Vastab Svetlana Ganina

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Koolis hakkasin ma füüsikat õppima juba kuuendas klassis ja tollest ajast ei mäleta ma suurt rõõmu ega hirmu – lihtsalt oli üks paljudest tundidest, mis oli vaja nö läbida. Füüsikat õpetas mulle tol ajal klassijuhataja ja kuna ta ise oli väga hea ja armas inimene, oli kuidagi häbi ja andestamatu tunniks mitte valmistuda. Seega õppisin tubli õpilasena pigem pähe ilma, et oleksin asju endale selgeks teinud. Mul tuli hästi välja ülesannete lahendamine, sest füüsikaliste suuruste nimetused, tähistused ja mõõtühikud olid peas ja valemid loomulikult ka. Iga ülesande lahendamist võtsin nagu mõistatuse lahendamist, ehk püüdsin alguses teksti kodeerida sümboliteks, vastavalt sümbolitele leida vastav valem ja siis jõudsingi õige vastuseni. Suutsin ehk jätta õpetajale asjatundja muljet, sest tihti kutsuti mind ka tahvli ette ülesandeid lahendama. Samas pelgasin ma igasuguste katsete ja laboratoorsete katsete tegemist, sest tõesti ei saanud mitte millestki aru ja mine tea, mis nende vidinatega juhtuda võib. Selle eest meeldis mu pinginaabritest klassivennale just katsetada ja proovida ja niimoodi moodustasime hea tandemi – tema eksperimenteeris, mina selle eest oskasin asju ilusti kirja panna. Kooliajast jäid füüsikatundidest meelde ainult üksikud kas põnevad või huvitavad asjad. Üks nendest on kondensaator, mille pidime ise lahti võtma ja uurima, kuidas see tehtud on ja mida kõik koostisosad tähendavad (see oli iseenesest mõistetav, et igal õpilasel on kondensaator olemas :)).

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kui olin asunud tööle füüsika õpetajana väikeses maakonnakoolis, siis esimese asjana alustasin suure puhastusega füüsika laboratooriumis, kus olid kaks suurt kappi igasuguseid asju täis: standardsed laboritööde komplektid, pakkimata salapärased karbid, juhtmed, mõõteriistad ja ka üksikud imelikud vidinad. Oli suur väljakutse selles segaduses süsteemi leida, aga appi tulid uudishimulikud külapoisid. Panime kõik asjad põrandale ja nad käisid pärast tunde nö igiliikurit leiutamas ja leiutasidki palju põnevat! Näiteks panid manuaali alusel hüdraulilise pressi kokku, mis töötas päris korralikult. Siis mingil imelikul kombel oli jõudnud pisikesse maakonnakooli füüsika laborisse väga korralik hõljukrongi mudel, kui sai ka see kokku pandud, töötas see imehästi. Me ei saanudki aru, et see oli õppimine, aga nägin, kuidas õpilastel silmad särasid ja nad tahtsid just ise katsetada ja proovida. Kuna kuuldused imeasjadest levivad külas ülikiiresti, hakkasid labori vastu huvi tundma ka nooremad õpilased. Sellest kasvas välja iga-aastane kevadine füüsika näitus füüsika kabinetis, mida korraldasid üheksanda klassi õpilased. Nad seisid uhkelt oma eksponaadi juures ja andsid vastavad seletused publikule. Tore oli näha, kuidas noored õed-vennad vaatasid neile alt üles ja küsisid – millal ka mina saan seda põnevat füüsikat õppida?

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma siiski pooldan sellist arusaama, et kõike saab õppida kas läbi praktika või probleemülesannete kaudu. Kui on loodud hea ja sõbralik õhkkond klassis, lahendamiseks on pakutud huvitavad ja kaasahaaravad probleemid, saab seoseid luua, siis teooriat on lihtsam vastu võtta ja vajalikud teadmised jäävad meelde nö iseenesest ning selleks pole vaja eraldi pingutada. Ma tõesti arvan, et just füüsikas polegi vaja asju pähe õppida - võib näiteks korraldada katse impulsi jäävuse seaduse kohta, paluda, et õpilased ise sõnastavad selle, mis nad nägid ja panevad oma mõtted valemi kujul kirja. Massi ja kiiruse tähiseid nad arvatavasti mäletavad, impulssi tähise võivad nad ise välja mõelda ja pärast võrrelda teadusmaailmas kokkulepitud tähisega. Kui uus teadmine on seotud äsja saadud kogemusega, siis kinnistub see paremini.