Televisioonisaatja poolt kiiratavad elektromagnetlained omavad kõik ühesugust polarisatsiooni, kuid tavalised elektromagnetlainete allikad (nagu näiteks Päike, hõõglamp) kiirgavad juhuslikult polariseeritud (ehk polariseerimata ) laineid. 

Polariseerimata laine puhul on elektriväli muidugi oma levikusuunaga risti, kuid elektrivälja võnkumise siht muutub juhuslikult. Kui me kujutame polariseerimata valguse võnkumisi teatud ajaintervalli jooksul, saame joonisel 33-10a toodud pildi.

Juhuslikult muutuva polarisatsiooniga valguse käsitlus lihtsustub, kui lahutada elektriväli $y$- ja $z$- komponendiks. Me võime esitada polariseerimata valgust kui kaheotsaliste noolte paari. Siis esitab $y$-telje sihiline kahe otsaga nool summaarse $y$-komponendi võnkumisi ja nool $z$-telje sihis kujutab summaarse $z$-komponendi võnkumisi. Nii tegutsedes muudame me polariseerimata valguse kahe polariseeritud valguse superpositsiooniks. Nende polariseeritud valguste võnketasandid on risti – ühes tasandis asetseb $y$-telg ja teises $z$-telg. Sellise esituse üks põhjus seisneb selles, et joonist 33-10b on hulga lihtsam koostada kui joonist 33-10a.

Me võime niisugused joonised teha ka sellise juhu jaoks, kus valgus on osaliselt polariseeritud (selle võnkumiste piirkond ei ole täiesti juhuslik nii, nagu joonisel 33-10a, ega ka paralleelne ühe teljega, nagu joonisel 33-9b). Sel juhul joonestame me ühe kaheotsaliste noolte paarist pikema kui teise.

Polariseerimata valguse saab muundada polariseerituks kasutades polariseerivat kilet, nagu on kujutatud joonisel 33-11. Sellised kiled, mida nimetatakse polaroidideks, leiutas 1932. aastal Edwin Land, olles ise alles tudeng. Polariseeriv kile kujutab endast plasti paigutatud pikki molekule. Kile valmistamisprotsessis venitatakse seda nii, et selle molekulid paigutuvad paralleelsetesse ridadesse nii, nagu vaod põllul. Kui valgus langeb polaroidile, siis neeldub elektrivälja see komponent, mis on molekulidega paralleelne. Teine, esimesega risti olev elektrivälja komponent aga läbib kile neeldumata.

Polaroidi iseloomustatakse selle läbilaskesihi abil, selles sihis olev elektrivälja komponent ei neeldu.

Seega koosneb polaroidi läbinud valguse elektriväli vaid ühest komponendist, mis on paralleelne polaroidi läbilaskesihiga ja seega on valgus selles sihis polariseeritud. Joonisel 33-11 läbib elektrivälja vertikaalne komponent polaroidi ja selle horisontaalne komponent neeldub. Seega on läbiv laine vertikaalselt polariseeritud.

Vaatleme nüüd polaroidi läbiva valguse intensiivsust. Olgu polaroidile langev valgus esmalt polariseerimata ja selle elektrivälja võnkumised võib jagada $y$- ja $z$-komponendiks nii, nagu joonisel 33-10b.Valime $y$-telje polaroidi läbilaskesuunaga paralleelseks. Sel juhul läbib polaroidi vaid valguse elektrivälja $y$-komponent ja $z$-komponent neeldub. Kui polariseerimata lainete orientatsioon on juhuslik, siis on joonisel 33-10b $y$-komponentide summa võrdne $z$-komponentide summaga. Kuna $z$-komponendid neelduvad, siis läheb pool langeva valguse intensiivsusest kaduma ja läbiva valguse intensiivsus on

See üks-kahendik seadus kehtib ainult siis, kui polaroidile langev valgus on polariseerimata.

Oletame nüüd, et polaroidile langev valgus on polariseeritud.

Joonisel 33-12 on kujutatud joonise tasandis olev polaroid ja polaroidile langeva valguse elektriväli $\overrightarrow{E}$. Lahutame $\overrightarrow{E}$ kaheks komponendiks: $E_y$ on paralleelne polaroidi läbilaskesihiga ja see läbib polaroidi, läbilaskesihiga risti olev komponent $E_z$ aga neeldub. Kui $\theta$ on nurk $\overrightarrow{E}$ ja polaroidi läbilaskesihi vahel, siis läbiv paralleelkomponent on

Tuletame meelde, et elektromagnetlaine (ja seega ka valguse) intensiivsus on võrdeline elektrivälja tugevuse ruuduga (valem 33-26, $I=E_{rk}^2/c{\mu }_0$). Seega meie juhul on läbiva laine intensiivsus $I$ võrdeline langeva laine y-komponendi ruuduga $E_y^2$ ja langeva laine intensiivsus $I_0$ on võrdeline $E^2$. Lähtudes valemist 33-37, saame $I/I_0={\cos }^2\theta$ ehk

Tuletatud koosinus-ruut seadus kehtib ainult siis, kui polaroidile langev valgus on juba polariseeritud. Läbiva valguse intensiivsus $I$ on maksimaalne ja võrdub langeva valguse intensiivsusega $I_0$ siis, kui langev valgus on polariseeritud polaroidi läbilaskesihis (s.t kui $\theta$ valemis 33-38 on $0^{\circ }$ või ${180}^{\circ }$). Läbiva valguse intensiivsus on null, kui langev valgus on polariseeritud polaroidi läbilaskesihi suhtes risti (s.t $\theta ={90}^{\circ }$).

Joonisel 33-13 kujutatud katse puhul läbib algselt polariseerimata valgus polaroide $P_1$ ja $P_2$. (Sageli kutsutakse esimest polaroidi polarisaatoriks ja teist polaroidi analüsaatoriks). Kuna $P_1$ läbilaskesiht on vertikaalne, siis on $P_1$ läbiv ja $P_2$ jõudev valgus on vertikaalselt polariseeritud. Kui $P_2$ läbilaskesuund on samuti vertikaalne, siis läbib $P_2$ kogu sellele langev valgus. Kui aga $P_2$ läbilaskesiht on horisontaalne, siis valgus $P_2$ ei läbi. Sama tulemuseni jõuame siis, kui arvestame vaid polaroidide suhtelist orientatsiooni: kui polaroidide läbilaskesihid on paralleelsed, läbib kogu esimest polaroidi läbinud valgus ka teist polaroidi (joonis 33-14a). Kui aga need sihid on risti (kõneldakse ristuvatest polaroididest), siis valgus teist polaroidi ei läbi (joonis 33-14b). Kui aga läbilaskesihtide vaheline nurk on $0^{\circ }$ ja ${90}^{\circ }$ vahel (joonis 33-13), siis vastavalt valemile 33-38 läbib osa polaroidi $P_1$ läbivast valgusest ka polaroidi $P_2$.

JOONIS 33-14 (a) Kattuvad polaroidid lasevad valgust hästi läbi, kui nende läbilaskesihid on paralleelsed.	JOONIS 33-14 (b) Polaroidid on praktiliselt valgust mitteläbilaskvad, kui nende läbilaskesihid on risti. (Richard Megna/Fundamental Photopraphs)

Lisaks polaroididele on valguse polariseerimiseks olemas ka muid viise, näiteks peegeldumine (vt punkt 33-10) ja hajumine aatomitelt või molekulidelt. Hajumisel mingilt objektilt, näiteks molekulilt, saadetakse langev valgus edasi enamasti juhuslikus suunas. Hajumise näiteks on päikesevalguse hajumine atmosfääri molekulidelt, mille tulemusena taevas oma sinise värvuse omandab.

Kuigi otsene päikesevalgus on polariseerimata, on hajumise tulemusena taeva paljudest osadest lähtuv valgus vähemalt osaliselt polariseeritud. Mesilased kasutavad taevavalguse polariseeritust oma mesilastarude asukoha leidmiseks. Ka viikingid kasutasid Põhjamerel navigeerimiseks taevavalguse polariseeritust ajal, mil Päike oli allpool horisonti (Põhjameri asub suurtel laiuskraadidel). Need iidsete aegade meresõitjad leidsid, et kui teatud mineraali (kordieriidi) kristallid paiknevad polariseeritud valguse teel, siis muudavad need pööramisel oma värvi. Vaadeldes taevast läbi selliste kristallide, suutsid nad leida peidus oleva Päikese asukoha ja sel viisil lõunasuuna määrata.