Füüsika õpetaja raamatFüüsika õpetaja raamat : Vastab Kristel Uiboupin

Vastab Kristel Uiboupin

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Mõistlik on alustada ausalt sellest, et ega kooliajal füüsika mind kõige rohkem ei paelunudki. Rohkem võlus matemaatika, selle korrektsus ja alati „õiged ja ilusad“ vastused. See oligi ehk midagi, mis tekitas minu sees konflikti – füüsikas mõõtmistulemused erinesid üksteisest olulisel määral. Juhtus, et erinevused mõõtmistulemuste vahel tulid suuremad kui tulemuse väärtus ise (eks oli siin peidus ka raasike oskamatust J), seetõttu ei leidnud üles ka seoseid teooria ja praktiliste tulemuste vahel ja selle taha kadus füüsika ilusam pool. Selle ilusa poole aitas tegelikult minu jaoks üles leida, seda küll juba siis ülikoolis õppides, Henn Voolaid. Aitäh!

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Päris raske küsimus. Keeruline vastata. Tahaks pugeda väikese õpetamiskogemuse taha, aga ka sealt peaks siiski üht-teist toredat leidma, kuid loodan, et suuremad toredad hetked on veel ees. Ise loodan, et kõik õpetatav on tore, aga meenutus iseenda kooliaega toob maa peale tagasi J. Eks ma kaldun pigem arvama, et huvitavam pool füüsikast peitub praktilistes töödes, mis ühtlasi loob parema taju teooria ja tegelikkuse vahel. Eriti juhul, kui saadud tulemused kinnitavad üldtuntud teooriaid. Hoopis teiseks teevad olemise tunnid looduses ning sealt leitav füüsika. Minu enda viimase aja suuremaks huviks on saanud atmosfäärifüüsika ning sellega kaasnev ja tekkinud on esimesed mõtted, kuidas siduda seda koolitundidesse. Sest eks kõige toredam on jagada asju, mis ka endale suurt huvi pakuvad.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Võrdlemisi intrigeeriv küsimus ning tean ja tunnen inimesi, kes esindavad nii üht kui teist poolt ning eks nii sel ühel kui teisel poolel on oma tõde ja õigus. Ja kuhugi nende vahele seguneb ka minu arvamus. Füüsikaga seonduvast ei mäletagi, et ma ise kunagi oleksin õppinud midagi pähe. Küll tuleb seda meelde teistest ainetest, näiteks ajalugu ja keeled. Pean ka tunnistama, et päheõppimises ma eriti tugev pole. Pigem on olnud tundide kaupa mingisuguste materjalide taga istumist ja nendega tõtt vahtimist, lehekülgede edasi-tagasi keeramist, seoste otsimist, märkmete tegemist, ise samal ajal püüdes üles ehitada süsteemi, millest aru saan. Ja eks selle tegevuse käigus jääb ikka üht-teist meelde ka. Ka valemeid pole ma pidanud kunagi pähe õppima, need on kulunud sinna ülesannete lahendamise käigus. See kõik ei anna aga ühest vastust ülal esitatud küsimusele ja mina arvan, et sellist polegi olemas. Eks see sõltub ikka inimesest ning sellest, millised õpiviisid kellegi peal kõige paremini töötavad.