Erinevate võistlussarjade võidusõitjad püüavad teineteise ees edu saavutada tuules sõitmisega, mille puhul jälitav auto sõidab peaaegu täpselt eesliikuva auto taga, tekitades seeläbi silmanähtavalt ohtliku olukorra. Millise eelise see siis annab?

Vastus Olenemata aerodünaamilisest konstruktsioonist, mõjub võidusõiduautole siiski küllalt suur õhutakistus. Üks selle põhjustest on rõhkude erinevus auto esi- ja tagaosa vahel. Esiosas tekitab õhuga kokkupõrge kõrge rõhu. Tagaosas laguneb õhuvool keeristeks, milles õhurõhk on vähenenud. Selline õhurõhkude erinevus auto ees- ja tagaosa vahel aeglustab sõidukit, nõudes sama kiiruse säilitamiseks suuremat võimsust.

Kui jälitav auto võtab end juhtiva auto järele, saavad mõlemad sellest kasu. Jälitav auto lõhestab juhtiva auto taga tekkivat keeriste kogumit, nii et viimasel on väiksem eest-taha rõhkude erinevus. Jälitava auto esiosale mõjub väiksem õhusurve ja ka temal on väiksem rõhkude vahe suunas eest taha.

Jälitava auto juht võib eesliikujast möödumiseks kasutada nn lingumöödumist: ta tõmbab veidi tagasi, lastes juhtiva auto taha tekkida keeristel. Madala rõhuga keerised samal ajal aeglustavad esimest autot ja tõmbavad jälitavat autot edasi. Täpselt ajastades saab jälitava auto juht kiirendada keeriste alasse ja siis lipsata juhtivast autost külje pealt mööda.

Teadaolevalt oli Junior Johnson esimene, kes 1960. aasta NASCAR-sarja rallil Daytona 500 selliseid aerodünaamilisi lahendusi kasutas. Ta võitis ralli, kuigi tema auto hinnati võrreldes teiste võistelnud autodega aeglasemaks.

Tuules liikumist kasutatakse ka muudel spordialadel, seda eriti jalgrattavõidusõidus. Seda harrastavad ka loomad, näiteks siis, kui emapart juhib oma poegi üle tiigi. Pardid muidugimõista ei liigu nii kiiresti, et peaksid aerodünaamika pärast muretsema, kuid pardipojad saavad kasu lõigata rahulikust veest, mis teed juhatava ema järele jääb.