Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Tundides seletati teooriat ning lahendati ka ülesandeid. Töödes pidi kindlasti teadma mõistete seletusi ning seaduseid. Ei piisanud sellest, et olid asjast aru saanud, vaid pidi olema täpne mõiste/seaduse sõnastus. Seetõttu sain ka tööde eest enamasti kaks hinnet – “2” ja “5”. 2 teooria eest, kuna ma ei teadnud mõistete/seaduste sõnastusi peast ning 5 selle eest, oskasin mõisteid/valemeid kasutada ülesannete lahendamisek. Vabal ajal sai aegajalt lahendatud nii keemia, füüsika kui matemaatika ülesandeid – lihtsalt huvist ning igavusest. Samuti sai ise tehtud igasugu katseid – katsetamine oli lahe.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Probleeme on enamasti elektriteemade mõistmisega. Samuti on probleeme nende teemadega, mis nõuavad kujutlusvõimet – nagu näiteks suhteline liikumine. Liikumisest maal saavad õpilased ilusti aru, aga kui vaadelta liikumist veel, siis paljude jaoks on taustsüsteemi valik keeruline – ei saada aru, kuidas saab vee seisma panna ning vaadelda liikumist seisva vee suhtes. Enamasti saab kõige paremini teemasid seletada katsete läbi. Kui reaalselt saab asja vaadata, siis jääb ka paremini meelde. Ainult abstraktsed teemad tekitavad segadust.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mõistete ja seaduste sõnastusi minu arvates ei pea peast teadma – oliuline on neid mõista ning osata neid kasutada mingite probleemide/ülesannete lahendamisel. Valemite koha pealt niipalju, et mõningaid lihtsamaid valemeid, mida meil kõigil võib elus vaja minna võiks ikka peast teada nagu näiteks, kiiruse ja tiheduse valemid. Ühikuid võiks ikka teada – millisele füüsikalisele suurusele mingi ühik vastab. Näiteks võiks ikka teada, mida tähendab pirnide peal 6W, 230V.

(10.10.2015)