Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Minul algas füüsika õppimine 6. klassis ja toimus väga omapäraselt. Üks noor mees, tõenäoliselt üliõpilane, andis mõned tunnid. Pärast esimest tundi anti läbi lugeda pool raamatut ja järgmisel tunnil oli selle kohta kontrolltöö. Sama kordus ka teise poole raamatu jaoks ja sellega kuuenda klassi õppetöö umbes piirduski. Seitsmendas ja kaheksandas klassis oli küll õpetaja olemas, kuid tema kulutas põhilise aja meie kasvatamisele. Minu pinginaaber veenis mind temaga koos astuma Tartu 1. Keskkooli (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium) füüsika eriklassi. Füüsika õpetajaks oli kooli direktor ja palju tunde jäi ära või toimus iseseisev töö. Kõige rohkem on meeles füüsika praktikumid, mis toimusid Tartu Riikliku Ülikooli laboratooriumites. Keskkooli lõpueksami tegin ka füüsikas ja sain isegi viie. Minu isa oli füüsik ja vanem õde õppis ülikoolis füüsikat. Elasime linna lähedal Füüsika ja Astronoomia Instituudi aktinomeetriajaama juures. Seal töötasid atmosfäärifüüsikud ja oli ilmajaama vaatlusväljak ning me käisime tihti koos vaatlejatega andmeid kogumas. Kõrval asus viiekümnendate lõpus ehitatud satelliitide jälgimise paviljon, kus asusid postamentidel suhteliselt võimsad piirivalve binoklid. Lükkasime salamahti paviljoni katused pealt ja vaatasime binoklitega nii taevast kui ka maapealseid objekte. Lõpuks said sellest teada ka ametimehed, kuid nad lasid meid lapsi seal edasi tegutseda. Kuskil viiendas-kuuendas klassis ehitasin isa abiga seebikarbi sisse transistorraadio.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Sugulased, sõbrad ja tuttavad esitavad mulle väga laia diapasooniga küsimusi füüsika ja selle rakenduste kohta. Tundub, et tavakodaniku teadmised on kõige napimad kvantfüüsikas. Tundub, et koolis pole sellele piisavat tähtsust omistatud. Samas kosmoloogilised teemad huvitavad praktiliselt kõiki. Kui ma korraldan oma kodus linnast väljas planeetide ja tähevaatlusi on huvilisi palju. Peale oma õpilaste tulevad ka nende sõbrad. Füüsika õppimisel on vaieldamatult kõige raskemaks teemaks elektromagnetism ja selle sees eriti elektromagnetilise induktsiooni nähtus.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Valemeid tuleb füüsikas kindlasti õpetada, kuid need võib ka õpilastele ette anda. Eesti haridussüsteemis on siiski tavaks, et paljusid asju peab teadma peast. See ei käi ainult füüsika kohta. Kui olin füüsika riigieksami komisjoni liige otsustasime, et alati küsitakse Newtoni teist seadust kui näidet edasiminekust Aristotelese füüsikast.