1862.–1865. aastani toimunud Ameerika Ühendriikide kodusõjas sõltusid nii Konföderatsiooni kui ka Uniooni vägede ülemad suuresti helist, mille abil tehti kindlaks, millal lahingud hakkasid ning kus neid peeti. Mitmetel juhtudel jagas väeülem oma väed kaheks, et vaenlasi kahelt poolt rünnata, kuid ainus viis rünnakut juhtida, oli lasta ühel grupil teisele grupile rünnaku signaal anda. Et kaks gruppi võisid üksteisest paari kilomeetri kaugusel asuda, siis paistis see plaan mõistlik, kuid nurjus siiski mõnikord otsustavate lahingute ajal.
Sarnast imelikku efekti märkasid 1862. aasta juunis Konföderatsiooni sõjaminister ning üks tema alamohvitser, kui nad jälgisid Gaines Milli lahingut umbes kahe kilomeetri kauguselt mäetipult. Orus toimuvas lahingus oli vähemalt 50 000 meest ja 100 kahurit ning see tekitas kohutavat müra ja pidi võitlevaid mehi ilmselt kurdistama. Siiski ei kuulnud kaks vaatlejat kahe tunni jooksul mingeid lahinguhelisid. Kuidas võis selline lahing kõigest paari kilomeetri kaugusel kuulmatu olla?
Vastus On kolm peamist põhjust, miks sellist valju lahingut isegi paari kilomeetri kauguselt kuulda pole. 1) Teel asuv tihe mets võis heli summutada, sest neelas helilained. 2) Maapinna lähedal tekkinud helilained võisid liikuda mööda trajektoori, mis paindus horisontaalse liikumise asemel hoopiski ülespoole. 3) Helilaine trajektoor võis kaarduda, kui temperatuur või tuulekiirus kõrgusega muutusid.
Kolmandal põhjusel, mille korral temperatuur kõrgusega alanes, võisid ülespoole suunatud nurga all liikunud helilained hakata liikuma hoopis mööda järsemaid trajektoore ning need ei jõudnudki mitu kilomeetrit eemal olnud vaatlejateni (joonis 3-3a). Üldiselt suureneb kõrgusega ka tuulekiirus. Sellises tavapärases olukorras ning kui heli saadetakse välja tuulega samas suunas, kipub see üldiselt otse maapinnale langema ning on seega kuuldav (joonis 3-3b). Kui heli saadetakse välja aga tuulele vastupidises suunas, kipub see liikuma mööda sellist trajektoori, mis paindub ülespoole ega ole seega ka kuuldav.
Mõningates Ameerika Ühendriikide kodusõja lahingutes asus komandör lahingust ülestuult olukorras, kus tuul kõrgusega märgatavalt kasvas. Öeldakse, et komandör oli akustilises varjupiirkonnas. Veelgi imelikumad olid olukorrad, kus temperatuuriefekt suunas helilained üles, kuid tuule mõju suunas need uuesti alla maapinna poole, mistõttu need jõudsid maapinnale alles lahingust väga kaugel. Seega kuulsid lahingut kaugel asuvad sõdurid, kuid mitte need, kes asusid sellele võrdlemisi lähedal.