Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Põhikoolis õpetas meil füüsikat Enn Sakk. Kord oli majas, tehti katseid ja praktikume. Oli selline isikupärane ja võimas kuju. Keskkoolis tuli asendusõpetaja, kes klassiga hakkama ei saanud, seega seal ka ei õpitud midagi.

Õnneks või kahjuks veetsin ma ise suurema osa keskkoolist spordilaagrites.

Mõte füüsikat õppima minna tuli tõepoolest ei-tea-kust. Aga kui ta juba tuli, siis veetsin omajagu tunde füüsika käsiraamatu seltsis ... kuidagi sain eksamid tehtud ... nii ta läks.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Minu füüsikast rääkimise kogemus on käinud koos Teadusbussiga, selle nimel etendusi andes ... või kuidas iganes neid 45 minutit kestvaid etteasteid siis ka nimetada. Ja kõige toredam mis siis juhtuda saab on äratundmine, et publik hingab kaasa, et kaasa mõtlevad ka need, kes alguses olid omaette või üleolevad.

Koolis ma ühtki tundi andnud ei ole. Aga arvatavasti ei jää õpetaja amet mul järele proovimata. Kui see aeg kord kätte jõuab, siis ma vähemasti tean, mille poole püüelda.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mina olen sellest parteist, kes fännab teadmist ja mäletamist. Sest ma teisest otsast juba olen üks nendest, kelle püsimälu on internetti kolinud. Nii saab elada küll, aga see ei ole päris see.

Need kes peavad asju pähe õppima (tuupima) jätku see parem tegemata ja kasutagu e-õpikut. Aga ma kõigile soovitan treenida oma mälu, hoida seda vormis. Ja kui sellega hakkama on saadud, siis võib ju kusagile selle soppi ka koolifüüsika paigutada ...