Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Olen pärit Võru linnast. Õppisin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. Põhikooli ja gümnaasiumi peale oli mul kokku kolm füüsikaõpetajat – Imre Oolberg, Ott Ojaveer, Aarne Lillemaa. Nemad olid kindlasti targemad kui mina, suur aukartus oli nende ees, neil oli kindlasti ka suurem kogemus. Nemad olid see põlvkond, kes oskasid valemite kaasabil ainesse süveneda ja häid tulemusi nii olümpiaadidel kui ka riigieksamitel saavutada. Imetlesin oma õpetajaid, nii teadsingi, et tahan ülikooli minna füüsikat õppima. Mäletan tänaseni kuidas õpetaja Aarne Lillemaa õpetas: „cos α võrdub KOOS sinuga olev kaatet jagatud hüpotenuusiga ja sin α võrdub SINU vastas olev kaatet jagatud hüpotenuusiga“.

Kodus, koolivabal ajal meeldis mulle vaadata, mis on „karul kõhus“. Võtsin lahti kõik mänguasjad, raadiod, kellad, elektroonika jne. ikka selleks, et vaadata, mis seal sees on. Hiljem, gümnaasiumis käies, suutsin mõned lõhutud asjad ka kokku panna ja isegi terveks teha, nii tõidki sõbrad tuttavad oma seadmed remontimiseks minu kätte – mängukonsoolid, telerid, raadiod – kõik parandasin ära.  

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Eks kindlasti alateadlikult annan edasi neid õpetussõnu, mis minu õpetajad minuga jaganud on. Olen natuke selline nagu minu õpetajad mulle meelde on jäänud.

Ühtteist on ka juurde tulnud. Näiteks üks põnevamaid väljakutseid on iga-aastane doominoefekti ülesanne, mis seob omavahel Newtoni seadused, impulsi ja impulsi jäävuse seaduse ja esmased videomontaaži oskused. Alguses lubasin efekti üles seada klassis, aga kui ruum seadis piirangud ja prügi ei mahtunud prügikonteinerisse, siis palusin doominoefekti üles seada kodus ja seda filmida. Nüüdseks on mul videoklippe juba sadades, kokku ca 20 GB eest. Ise olen seadnud ka mõned tingimused, näiteks peaks efekti pikkus olema minimaalselt 20 sekundit (kusjuures sekkumisel ja kaasaaitamisel lahutan 5 sekundit lõpptulemusest maha), efekt peab olema korratav ja video lõpus peab nähtavale ilmuma rühm ja rühma liikmete nimed.

Vahvad on ka iga-aastased välipraktikad. Teeme looduses mõõtmisi – rakendame tunnis omandatud looduse keskel. Koostan neile mapid, kus on ülesanded. Siis nad moodustavad väikesed grupid ja toimetavad mitu päeva. Teevad töid nagu keha ning ainete tiheduse ja koostise analüüsimine, mulla niiskuse ja temperatuuri määramine pikema aja jooksul,  suvalise tundmatu veekogu sügavuse määramine. Oleme  mõne järve ääres ja proovime erinevate vahenditega, ilma et peaksime järve peale minema, selle sügavust määrata. Siis veel puude kõrguse ja vanuse määramine, päikese läbimõõdu määramine, vaatleme päikest ja öötaevast jne. Kokkuvõttes: teeme vaatlusi, mõõtmisi; Leiutame: ehitame ise vaatlus-, abiseadmeid.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Olen päri, et õpilased, kes on kindlad oma otsuses, et ei asu ülikoolis reaalained õppima, pean silmas humanitaarklasside õpilasi, siis nemad kindlasti ei peaks valemeid pähe õppima. Tänapäeval on tunnis nii palju võimalusi aine põnevamaks muutmiseks, aine tuleb õpilasele lähemale tuua.

Reaalsuunaga klassis tuleks valemeid teada ja osata neid kasutada ehk teisisõnu tuleb osata füüsikat väljendada matemaatiliste lahenduste ilu kaudu. Kui lahendame mõne eriti raske ülesande ära, siis on hea tunne nii õpilastel kui õpetajal. Selleks, et rääkida võõrkeelt, peab teadma sõnavara.