Füüsika õpetaja raamatFüüsika õpetaja raamat : Vastab Kadri Veende

Vastab Kadri Veende

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Kui klassijuhataja meile 8. klassi alguses uut tunniplaani ette luges (siis ei olnud veel eKooli), ütles ta: „See füüsika on päris keeruline“ ja „nüüd hakkab teil kahtesid-kolmesid tulema, sest praktiliselt keegi ei saa füüsikast aru“. Esimest kontrolltööd kirjutama asudes otsustasin, et vaatan, kas oskan lahendada vähemalt nii palju ülesandeid, et saaks kolme kätte nagu õpetaja meilt ootas. Oskasin. Tegin kõik ära ja sain viie!
Käisin saksa keele eriklassis ja sain füüsikat, keemiat ja mõningaid muid aineid õppida paralleelselt eesti ja saksa keeles, kusjuures saksa keeles õpetasid päris sakslased. Eesti ja saksa tundides tehti veidi erinevaid asju, sest õpe toimus erinevate riikide õpikute järgi. Saksa füüsikas, kus oli korraga pool klassi, oli rohkem eksperimente, rühmatöid ja esitlusi, eesti füüsikas, kus oli korraga terve klass, rohkem teooriat ja referaate. Arvan, et õpetajad kooskõlastasid oma tegevusi, et saaksime parima suure ja väikese rühma tundidest.
Kuna füüsika ja teised loodusained mulle meeldisid, tegelesin nendega hea meelega põhjalikumalt, näiteks lugesin raamatuid ja tegin oma tarbeks märkmeid. Nüüd õpin füüsikat ülikoolis.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Alates 2010. aastast olen seotud füüsika põhikooli õpikojaga http://fyysika.ee/opikojad/. Selle programmi raames käime koolides tegemas seda, mille jaoks sageli tundides aega ja vahendeid ei ole – katseid. Õpikojas on väike rühm ja vahendeid piisavalt palju, et kõik lapsed ise käed külge panna saaksid. Põhikooli õpikoja materjal on 8. ja 9. klassi õppekavast, seega saab hiljem meie katseid oma tundides või olümpiaadiks ette valmistamisel kasutada.
Veel olen õpetanud loodusteaduste õpetajatele optikat ja esinenud Teadusbussiga.
Mulle meeldib näha heureka-hetki, kus inimesed enda jaoks uutest asjadest järsku aru saama hakkavad või mõtlevad välja, kuidas üht või teist probleemi lahendada.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Füüsika on nagu võõrkeel – kirjutamiseks ja lugemiseks ei piisa tähestiku omandamisest, tuleb tunda ka kõne ja kirja omavahelisi seoseid, teada kas kirjutatakse vasakult paremale, paremalt vasakule või kuidagi muud moodi, osata õiges kohas suurtähti kasutada jms.
Koolilõpetaja võiks mäletada loodusainetest piisavalt, et eristada MMSi soolveest, valgusaastat tavalisest aastast ja pseudoteadust päristeadusest. Kõike ei saa peast teada, kahtlaste faktide kontrollimine pole häbiasi.