Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Kuigi koolis algasid minu füüsikatunnid kuuendas klassis, siis juba viiendas klassis oli mul selge, et tahan ülikooli füüsikat õppima minna. Põhjus oli selles, et tähistaevas pakkus huvi ja sain teada, et astronoomiat õpetatakse füüsikaosakonnas. Tähistaeva tundmaõppimine toimus suuresti  iseseisvalt raamatutest abi saanuna. Koolitundidest kahjuks eriti midagi meeles pole. Meenub, et millalgi nooremates klassides tuli kodutööna katseliselt leida mingi papist kujundi massikese ja sellega oli tükk tegemist. Väljaspool kooli lennutasin suveti raketti (mõni võib-olla mäletab – vesi sees ja pumbaga suruõhku lisaks). Kosmoseajastu algus 1960ndatel aastatel hoidis huvi üleval. Veel on meeles,  et kontrolltööde ajal  istus õpetaja oma toolil ja jälgis meie peegeldusi klassiakendelt, et sulisid  vahele võtta. Sisseastumiseksamiteks lahendasin ise üpris palju ülesandeid. Olingi suuresti omaette tegutseja. Kui saaksin uuesti alustada, läheksin ikka füüsikat õppima. Ah-jaa, mitu aastat tegime pinginaabriga keemiakatseid. Meil oli klaasist laborinõusid (pinginaabri vanemad olid meedikud ja nad hankisid kuidagi neid meile) ja sel ajal sai apteegist mitmesuguseid kemikaale osta ja tellida. Põhiliselt sellised katsed, mis poistele huvi pakuvad – suits, pauk ja tulevärk. Pinginaabrist saigi keemik.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Raskemad teemad on loomulikult need, mille mõistmiseks on vaja abstraktset mõtlemist, head kujutlusvõimet ja ka häid teadmisi. Tihti ei aita ka demonstratsioonkatsed õpilasel asjast paremini aru saada. Seega paljutki elektri- ja magnetisminähtuste käsitlemisel.

1994.a aprillis, kui käisin Rootsis Göteborgi ülikooli pedagoogika osakonna korraldatud rahvusvahelisel seminaril „Teaching or learning?“ , pakuti mulle kohtumist seal töötanud eestlase Aadu Otiga, kes näitas mulle oma katsevahendeid ja tutvustas üht katset, mille ta vist ise välja mõtles. Ta suunas fotovälklambi valgusvälgatuse statiivi küljes rippuva trummitaldriku poole ja pani selle niimoodi helisema. Kodus hankisin endale ka vastavad vahendid ja olen seda katset näidanud kõigil aastatel. Aadu Ott ütles, et nii saab näidata, et footonitel on mass, aga akadeemik Peeter Saari kahtles, kas see ikka on nii, vast on helisema hakkamise põhjus muus. Aga efektne on see küll!

Küsitud on selle pika aja jooksul igasuguseid küsimusi, aga midagi erilist ei meenu. Heameel on siis, kui õpilane julgeb tulla küsima ja kui ta siis lõpuks ütleb, et sai aru.

Mul on heameel, et sattusin kooli, kus oli ees vanem koloriitne mees. Ta õpetas mind palju ja meil koolis on enamus veneaegseid katsevahendeid siiani käigus. Kuigi õpingute järel polnud mul mingit tahtmist õpetajaks saada, juhtus see siiski tänu kolleegidele oma koolis ja paljude teiste koolide õpetajatega suhtlemisele, aga kindlasti ka õpilaste heatahtlikkusele.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mina olen seda meelt, et teadma peab palju, muidu pole võimalik ei mõtelda, olulist ebaolulisest eristada ega ka vajalikku täiendavat teavet otsida-leida. Termodünaamika II printsiipi õpime-õpetame, aga et see kehtib kõigis valdkondades (ka õppimisel, õpetamisel ja asjadest arusaamisel), seda me ei kipu arvestama. Nii peaks füüsikaõpetajaks õppija tundma lisaks füüsikale ja matemaatikale ka psühholoogiat, õpetamistehnikaid, igasuguseid käsitöövõtteid ja –riistu, filosoofiat ja nii lõputult. Kahjuks. Kui õpetaja teab ise vähe, on suur kiusatus õpilaselt ka enamust, mida ta õpetab, tagasi küsida. Siis jääbki tunne, et seda ja seda ja seda ka veel peab pähe õppima. Õpetaja näitab oma eeskujuga, mida ja kui palju peaks peast teadma.