Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Kooliajal olid füüsika tunnid päris erinevad. Põhikoolis oli meil väga konkreetse ülesehitusega tund. Õpetaja dikteeris mõisted ja valemid, kirjutasime need vihikusse, lahendasime tunni teises pooles valemite kohta ülesanded ja kõik. Keskkoolis käis kolme aasta jooksul meie klassist läbi neli füüsika õpetajat. Esimene neist oli süsteemitu lähenemisega, kelle tundides me enamasti lobisesime niisama maailma asjadest. Küll aga oli ta ainus õpetaja, kellega me mingit eksperimendi taolist asja tegime – terve keskkooli vältel mängisime ühe korra vedela lämmastikuga. Edasi oli meil õpetaja, kes enamuse oma ajast veetis Šnelli tiigi pargipingil odavat alkoholi juues. Tundides teda eriti tihti ei kohanud. Kolmas õpetaja oli süstemaatilisema lähenemisega, kes proovis asju selgitada ja lasi meil mõned ülesanded lahendada. Tema sõnul pidid meist kõigist saama kraavikaevajad või müüad, seega tahtmiseni midagi tema tunnis õppida, me ei jõudnudki.

Keskkooli ajal osalesin tihti keemia olümpiaadidel ning olin ka kooli esindusvõistkonnas Riia-Vilnius-Tallinn võistlusel. Ikka juhtus, et keemia ja füüsika mõnes ülesandes kohtusid, seega nägin ise vaeva, et mõned asjad endale selgeks teha. Selleks kasutasin mõnd vanemat füüsika õpikut kodusest riiulist. Rohkema jaoks huvi aga ei jätkunud.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Oma sõpradelt ja tuttavatelt saan kõige rohkem küsimusi elektromagnetlainete teemal: kuidas töötab mobiil, mikrolaineahi, kas röntgen on ikka kahjulik, kas mikrolaineahi tekitab mu toidus vähki soodustavaid osakesi jne. Uues seltskonnas end tutvustades tuleb ikka teemaks, millega keegi tegeleb. See tavaliselt jätkub sellega, et ma selgitan, miks on taevas sinine, aga päikeseloojangul punane, kumb kukub kiiremini, paber või raamat jne. Viimasel koosviibimisel tekkis arutelu lihtsatest peotrikkidest. Käepäraste vahenditega näitasin kuidas küünla leegi kuju muuta, küünalt kaugelt uuesti põlema panna, piimaga pilte joonistada jms.

Proovin klassiruumis asjadele läheneda rohkem praktilisest vaatenurgast. Tunni häälestuseks on enamasti mingi lihtne näitlik katse või posu küsimusi, miks mingi asi just nii on. Selle tulemusega õpilastel väga palju küsimusi ei teki. Suurim väljakutse siiani on olnud minu jaoks kuidas õpilastele selgitada elektrimootori tööpõhimõtet ning mis jõud reaalselt sunnib rootorit pöörlema. Võttes aga appi magneti, patarei ja vasktraadi, saime ka sellest raskusest üle, enam-vähem.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma olen ise väga väga halb asjade pähe õppija. Kolme aastaga on mõned tüüpdefinitsioonid lihtsalt pähe kulunud, kuid enamasti ma tahan leida mingi sellise sõnastuse, millest õpilane aru saaks. Lisaks on minu jaoks oluline, et ta suudaks oma sõnadega asja sisu edasi anda. Ka valemite puhul leian, et mõned asjad lihtsalt kuluvad pähe, kui neid järjepidevalt kasutada. Ainus, mille puhul ma järeleandmisi ei tee on ühikud ja ühikute teisendamine. Eriti nõuan igapäevaselt kasutusel olevate ühikute teisendusi.

Väga tore on olla füüsika ja keemia õpetaja ja õpilastega põnevatel teemadel diskuteerida.