, nutikamad või need, kellele just see teema korda läheb. Soovitada võiks seda, et enne ülesande tutvustust palub õpetaja moodustada klassis paarid-kolmikud, just väiksed rühmad. Ja las õpilased valivad seltskonna ise. Siis anda ülesanne ja las nad püüavad arutada. Selleks ajaks võib isegi klassist välja minna, et nende arutelud oleksid julgemad. Siis nt 5-7 min pärast tuleb õpetaja tagasi ja nt annab vihje. Pärast seda las nad püüavad/pusivad veel mõda aega. Pärast seda võib anda sõna rühmale, kes arvab, et sai hakkama. Kui te pole vastusega rahul, siis läheb sõna järgmistele. Kui keegi ei oska, siis õpetaja selgitab. Ja kui nad ise juba mugavas seltskonnas pusisid, siis kindlasti kuulavad tähelepanelikumalt mis see "õige" lahendus on. Esimene kord ei pruugi välja tulla, teine kord on nad juba osavamad ja kolmas/neljas hakkavad ise selliseid ülesandeid paluma :)