Füüsika õpetaja raamat Füüsika õpetaja raamat : (Vastab Külli Tiit)

Vastab Külli Tiit

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Oma kooliajast mäletan kahte õpetajat, kes mulle füüsikat õpetasid. Kõigepealt meenuvad tunnid õpetajaga, kelle tundides pidi vist ainult arvutusülesandeid lahendama. Vaevalt see muidugi päris nii oli, aga muud ma neist tundidest paraku ei mäleta. Kuna arusaamist ega ka julgust küsida, kuidas see lahendamine õigupoolet käima peaks, ei olnud, siis olid need tunnid päris hirmsad. Seejärel, peale õpetaja vahetumist, said füüsikatundidest tunnid, kus sai tegeleda sellega, millega oli parasjagu tegeleda vaja ja see ei pruukinud olla otseselt füüsikaga seotud. Ühegi konkreetse teema õppimist (katseid, näiteid) ei suuda kahjuks kuidagi meenutada. On vaid kaks vastandlikku kogemust ja mälestust, mis ei suutnud kuidagi panna uskuma, et füüsika võiks olla põnev õppeaine, täis igapäevaelust tuttavaid näiteid ja seoseid. Sellise arusaamiseni jõudsin oma ülikooliõpingute ajal tänu tõeliselt inspireerivatele õppejõududele ja siinkohal ei saa ma nimetamata jätta õppejõude Henn Voolaid ja Enn Pärtel. Nende loengutes ja praktikumides käies, nende igapäevaelust tuttavaid näiteid kuulates ja ise asju läbi katsetades, jõudsin endalegi üllatuseks arusaamiseni, et füüsika polegi hirmus, vaid on hoopis päriselt põnev!

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud.

Füüsikat olen õpetanud kokku viis aastat, 8. ja 9. klassis. Käsitletavate teemade peale mõeldes on kõige enam õpilastel arusaamatust ja küsimusi tekitanud aatomifüüsika ning optikast kujutiste tekke teema. Väga on meeldinud alati inertsuse teema õppimine, mis peale igapäevaeluliste näidete toomist omandab õpilaste jaoks palju selgema ja täpsema arusaamise.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma pean päheõppimisest ja peast teadmisest olulisemaks oskust asju vajalikul hetkel õigest kohast leida ja leitud informatsiooni kriitiliselt hinnata. Siiski päris ilma peast teadmata ka ei saa, mitu sentimeetrit on ühes meetris võiks ka ilma järele kontrollimata või -vaatamata teada. Samuti SI ühikuid. Selle üle aga, kas nende asjade teadmine on just eluliselt tähtis, võib pikemalt arutleda. Mis puudutab valemite peast teadmist, siis usun, et lihtsamad põhikoolis kasutatavad valemid (nt kiirus) jäävad meelde õppimise ja pideva kasutamise käigus. Olulisem teadmisest, et kiiruse põhiühik on meeter sekundis, on siiski arusaamine, millist informatsiooni antud ühik endas peidab. Et ei tekiks olukorda, kus küsimusele, kui kaugele jõuab keha, mis liigub kiirusega 5 m/s ühe sekundi jooksul, vastuse leidmine tundub olevat keeruline ülesanne…