Oota ...
raamatu laadimine võib võtta natuke aega

Sulge
  1. Sissejuhatus
  2. Põhikooli BIOLOOGIA õppekava
    1. Bioloogia
      1. Bioloogia uurimisvaldkond
      2. Selgroogsete loomade tunnused
      3. Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus
      4. Selgroogsete loomade paljunemine ja areng
      5. Taimede tunnused ja eluprotsessid
      6. Seente tunnused ja eluprotsessid
      7. Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid
      8. Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid
      9. Ökoloogia ja keskkonnakaitse
      10. Inimese elukeskkonnad
      11. Luud ja lihased
      12. Vereringe
      13. Seedimine ja eritamine
      14. Hingamine
      15. Paljunemine ja areng
      16. Talitluse regulatsioon
      17. Infovahetus väliskeskkonnaga
      18. Pärilikkus ja muutlikkus
      19. Evolutsioon
  3. Põhikooli GEOGRAAFIA õppekava
    1. Geograafia
      1. Kaardiõpetus
      2. Geoloogia
      3. Pinnamood
      4. Rahvastik
      5. Kliima
      6. Veestik
      7. Loodusvöötmed
      8. Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia
      9. Euroopa ja Eesti kliima
      10. Euroopa ja Eesti veestik
      11. Euroopa ja Eesti rahvastik
      12. Euroopa ja Eesti asustus
      13. Euroopa ja Eesti majandus
      14. Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus
      15. Euroopa ja Eesti teenindus
  4. Põhikooli MATEMAATIKA õppekava
    1. I kooliaste
      1. Arvutamine
      2. Mõõtmine ja tekstülesanded
      3. Geomeetrilised kujundid
    2. II kooliaste
      1. Arvutamine
      2. Andmed ja algebra
      3. Geomeetrilised kujundid ja mõõtmine
    3. III kooliaste
      1. Arvutamine ja andmed
      2. Protsent
      3. Algebra
      4. Funktsioonid
      5. Geomeetria
  5. Põhikooli LOODUSÕPETUSE õppetulemused ja õppesisu
    1. I kooliaste
      1. Inimese meeled ja avastamine
      2. Aastaajad
      3. Organismid ja elupaigad
      4. Mõõtmine ja võrdlemine
      5. Inimene
      6. Ilm
      7. Organismide rühmad ja kooselu
      8. Liikumine
      9. Elekter ja magnetism
      10. Minu kodumaa Eesti
    2. II kooliaste
      1. Maailmaruum
      2. Planeet Maa
      3. Elu mitmekesisus Maal
      4. Inimene
      5. Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond
      6. Vesi kui aine. Vee kasutamine
      7. Asula elukeskkonnana
      8. Pinnavormid ja pinnamood
      9. Soo elukeskkonnana
      10. Muld elukeskkonnana
      11. Aed ja põld elukeskkonnana
      12. Mets elukeskkonnana
      13. Õhk
      14. Läänemeri elukeskkonnana
      15. Elukeskkond Eesti
      16. Eesti loodusvarad
      17. Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis
    3. III kooliaste
      1. Inimene uurib loodust
      2. Ainete ja kehade mitmekesisus
      3. Loodusnähtused
      4. Eluta ja elusa looduse seosed
  6. Põhikooli FÜÜSIKA õpitulemused ja õppesisu
    1. Mehaanika
      1. Liikumine ja jõud
      2. Kehade vastastikmõju
      3. Rõhumisjõud looduses ja tehnikas
      4. Mehaaniline töö ja energia
      5. Võnkumine ja laine
    2. Valgusõpetus
      1. Valguse peegeldumine.
      2. Valguse murdumine
      3. Valgus ja valguse sirgjooneline levimine
    3. Elektriõpetus
      1. Elektriline vastastikmõju
      2. Elektrivool
      3. Vooluring
      4. Elektrivoolu töö ja võimsus
      5. Magnetnähtused
    4. Soojusõpetus, tuumaenergia
      1. Aine ehituse mudel. Soojusliikumine
      2. Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused
      3. Soojusülekanne
      4. Tuumaenergia
  7. Põhikooli KEEMIA õpitulemused ja õppesisu
    1. III kooliaste
      1. Millega tegeleb keemia
      2. Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus
      3. Hapnik ja vesinik. Oksiidid
      4. Happed ja alused – vastandlike omadustega ained
      5. Tuntumaid metalle
      6. Anorgaaniliste ainete põhiklassid
      7. Aine hulk. Moolarvutused
      8. Süsinik ja süsinikuühendid
      9. Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena
  8. Gümnaasiumi füüsika õppekava
    1. Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika
      1. Füüsika meetod
      2. Kulgliikumise kinemaatika
    2. Mehaanika
      1. Dünaamika
      2. Perioodilised liikumised
    3. Elektromagnetism 1
      1. Elektriväli ja magnetväli
      2. Elektromagnetlained
    4. Energia 1
      1. Elektrotehnika
      2. Termodünaamika, energeetika
    5. Mikro- ja megamaailma füüsika 1
      1. Aine ehituse alused
      2. Mikromaailma füüsika
      3. Megamaailma füüsika
Sulge

Märkmed ja kommentaarid

  • Märkmed puuduvad

Järjehoidjad

  • Järjehoidjad puuduvad
 
Loodusainete õpitulemused ja õppesisu riiklikus õppekavas
 

Loodusainete õpitulemused ja õppesisu riiklikus õppekavas

  1. Sissejuhatus
  2. Põhikooli BIOLOOGIA õppekava
    1. Bioloogia
      1. Bioloogia uurimisvaldkond
      2. Selgroogsete loomade tunnused
      3. Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus
      4. Selgroogsete loomade paljunemine ja areng
      5. Taimede tunnused ja eluprotsessid
      6. Seente tunnused ja eluprotsessid
      7. Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid
      8. Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid
      9. Ökoloogia ja keskkonnakaitse
      10. Inimese elukeskkonnad
      11. Luud ja lihased
      12. Vereringe
      13. Seedimine ja eritamine
      14. Hingamine
      15. Paljunemine ja areng
      16. Talitluse regulatsioon
      17. Infovahetus väliskeskkonnaga
      18. Pärilikkus ja muutlikkus
      19. Evolutsioon
  3. Põhikooli GEOGRAAFIA õppekava
    1. Geograafia
      1. Kaardiõpetus
      2. Geoloogia
      3. Pinnamood
      4. Rahvastik
      5. Kliima
      6. Veestik
      7. Loodusvöötmed
      8. Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia
      9. Euroopa ja Eesti kliima
      10. Euroopa ja Eesti veestik
      11. Euroopa ja Eesti rahvastik
      12. Euroopa ja Eesti asustus
      13. Euroopa ja Eesti majandus
      14. Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus
      15. Euroopa ja Eesti teenindus
  4. Põhikooli MATEMAATIKA õppekava
    1. I kooliaste
      1. Arvutamine
      2. Mõõtmine ja tekstülesanded
      3. Geomeetrilised kujundid
    2. II kooliaste
      1. Arvutamine
      2. Andmed ja algebra
      3. Geomeetrilised kujundid ja mõõtmine
    3. III kooliaste
      1. Arvutamine ja andmed
      2. Protsent
      3. Algebra
      4. Funktsioonid
      5. Geomeetria
  5. Põhikooli LOODUSÕPETUSE õppetulemused ja õppesisu
    1. I kooliaste
      1. Inimese meeled ja avastamine
      2. Aastaajad
      3. Organismid ja elupaigad
      4. Mõõtmine ja võrdlemine
      5. Inimene
      6. Ilm
      7. Organismide rühmad ja kooselu
      8. Liikumine
      9. Elekter ja magnetism
      10. Minu kodumaa Eesti
    2. II kooliaste
      1. Maailmaruum
      2. Planeet Maa
      3. Elu mitmekesisus Maal
      4. Inimene
      5. Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond
      6. Vesi kui aine. Vee kasutamine
      7. Asula elukeskkonnana
      8. Pinnavormid ja pinnamood
      9. Soo elukeskkonnana
      10. Muld elukeskkonnana
      11. Aed ja põld elukeskkonnana
      12. Mets elukeskkonnana
      13. Õhk
      14. Läänemeri elukeskkonnana
      15. Elukeskkond Eesti
      16. Eesti loodusvarad
      17. Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis
    3. III kooliaste
      1. Inimene uurib loodust
      2. Ainete ja kehade mitmekesisus
      3. Loodusnähtused
      4. Eluta ja elusa looduse seosed
  6. Põhikooli FÜÜSIKA õpitulemused ja õppesisu
    1. Mehaanika
      1. Liikumine ja jõud
      2. Kehade vastastikmõju
      3. Rõhumisjõud looduses ja tehnikas
      4. Mehaaniline töö ja energia
      5. Võnkumine ja laine
    2. Valgusõpetus
      1. Valguse peegeldumine.
      2. Valguse murdumine
      3. Valgus ja valguse sirgjooneline levimine
    3. Elektriõpetus
      1. Elektriline vastastikmõju
      2. Elektrivool
      3. Vooluring
      4. Elektrivoolu töö ja võimsus
      5. Magnetnähtused
    4. Soojusõpetus, tuumaenergia
      1. Aine ehituse mudel. Soojusliikumine
      2. Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused
      3. Soojusülekanne
      4. Tuumaenergia
  7. Põhikooli KEEMIA õpitulemused ja õppesisu
    1. III kooliaste
      1. Millega tegeleb keemia
      2. Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus
      3. Hapnik ja vesinik. Oksiidid
      4. Happed ja alused – vastandlike omadustega ained
      5. Tuntumaid metalle
      6. Anorgaaniliste ainete põhiklassid
      7. Aine hulk. Moolarvutused
      8. Süsinik ja süsinikuühendid
      9. Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena
  8. Gümnaasiumi füüsika õppekava
    1. Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika
      1. Füüsika meetod
      2. Kulgliikumise kinemaatika
    2. Mehaanika
      1. Dünaamika
      2. Perioodilised liikumised
    3. Elektromagnetism 1
      1. Elektriväli ja magnetväli
      2. Elektromagnetlained
    4. Energia 1
      1. Elektrotehnika
      2. Termodünaamika, energeetika
    5. Mikro- ja megamaailma füüsika 1
      1. Aine ehituse alused
      2. Mikromaailma füüsika
      3. Megamaailma füüsika

Sissejuhatus

Käesolevas e-raamatus on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikust õppekavast refereeritud neid osasid, kus on kirjas looduseainete õppesisu. Väljavõte kajastab 2015.aasta sügisest kehtivat õppekava versiooni.

See väljavõte ei ole ametlik dokument vaid on loodud iseenda töö lihtsustamiseks. Ametliku dokumendi õppekava ja kõigi selle lisadega leiab riigiteataja.ee-st. 

Lisamaterjalid

Põhikooli BIOLOOGIA õppekava

Bioloogia

Bioloogia uurimisvaldkond

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab bioloogia seost teiste loodusteaduste ja igapäevaeluga ning tehnoloogia arenguga;
  2. analüüsib bioloogiateadmiste ja -oskuste vajalikkust erinevates elukutsetes;
  3. võrdleb loomade, taimede, seente, algloomade ja bakterite välistunnuseid;
  4. jaotab organisme nende pildi ja kirjelduse alusel loomadeks, taimedeks ning seenteks;
  5. seostab eluavaldused erinevate organismirühmadega;
  6. teeb märgpreparaate ning kasutab neid uurides valgusmikroskoopi;
  7. väärtustab usaldusväärseid järeldusi tehes loodusteaduslikku meetodit.

Õppesisu

Bioloogia sisu ja seos teiste loodusteadustega ning roll tänapäeva tehnoloogia arendamisel. Bioloogia peamised uurimismeetodid: vaatlused ja eksperimendid. Loodusteadusliku meetodi etapid ja rakendamine. Organismide jaotamine loomadeks, taimedeks, seenteks, algloomadeks ja bakteriteks, nende välistunnuste võrdlus. Eri organismirühmade esindajate eluavaldused.

Põhimõisted: bioloogia, organism, vaatlus, eksperiment.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. märgpreparaadi valmistamine ning erinevate objektide võrdlemine mikroskoobiga;
  2. eri organismirühmade välistunnuste võrdlemine reaalsete objektide või veebist saadud info alusel.

Selgroogsete loomade tunnused

Õpitulemused

Õpilane:

  1. seostab imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade välistunnuseid nende elukeskkonnaga;
  2. analüüsib selgroogsete loomade erinevate meelte olulisust sõltuvalt nende elupaigast ja -viisist;
  3. analüüsib erinevate selgroogsete loomade osa looduses ja inimtegevuses;
  4. leiab ning analüüsib infot loomade kaitse, püügi ja jahi kohta;
  5. väärtustab selgroogsete loomade kaitsmist.

Õppesisu

Loomade jaotamine selgrootuteks ja selgroogseteks. Selgroogsete loomade välistunnuste seos elukeskkonnaga. Selgroogsete loomade peamised meeleorganid orienteerumiseks elukeskkonnas. Selgroogsete loomade juhtivate meelte sõltuvus loomade eluviisist. Imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete ja kalade osa looduses ning inimtegevuses. Loomade püügi, jahi ning kaitsega seotud reeglid. Selgroogsete loomade roll ökosüsteemides.

Põhimõisted: selgroogne loom, selgrootu loom, meeleelund, elukeskkond, elupaik.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: selgroogsete loomade elutegevuse analüüsimine ja nende mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses.

Selgroogsete loomade aine- ja energiavahetus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib aine- ja energiavahetuse erinevate protsesside omavahelisi seoseid ning selgitab nende avaldumist looduses ja inimese igapäevaelus;
  2. seostab toidu hankimise viisi ja seedeelundkonna eripära selgroogse looma toiduobjektidega;
  3. selgitab ja võrdleb erinevate selgroogsete loomade hingamiselundite talitlust;
  4. võrdleb püsi- ja kõigusoojaseid organisme ning toob nende kohta näiteid;
  5. analüüsib selgroogsete eri rühmade südame ehituse ja vereringe eripära ning seostab neid püsi- ja kõigusoojasusega;
  6. võrdleb selgroogsete loomade kohastumusi püsiva kehatemperatuuri tagamisel;
  7. hindab ebasoodsate aastaaegade üleelamise viise selgroogsetel loomadel.

Õppesisu

Aine- ja energiavahetuse põhiprotsessid. Toiduobjektidest tingitud erinevused taim- ja loomtoidulistel ning segatoidulistel selgroogsetel loomadel. Toidu hankimise viisid ja nendega seonduvad kohastumused. Selgroogsete loomade seedeelundkonna eripära sõltuvalt toidust: hammaste ehitus, soolestiku pikkus ja toidu seedimise aeg.

Selgroogsete loomade erinevate rühmade hingamiselundite ehituse ja talitluse mitmekesisus: lõpused vees ja kopsud õhkkeskkonnas elavatel organismidel, kopsude eripära lindudel, naha kaudu hingamine.

Püsi- ja kõigusoojaste loomade kehatemperatuuri muutused. Selgroogsete loomade eri rühmade südame ja vereringe võrdlus ning ebasoodsate aastaaegade üleelamise viisid.

Põhimõisted: ainevahetus, hingamine, seedimine, organ, süda, suur vereringe, väike vereringe, lõpus, kops, õhukott, magu, soolestik, kloaak, püsisoojane, kõigusoojane, loomtoidulisus, taimtoidulisus, segatoidulisus, lepiskala, röövkala, röövloom, saakloom.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: valikuliselt uurimistöö toidu või hapniku mõjust organismide elutegevusele.

Selgroogsete loomade paljunemine ja areng

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib kehasisese ja kehavälise viljastumise ning lootelise arengu eeliseid selgroogsete loomade rühmadel ning toob selle kohta näiteid;
  2. toob näiteid selgroogsete loomade kohta, kel esineb kehasisene või kehaväline viljastumine;
  3. hindab otsese ja moondega arengu olulisust ning toob selle kohta näiteid;
  4. võrdleb noorte selgroogsete loomade eri rühmade toitmise, kaitsmise ja õpetamise tähtsust.

Õppesisu

Selgroogsete loomade paljunemist mõjutavad tegurid. Kehasisese viljastumise võrdlus kehavälisega. Erinevate selgroogsete loomade kehasisese ja kehavälise lootelise arengu võrdlus. Sünnitus ja lootejärgne areng. Moondega ja otsese arengu võrdlus. Järglaste eest hoolitsemine (toitmine, kaitsmine, õpetamine) erinevatel selgroogsetel loomadel ning hoolitsemisvajaduse seos paljunemise ja arengu eripäraga.

Põhimõisted: lahksugulisus, suguline paljunemine, munarakk, seemnerakk, viljastumine, kehasisene viljastumine, kehaväline viljastumine, haudumine, otsene areng, moondega areng.

Taimede tunnused ja eluprotsessid

Õpitulemused

Õpilane:

  1. võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust, paljunemisviisi, kasvukohta ja levikut;
  2. analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
  3. selgitab, kuidas on teadmised taimedest vajalikud erinevate elukutsete esindajatele;
  4. eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ja mikrofotodel;
  5. analüüsib õistaimede organite ehituse sõltuvust nende ülesannetest, taime kasvukohast ning paljunemise ja levimise viisist; seostab taimeorganite talitlust ainete liikumisega taimes;
  6. koostab ja analüüsib skeeme fotosünteesi lähteainetest, lõppsaadustest ja protsessi mõjutavatest tingimustest ning selgitab fotosünteesi osa taimede, loomade, seente ja bakterite elutegevuses;
  7. analüüsib sugulise ja mittesugulise paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid;
  8. suhtub taimedesse kui elusorganismidesse vastutustundlikult.

Õppesisu

Taimede peamised ehituse ja talitluse erinevused võrreldes selgroogsete loomadega. Õis-, paljasseemne-, sõnajalg- ja sammaltaimede ning vetikate välisehituse põhijooned. Taimede osa looduses ja inimtegevuses. Taimede uurimise ja kasvatamisega seotud elukutsed. Eri taimerühmadele iseloomuliku paljunemise, kasvukoha ja leviku võrdlus.

Taimeraku võrdlus loomarakuga. Taime- ja loomaraku peamiste osade ehitus ning talitlus.

Õistaimede organite ehituse ja talitluse kooskõla. Fotosünteesi üldine kulg, selle tähtsus ja seos hingamisega. Tõusev ja laskuv vool taimedes. Suguline ja mittesuguline paljunemine, putuk- ja tuultolmlejate taimede võrdlus, taimede kohastumus levimiseks, sh loom- ja tuulleviks. Seemnete idanemiseks ja taimede arenguks vajalikud tingimused.

Põhimõisted: rakk, rakukest, rakumembraan, rakutuum, mitokonder, klorofüll, kloroplast, kromoplast, vakuool, kude, õhulõhe, tõusev vool, laskuv vool, fotosüntees, anorgaaniline aine, orgaaniline aine, õis, tolmukas, emakas, tolmlemine, seeme, vili, käbi, mittesuguline paljunemine, eoseline paljunemine, eos, vegetatiivne paljunemine.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. taimede mitmekesisuse kaardistamine kooli lähiümbruses;
  2. fotosünteesi mõjutavate tegurite uurimine praktilise töö või arvutimudeliga.

Seente tunnused ja eluprotsessid

Õpitulemused

Õpilane:

  1. võrdleb seeni taimede ja selgroogsete loomadega;
  2. kirjeldab seente ehituse ja talitluse mitmekesisust ning toob selle kohta näiteid;
  3. selgitab seente ja samblike paljunemise viise ning arenguks vajalikke tingimusi;
  4. analüüsib parasiitluse ja sümbioosi osa looduses;
  5. selgitab samblikke moodustavate seente ja vetikate vastastikmõju;
  6. põhjendab, miks samblikud saavad asustada kasvukohti, kus taimed ei kasva;
  7. analüüsib seente ning samblike osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
  8. väärtustab seeni ja samblikke eluslooduse tähtsate osadena.

Õppesisu

Seente välisehituse ja peamiste talitluste võrdlus taimede ja loomadega. Seente välisehituse mitmekesisus tavalisemate kott- ja kandseente näitel. Seente paljunemine eoste ja pungumise teel. Toitumine surnud ja elusatest organismidest, parasitism ja sümbioos. Eoste levimise viisid ja idanemiseks vajalikud tingimused. Käärimiseks vajalikud tingimused. Inimeste ja taimede nakatumine seenhaigustesse ning selle vältimine.

Samblikud kui seente ja vetikate kooseluvorm. Samblike mitmekesisus, nende erinevad kasvuvormid ja kasvukohad. Samblike toitumise eripära, uute kasvukohtade esmaasustamine. Seente ja samblike osa looduses ning inimtegevuses.

Põhimõisted: ainurakne, hulkrakne, käärimine, pungumine, sümbioos, mükoriisa.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. seente välistunnuste võrdlemine, kasutades näidisobjekte või veebipõhiseid õppematerjale;
  2. seente ehituse uurimine mikroskoobiga;
  3. uurimistöö hallitus- või pärmseente arengut mõjutavate tegurite leidmiseks;
  4. praktiline töö või arvutimudeli kasutamine õhu saastatuse hindamiseks samblike leviku alusel.

Selgrootute loomade tunnused ja eluprotsessid

Õpitulemused

Õpilane:

  1. võrdleb erinevate selgrootute loomade kohastumusi elukeskkonnas;
  2. analüüsib erinevate selgrootute loomade osa looduses ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid;
  3. seostab liikumisorganite ehitust selgrootute loomade eri rühmadele omaste liikumisviiside ja elupaigaga;
  4. analüüsib selgrootute loomarühmade esindajate erinevate meelte arengutaseme seost elupaiga ja toitumisviisiga;
  5. analüüsib lahk- ja liitsugulisuse eeliseid selgrootute loomade erinevatel rühmadel;
  6. hindab otsese, täis- ja vaegmoondelise arengu eeliseid ning toob nende kohta näiteid;
  7. selgitab parasiitse eluviisiga organismide arengu vältel peremeesorganismi, toiduobjekti ja/või elupaiga vahetamise tähtsust;
  8. väärtustab selgrootuid loomi eluslooduse olulise osana.

Õppesisu

Selgrootute loomade üldiseloomustus ja võrdlus selgroogsetega. Käsnade, ainuõõssete, usside, limuste, lülijalgsete ja okasnahksete peamised välistunnused, levik ning tähtsus looduses ja inimese elus. Lülijalgsete (koorikloomade, ämblikulaadsete ja putukate) välisehituse võrdlus. Tavalisemate putukarühmade ja limuste välistunnuste erinevused.

Vabalt elavate ning parasiitse eluviisiga selgrootute loomade kohastumused hingamiseks ja toitumiseks. Selgrootute hingamine lõpuste, kopsude ja trahheedega. Selgrootute loomade erinevad toidu hankimise viisid ja organid.

Usside, limuste ning lülijalgsete liit- ja lahksugulisus. Peremeesorganismi ning vaheperemehe vaheldumine usside arengus. Paljunemise ja arengu eripära otsese, täismoondelise ning vaegmoondelise arenguga loomadel.

Põhimõisted: trahhee, lihtsilm, liitsilm, suised, kombits, tundel, liitsugulisus, täismoondega areng, vaegmoondega areng, vastne, parasitism, peremees, vaheperemees.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. selgrootute loomarühmade iseloomulike välistunnuste võrdlemine, kasutades näidisobjekte või veebipõhiseid õppematerjale;
  2. lülijalgsete loomade välistunnuste võrdlemine luubi või mikroskoobiga;
  3. praktiline töö või arvutimudeli kasutamine keskkonna saastatuse hindamiseks selgrootute leviku alusel.

Mikroorganismide ehitus ja eluprotsessid

Õpitulemused

Õpilane:

  1. võrdleb bakterite ja algloomade ehitust loomade ja taimedega ning viiruste ehituslikku eripära rakulise ehitusega;
  2. selgitab bakterite ja algloomade levikut erinevates elupaikades, sh aeroobses ning anaeroobses keskkonnas;
  3. analüüsib ning selgitab bakterite ja algloomade tähtsust looduses ning inimtegevuses;
  4. selgitab toidu bakteriaalse riknemise eest kaitsmise viise;
  5. hindab kiire paljunemise ja püsieoste moodustumise olulisust bakterite levikul;
  6. teab, kuidas vältida inimese sagedasemaid bakter- ja viirushaigusi, ning väärtustab tervislikke eluviise;
  7. selgitab mikroorganismidega seotud elukutseid;
  8. väärtustab bakterite tähtsust looduses ja inimese elus.

Õppesisu

Bakterite ja algloomade põhitunnuste võrdlus loomade ning taimedega. Vabalt elavate ja parasiitse eluviisiga mikroorganismide levik ning tähtsus. Bakterite aeroobne ja anaeroobne eluviis ning parasitism. Käärimiseks vajalikud tingimused. Bakterite paljunemine ja levik. Bakterhaigustesse nakatumine ja haiguste vältimine. Bakterite osa looduses ja inimtegevuses.

Viiruste ehituse ja talitluse eripära. Viirustega nakatumine, peiteaeg, haigestumine ja tervenemine.

Mikroorganismidega seotud elukutsed.

Põhimõisted: bakter, algloom, viirus, silmtäpp, pooldumine, aeroobne eluviis, anaeroobne eluviis.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. bakterite elutegevust mõjutavate tegurite uurimine arvutimudeliga;
  2. bakterite leviku hindamine bakterikultuuri kasvatades.

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab populatsioonide, liikide, ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ning toob selle kohta näiteid;
  2. selgitab loodusliku tasakaalu kujunemist ökosüsteemides, hindab inimtegevuse positiivset ja negatiivset mõju populatsioonide ja ökosüsteemide muutumisele ning võimalusi lahendada keskkonnaprobleeme;
  3. analüüsib diagrammidel ja tabelites esitatud infot ökoloogiliste tegurite mõju kohta organismide arvukusele;
  4. hindab liigisisese ja liikidevahelise konkurentsi tähtsust loomade ning taimede näitel;
  5. lahendab biomassi püramiidi ülesandeid;
  6. lahendab bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seotud dilemma probleeme;
  7. väärtustab bioloogilist mitmekesisust ning suhtub vastutustundega ja säästvalt erinevatesse ökosüsteemidesse ning elupaikadesse.

Õppesisu

Organismide jaotamine liikidesse. Populatsioonide, ökosüsteemi ja biosfääri struktuur. Looduslik tasakaal.

Eluta ja eluslooduse tegurid (ökoloogilised tegurid) ning nende mõju eri organismirühmadele. Biomassi juurdekasvu püramiidi moodustumine ning toiduahela lülide arvukuse leidmine.

Inimmõju populatsioonidele ja ökosüsteemidele. Bioloogilise mitmekesisuse tähtsus. Liigi- ja elupaigakaitse Eestis. Inimtegevus keskkonnaprobleemide lahendamisel.

Põhimõisted: liik, populatsioon, levila, ökosüsteem, kooslus, eluta looduse tegurid, eluslooduse tegurid, aineringe, konkurents, looduslik tasakaal, keskkonnakaitse, looduskaitse, bioloogiline mitmekesisus, biosfäär.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. praktiline uuring populatsioonide arvukuse sõltuvuse kohta ökoloogilistest teguritest;
  2. arvutimudeliga seoste leidmine toiduahela lülide arvukuse ja biomassi juurdekasvu vahel;
  3. biomassi püramiidi ülesannete lahendamine;
  4. loodusliku tasakaalu muutumise seaduspärasuste uurimine arvutimudeliga.

Inimese elukeskkonnad

Õpitulemused

Õpilane:

  1. seostab inimese elundkondi nende põhiülesannetega;
  2. selgitab naha ülesandeid;
  3. analüüsib naha ehituse ja talitluse kooskõla kompimis-, kaitse-, termoregulatsiooni- ja eritusfunktsiooni täites;
  4. väärtustab naha tervishoiuga seotud tervislikku eluviisi.

Õppesisu

Inimese elundkondade põhiülesanded. Naha ehitus ja ülesanded infovahetuses väliskeskkonnaga.

Põhimõisted: tugi- ja liikumiselundkond, seedeelundkond, närvisüsteem, vereringe, hingamiselundkond, erituselundkond, suguelundkond, nahk.

Luud ja lihased

Õpitulemused

Õpilane:

  1. eristab joonisel või mudelil inimese skeleti peamisi luid ning lihaseid;
  2. võrdleb imetaja, linnu, kahepaikse, roomaja ning kala luustikku;
  3. seostab luude ja lihaste ehitust ning talitlust;
  4. selgitab luudevaheliste ühenduste tüüpe ja toob nende kohta näiteid;
  5. võrdleb sile-, vööt- ja südamelihaste ehitust ning talitlust;
  6. selgitab luumurru ning lihase venituse ja rebendi olemust ning nende tekkepõhjusi;
  7. analüüsib treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale;
  8. peab oluliseks enda tervislikku treenimist.

Õppesisu

Luude ja lihaste osa inimese ning teiste selgroogsete loomade tugi- ja liikumiselundkonnas. Luude ehituse iseärasused. Luudevaheliste ühenduste tüübid ja tähtsus. Inimese luustiku võrdlus teiste selgroogsete loomadega. Lihaste ehituse ja talitluse kooskõla. Luu- ja lihaskoe mikroskoopiline ehitus ning selle seos talitlusega. Treeningu mõju tugi- ja liikumiselundkonnale. Luumurdude, lihasvenituste ja -rebendite olemus ning tekkepõhjused.

Põhimõisted: toes, luu, lihas, liiges.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. loomsete kudede ehituse võrdlemine mikroskoobiga;
  2. uurimistöö lihasväsimuse tekke ja treenituse seosest.

Vereringe

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib inimese vereringeelundkonna jooniseid ja skeeme ning selgitab nende alusel elundkonna talitlust;
  2. seostab südame, erinevate veresoonte ja vere koostisosade ehituse eripära nende talitlusega;
  3. selgitab viiruste põhjustatud muutusi raku elutegevuses ning immuunsüsteemi osa bakter- ja viirushaiguste tõkestamisel ning neist tervenemisel;
  4. väärtustab tervislikke eluviise, mis väldivad HIViga nakatumist;
  5. selgitab treeningu mõju vereringeelundkonnale;
  6. seostab inimese sagedasemaid südame- ja veresoonkonnahaigusi nende tekkepõhjustega, sh suitsetamise ja ebatervisliku toitumisega;
  7. väärtustab südant, vereringeelundkonda ja immuunsüsteemi tugevdavat ning säästvat eluviisi.

 

 

Õppesisu

Südame ning suure ja väikese vereringe osa inimese aine- ja energiavahetuses. Inimese ning teiste imetajate vereringeelundkonna erisused võrreldes teiste selgroogsete loomadega. Erinevate veresoonte ehituslik ja talitluslik seos. Vere koostisosade ülesanded.

Vere osa organismi immuunsüsteemis. Immuunsuse kujunemine: lühi- ja pikaajaline immuunsus. Immuunsüsteemi ja vaktsineerimise osa bakter- ja viirushaiguste vältimisel. Immuunsüsteemi häired, allergia, AIDS.

Treeningu mõju vereringeelundkonnale. Südamelihase ala- ja ülekoormuse tagajärjed. Veresoonte lupjumise ning kõrge ja madala vererõhu põhjused ja tagajärjed.

Põhimõisted: süda, veresoon, arter, veen, kapillaar, arteriaalne veri, venoosne veri, vererõhk, elektrokardiogramm, hemoglobiin, punane vererakk, valge vererakk, vereliistak, vereplasma, hüübimine, lümf, lümfisõlm, antikeha, immuunsus, immuunsüsteem, HIV, AIDS.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: uurimistöö füüsilise koormuse mõjust pulsile või vererõhule.

Seedimine ja eritamine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. koostab ning analüüsib seedeelundkonna ehituse jooniseid ja skeeme ning selgitab nende alusel toidu seedimist ja toitainete imendumist;
  2. selgitab valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide, mineraalainete ja vee ülesandeid inimorganismis ning nende üle- või alatarbimisega kaasnevaid probleeme;
  3. hindab neerude, kopsude, naha ja soolestiku osa jääkainete eritamisel;
  4. järgib tervisliku toitumise põhimõtteid.

Õppesisu

Inimese seedeelundkonna ehitus ja talitlus. Organismi energiavajadust mõjutavad tegurid. Tervislik toitumine, üle- ja alakaalulisuse põhjused ning tagajärjed. Neerude üldine tööpõhimõte vere püsiva koostise tagamisel. Kopsude, naha ja soolestiku eritamisülesanne.

Põhimõisted: ensüüm, vitamiin, sülg, maks, sapp, peensool, jämesool, neer, uriin.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. inimese energiavajadust mõjutavate tegurite uurimine praktilise tööga või arvutimudeliga;
  2. isikliku toitumisharjumuse analüüs.

Hingamine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib hingamiselundkonna ehituse ja talitluse kooskõla;
  2. koostab ning analüüsib jooniseid ja skeeme hingamiselundkonna ehitusest ning sisse- ja väljahingatava õhu koostisest ning selgitab nende alusel hingamise olemust;
  3. analüüsib treeningu mõju hingamiselundkonnale;
  4. selgitab hingamiselundite levinumate haiguste tekkepõhjusi ja haiguste vältimise võimalusi;
  5. suhtub vastutustundlikult oma hingamiselundkonna tervisesse.

Õppesisu

Hingamiselundkonna ehituse ja talitluse seos. Sisse- ja väljahingatava õhu koostise võrdlus. Hapniku ülesanne rakkudes. Organismi hapnikuvajadust määravad tegurid ja hingamise regulatsioon. Treeningu mõju hingamiselundkonnale. Hingamiselundkonna levinumad haigused ning nende ärahoidmine.

Põhimõisted: hingetoru, kopsutoru, kopsusomp, hingamiskeskus, rakuhingamine.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: praktilise töö või arvutimudeliga kopsumahu, hingamissügavuse ja -sageduse ning omastatava hapniku hulga seoste uurimine.

Paljunemine ja areng

Õpitulemused

Õpilane:

  1. võrdleb naise ja mehe suguelundkonna ehitust ning talitlust;
  2. võrdleb inimese muna- ja seemnerakkude ehitust ning arengut;
  3. selgitab sagedasemate suguhaiguste levimise viise ja neisse haigestumise vältimise võimalusi;
  4. analüüsib munaraku viljastumist mõjutavaid tegureid;
  5. lahendab pere plaanimisega seotud dilemmaprobleeme;
  6. selgitab muutusi inimese loote arengus;
  7. seostab inimorganismi anatoomilisi vanuselisi muutusi talitluslike muutustega.

Õppesisu

Mehe ja naise suguelundkonna ehituse ning talitluse võrdlus. Muna- ja seemnerakkude küpsemine. Suguelundkonna tervishoid, suguhaiguste levik, haigestumise vältimise võimalused. Munaraku viljastumine, loote areng, raseduse kulg ja sünnitus. Pere plaanimine, abordiga kaasnevad riskid. Inimorganismi talitluse muutused sünnist surmani.

Põhimõisted: emakas, munasari, seemnesari, munand, ovulatsioon, sperma, munajuha, loode, platsenta, nabanöör, sünnitamine, kliiniline surm, bioloogiline surm.

Talitluse regulatsioon

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab kesk- ja piirdenärvisüsteemi põhiülesandeid;
  2. seostab närviraku ehitust selle talitlusega;
  3. koostab ja analüüsib refleksikaare skeeme ning selgitab nende alusel selle talitlust;
  4. seostab erinevaid sisenõrenäärmeid nende toodetavate hormoonidega;
  5. kirjeldab hormoonide ülesandeid ja toob nende kohta näiteid;
  6. selgitab närvisüsteemi ja hormoonide osa elundkondade talitluste regulatsioonis;
  7. suhtub kriitiliselt närvisüsteemi kahjustavate ainete tarbimisse.

Õppesisu

Kesk- ja piirdenärvisüsteemi ehitus ning ülesanded. Närviraku ehitus ja rakuosade ülesanded. Refleksikaare ehitus ja talitlus. Närvisüsteemi tervishoid.

Peamiste sisenõrenäärmete toodetavate hormoonide ülesanded.

Elundkondade koostöö inimese terviklikkuse tagamisel. Närvisüsteemi ja hormoonide osa elundkondade talitluste regulatsioonis.

Põhimõisted: peaaju, seljaaju, närv, närvirakk, retseptor, närviimpulss, dendriit, neuriit, refleks, sisenõrenäärmed, hormoon.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. uurimistöö reaktsioonikiirust mõjutavate tegurite määramiseks ja õpilaste reaktsioonikiiruse võrdlemiseks;
  2. refleksikaare töö uurimine arvutimudeliga.

Infovahetus väliskeskkonnaga

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib silma osade ja suuraju nägemiskeskuse koostööd nägemisaistingu tekkimisel ning tõlgendamisel;
  2. selgitab kaug- ja lühinägelikkuse tekkepõhjusi ning nägemishäirete vältimise ja korrigeerimise viise;
  3. seostab kõrva ehitust kuulmis- ja tasakaalumeelega;
  4. võrdleb ning seostab haistmis- ja maitsmismeelega seotud organite ehitust ning talitlust;
  5. väärtustab meeleelundeid säästvat eluviisi.

Õppesisu

Silma ehituse ja talitluse seos. Nägemishäirete vältimine ja korrigeerimine. Kõrvade ehituse seos kuulmis- ja tasakaalumeelega. Kuulmishäirete vältimine ja korrigeerimine. Haistmis- ja maitsmismeelega seotud organite ehituse ja talitluse seosed.

Põhimõisted: pupill, lääts, võrkkest, vikerkest, kollatähn, kepike, kolvike, lühinägevus, kaugelenägevus, väliskõrv, keskkõrv, sisekõrv, kõrvalest, trummikile, kuulmeluud, kuulmetõri, tigu, poolringkanalid.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. uurimistöö meeleelundite tundlikkuse määramiseks;
  2. nägemisaistingu tekke ja kuulmise uurimine arvutimudeliga.

Pärilikkus ja muutlikkus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib pärilikkuse ja muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel;
  2. selgitab DNA, geenide ning kromosoomide seost ja osa pärilikkuses ning geenide pärandumist ja avaldumist;
  3. lahendab dominantsete ja retsessiivsete geenialleelide avaldumisega seotud lihtsamaid geneetikaülesandeid;
  4. hindab päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse osa inimese tunnuste näitel ning analüüsib diagrammidel ja tabelites esitatud infot mittepäriliku muutlikkuse ulatusest;
  5. hindab organismide geneetilise muutmise võimalusi, tuginedes teaduslikele ja teistele olulistele seisukohtadele;
  6. analüüsib pärilike ja päriliku eelsoodumusega haiguste vältimise võimalusi;
  7. kirjeldab geenitehnoloogia tegevusvaldkondi ning sellega seotud elukutseid;
  8. suhtub mõistvalt inimeste pärilikku ja mittepärilikku mitmekesisusse.

Õppesisu

Pärilikkus ja muutlikkus organismide tunnuste kujunemisel. DNA, geenide ja kromosoomide osa pärilikkuses. Geenide pärandumine ja nende määratud tunnuste avaldumine. Lihtsamate geneetikaülesannete lahendamine. Päriliku muutlikkuse tähtsus.

Mittepäriliku muutlikkuse tekkepõhjused ja tähtsus. Organismide pärilikkuse muutmise võimalused ning sellega kaasnevad teaduslikud ja eetilised küsimused. Pärilike ja päriliku eelsoodumusega haiguste võrdlus ning haigestumise vältimine. Geenitehnoloogia tegevusvaldkond ja sellega seotud elukutsed.

Põhimõisted: pärilik muutlikkus, mittepärilik muutlikkus, mutatsioon, kromosoom, DNA, geen, dominantsus, retsessiivsus, geenitehnoloogia.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. pärilikkuse seaduspärasuste avaldumise ja muutlikkuse tekkemehhanismide uurimine arvutimudeliga;
  2. uurimistöö mittepäriliku muutlikkuse ulatusest vabalt valitud organismide tunnuste põhjal.

Evolutsioon

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab bioloogilise evolutsiooni olemust ja toob selle kohta näiteid;
  2. toob näiteid evolutsiooni tõendite kohta;
  3. seostab olelusvõitlust loodusliku valikuga;
  4. analüüsib liikide tekke ja muutumise üldist kulgu;
  5. hindab suuremate evolutsiooniliste muutuste osa organismide mitmekesistumises ja levikus;
  6. võrdleb inimese ja teiste selgroogsete evolutsiooni;
  7. seostab evolutsiooniteooria seisukohti loodusteaduste arenguga.

Õppesisu

Bioloogilise evolutsiooni olemus, põhisuunad ja tõendid. Loodusliku valiku kujunemine olelusvõitluse tagajärjel. Liikide teke ja muutumine. Kohastumise tähtsus organismide evolutsioonis. Evolutsiooni tähtsamad etapid. Inimese evolutsiooni eripära.

Põhimõisted: evolutsioon, looduslik valik, olelusvõitlus, kohastumine, kohastumus, ristumisbarjäär, fossiil.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: evolutsioonitegurite uurimine arvutimudeliga.

Lisamaterjalid

Põhikooli GEOGRAAFIA õppekava

Geograafia

Kaardiõpetus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. leiab vajaliku kaardi teatmeteostest või internetist ning kasutab atlase kohanimede registrit;
  2. määrab suundi kaardil kaardivõrgu ja looduses kompassi järgi;
  3. mõõdab vahemaid, kasutades kaardil erinevalt esitatud mõõtkava ning looduses sammupaari;
  4. määrab etteantud koha geograafilised koordinaadid ja leiab koordinaatide järgi asukoha;
  5. määrab ajavööndite kaardi järgi kellaaja erinevuse maakera eri kohtades;
  6. koostab lihtsa plaani etteantud kohast;
  7. kasutab trüki- ja digitaalseid kaarte, tabeleid, graafikuid, diagramme, jooniseid, pilte ja tekste, et leida infot, kirjeldada protsesse ja nähtusi, leida nendevahelisi seoseid ning teha järeldusi.

Õppesisu

Maa kuju ja suurus. Kaartide mitmekesisus ja otstarve. Üldgeograafilised ja temaatilised kaardid, sh maailma ja Euroopa poliitiline kaart. Trüki- ja digitaalsed kaardid, sh interaktiivsed kaardid. Mõõtkava, vahemaade mõõtmine looduses ja kaardil. Suundade määramine looduses ja kaardil. Asukoht ja selle määramine, geograafilised koordinaadid. Ajavööndid.

Põhimõisted: plaan, kaart, üldgeograafiline ja teemakaart, digitaalne kaart, interaktiivne kaart, satelliidifoto, aerofoto, asimuut, leppemärgid, mõõtkava, suure- ja väikesemõõtkavaline kaart, kaardi üldistamine, poolus, paralleel, ekvaator, meridiaan, algmeridiaan, geograafiline laius, geograafiline pikkus, geograafilised koordinaadid, kaardivõrk, ajavöönd, maailmaaeg, vööndiaeg, kohalik päikeseaeg, kuupäevaraja.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: info leidmiseks interaktiivse kaardi kasutamine (vahemaade mõõtmine, aadressi järgi otsing, koordinaatide määramine, objektide leidmine ja tähistamine).

Geoloogia

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab jooniste järgi Maa siseehitust ja toob näiteid selle uurimise võimaluste kohta;
  2. iseloomustab etteantud jooniste ja kaartide järgi laamade liikumist ning laamade servaaladel esinevaid geoloogilisi protsesse: vulkanismi, maavärinaid, pinnavormide ja kivimite teket ning muutumist;
  3. teab maavärinate ja vulkaanipursete tekkepõhjusi, näitab kaardil nende peamisi esinemispiirkondi, toob näiteid tagajärgede kohta ning oskab võimaliku ohu puhul käituda;
  4. toob näiteid inimeste elu ja majandustegevuse kohta seismilistes ning vulkaanilistes piirkondades;
  5. selgitab kivimite murenemist, murendmaterjali ärakannet ja settimist ning sette- ja tardkivimite teket;
  6. iseloomustab ja tunneb nii looduses kui ka pildil liiva, kruusa, savi, moreeni, graniiti, liivakivi, lubjakivi, põlevkivi ja kivisütt ning toob näiteid nende kasutamise kohta;
  7. mõistab geoloogiliste uuringute vajalikkust ja omab ettekujutust geoloogide tööst.

Õppesisu

Maa siseehitus. Laamad ja laamade liikumine. Maavärinad. Vulkaaniline tegevus. Inimeste elu ja majandustegevus seismilistes ning vulkaanilistes piirkondades. Kivimid ja nende teke.

Põhimõisted: maakoor, vahevöö, tuum, mandriline ja ookeaniline maakoor, laam, kurrutus, magma, vulkaan, magmakolle, vulkaani lõõr, kraater, laava, tegutsev ja kustunud vulkaan, kuumaveeallikas, geiser, maavärin, murrang, seismilised lained, epitsenter, fookus, tsunami, murenemine, murendmaterjal, sete, settekivim, tardkivim, paljand, kivistis ehk fossiil.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. kivimite (liivakivi, lubjakivi, põlevkivi, kivisöe, graniidi) ja setete (liiva, kruusa, savi) kirjeldamine ning võrdlemine;
  2. teabeallikate põhjal lühiülevaate või esitluse koostamine ühest geoloogilisest nähtusest (maavärinast või vulkaanist) või mõne piirkonna iseloomustamine geoloogilisest aspektist.

Pinnamood

Õpitulemused

Õpilane:

  1. on omandanud ülevaate maailma mägisema ja tasasema reljeefiga piirkondadest, nimetab ning leiab kaardil mäestikud, mägismaad, kõrgemad tipud ja tasandikud (kiltmaad, lauskmaad, madalikud, alamikud);
  2. kirjeldab suure mõõtkavaga kaardi järgi pinnavorme ja pinnamoodi;
  3. iseloomustab piltide, jooniste ja kaardi järgi etteantud koha pinnamoodi ning pinnavorme;
  4. kirjeldab joonise ja kaardi järgi maailmamere põhjareljeefi ning seostab ookeani keskaheliku ja süvikute paiknemise laamade liikumisega;
  5. toob näiteid pinnavormide ja pinnamoe muutumise kohta erinevate tegurite (murenemise, tuule, vee, inimtegevuse) toimel;
  6. toob näiteid inimeste elu ja majandustegevuse kohta mägistel ja tasastel aladel, mägedes liikumisega kaasnevate riskide ning nende vältimise võimaluste kohta.

Õppesisu

Pinnavormid ja pinnamood. Pinnamoe kujutamine kaartidel. Mäestikud ja mägismaad. Inimese elu ja majandustegevus mägise pinnamoega aladel. Tasandikud. Inimese elu ja majandustegevus tasase pinnamoega aladel. Maailmamere põhjareljeef. Pinnamoe ja pinnavormide muutumine aja jooksul.

Põhimõisted: pinnamood ehk reljeef, samakõrgusjoon ehk horisontaal, absoluutne kõrgus, suhteline kõrgus, profiiljoon, pinnavorm, mägi, mäeahelik, mäestik, mägismaa, tasandik, kiltmaa, madalik, alamik, mandrilava, mandrinõlv, ookeani keskmäestik, süvik, erosioon, uhtorg.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: kaartide ja muude teabeallikate järgi ühe piirkonna pinnavormide ja pinnamoe iseloomustuse koostamine.

Rahvastik

Õpitulemused

Õpilane:

  1. iseloomustab etteantud riigi geograafilist asendit;
  2. nimetab ja näitab maailmakaardil suuremaid riike ning linnu;
  3. toob näiteid rahvaste kultuurilise mitmekesisuse kohta ja väärtustab eri rahvaste keelt ja traditsioone;
  4. leiab kaardilt ning nimetab maailma tihedamalt ja hõredamalt asustatud alad ning kirjeldab rahvastiku paiknemist etteantud riigis;
  5. iseloomustab kaardi ja jooniste järgi maailma või mõne piirkonna rahvaarvu muutumist;
  6. kirjeldab linnastumist, toob näiteid linnastumise põhjuste ja linnastumisega kaasnevate probleemide kohta.

Õppesisu

Riigid maailma kaardil. Erinevad rassid ja rahvad. Rahvastiku paiknemine ja tihedus. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Linnastumine.

Põhimõisted: riik, poliitiline kaart, geograafiline asend, rahvastik, rass, rahvastiku tihedus, linnastumine, linn, linnastu.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: kaartide ja muude teabeallikate järgi ühe riigi üldandmete ning sümboolika leidmine, geograafilise asendi ja rahvastiku paiknemise iseloomustamine. 

Kliima

Õpitulemused

Õpilane:

  1. teab, mis näitajatega iseloomustatakse ilma ja kliimat;
  2. leiab teavet Eesti ja muu maailma ilmaolude kohta ning teeb selle põhjal praktilisi järeldusi oma tegevust ja riietust plaanides;
  3. selgitab päikesekiirguse jaotumist Maal ning teab aastaaegade vaheldumise põhjusi;
  4. kirjeldab joonise järgi üldist õhuringlust;
  5. selgitab ookeanide, merede ja pinnamoe mõju kliimale;
  6. leiab kliimavöötmete kaardil põhi- ja vahekliimavöötmed ning viib tüüpilise kliimadiagrammi kokku vastava kliimavöötmega;
  7. iseloomustab ja võrdleb temaatiliste kaartide ja kliimadiagrammide järgi etteantud kohtade kliimat ning selgitab erinevuste põhjusi;
  8. toob näiteid ilma ja kliima mõju kohta inimtegevusele.

Õppesisu

Ilm ja kliima. Kliimadiagrammid ja kliimakaardid. Kliimat kujundavad tegurid. Päikesekiirguse jaotumine Maal. Aastaaegade kujunemine. Temperatuuri ja õhurõhu seos. Üldine õhuringlus. Ookeanide, merede ja pinnamoe mõju kliimale. Kliimavöötmed. Ilma ja kliima mõju inimtegevusele.

Põhimõisted: ilm, kliima, ilmakaart, kliimakaart, kliimadiagramm, kuu ja aasta keskmine temperatuur, päikesekiirgus, õhumass, passaadid, mandriline ja mereline kliima, briisid, lumepiir, tuulepealne ja tuulealune nõlv, kliimavööde.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. internetist ilmaandmete leidmine ja nende põhjal ilma kirjeldamine etteantud kohas;
  2. kliima võrdlemine kliimakaartide ja -diagrammide järgi kahes etteantud kohas ning erinevuste selgitamine.

Veestik

Õpitulemused

Õpilane:

  1. seostab etteantud piirkonna veekogude arvukuse ja veetaseme muutused kliimaga;
  2. kirjeldab ja võrdleb teabeallikate järgi meresid, sh Läänemerd, ning toob esile erinevuste põhjused;
  3. kirjeldab ja võrdleb jooniste, fotode, sh satelliidifotode ja kaartide põhjal jõgesid ning vee kulutavat, edasikandvat ja kuhjavat tegevust erinevatel lõikudel;
  4. põhjendab teabeallikate, sh kliimadiagrammide järgi veetaseme muutumist jões;
  5. iseloomustab teabeallikate põhjal järvi ja veehoidlad ning nende kasutamist;
  6. iseloomustab veeringet, selgitab vee ning veekogude tähtsust looduses ja inimtegevusele ning toob näiteid vee kasutamise ja kaitse vajaduse kohta.

Õppesisu

Veeressursside jaotumine Maal. Veeringe. Maailmameri ja selle osad. Temperatuur, soolsus ja jääolud maailmamere eri osades. Mägi- ja tasandikujõed, vooluvee mõju pinnamoe kujunemisele. Jõgede veerežiim, üleujutused. Järved ja veehoidlad. Veekogude kasutamine ja kaitse.

Põhimõisted: veeringe, maailmameri, ookean, laht, väin, sisemeri, ääremeri, vee soolsus, lang, voolukiirus, põrke- ja laugveer, soot, jõeorg, sälk-, lamm- ja kanjonorg, delta, kõrgvesi, madalvesi, üleujutus, soolajärv.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. jooniste, fotode, sh satelliidifotode ja kaartide järgi vooluvee kulutava ja kuhjava tegevuse uurimine etteantud jõe erinevatel lõikudel;
  2. teabeallikate järgi ülevaate koostamine etteantud mere kohta.

Loodusvöötmed

Õpitulemused

Õpilane:

  1. tunneb joonistel ja piltidel ära loodusvööndid ning iseloomustab kaardi järgi nende paiknemist;
  2. kirjeldab loodusvööndite kliimat, veestikku, mullatekke tingimusi, tüüpilisi taimi ja loomi ning analüüsib nendevahelisi seoseid;
  3. tunneb ära loodusvööndite tüüpilised kliimadiagrammid ning joonistel ja piltidel maastiku, taimed, loomad ja mullad;
  4. teab kõrgusvööndilisuse tekkepõhjusi ning võrdleb kõrgusvööndilisust eri mäestikes;
  5. selgitab liustike tekkepõhjusi ning kirjeldab nende paiknemist ja tähtsust;
  6. toob näiteid looduse ja inimtegevuse vastastikmõju kohta erinevates loodusvööndites ja mäestikes;
  7. kirjeldab ja võrdleb teabeallikate põhjal etteantud piirkondi: geograafilist asendit, pinnamoodi, kliimat, veestikku, mullastikku, taimestikku, maakasutust, loodusvarasid, rahvastikku, asustust, teedevõrku ja majandust ning analüüsib nendevahelisi seoseid.

Õppesisu

Looduskomponentide (kliima, muldade, taimkatte, loomastiku, veestiku, pinnamoe) vastastikused seosed. Loodusvööndid ja nende paiknemise seaduspärasused. Jäävöönd. Tundra. Parasvöötme okas- ja lehtmets. Parasvöötme rohtla. Vahemereline põõsastik ja mets. Kõrb. Savann. Ekvatoriaalne vihmamets. Kõrgusvööndilisus erinevates mäestikes. Inimtegevus ja keskkonnaprobleemid erinevates loodusvööndites ning mäestikes.

Põhimõisted: loodusvöönd, põhja- ja lõunapöörijoon, seniit, põhja- ja lõunapolaarjoon, polaaröö ja

 -päev, igikelts, taiga, stepp, preeria, oaas, kõrbestumine, leet-, must- ja punamuld, erosioon, bioloogiline mitmekesisus, põlisrahvas, kõrgusvööndilisus, kõrgmäestik, metsapiir, mandri- ja mägiliustik, Arktika, Antarktika.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. teabeallikate põhjal etteantud piirkonna iseloomustuse koostamine, kus on analüüsitud looduskomponentide vastastikuseid seoseid ning inimtegevust ja keskkonnaprobleeme;
  2. ühe loodusvööndi kohta mõistekaardi koostamine.

Euroopa ja Eesti geograafiline asend, pinnamood ning geoloogia

Õpitulemused

Õpilane:

  1. iseloomustab etteantud Euroopa riigi, sh Eesti geograafilist asendit;
  2. kirjeldab ja võrdleb kaardi järgi etteantud piirkonna, sh Eesti pinnavorme ja pinnamoodi;
  3. seostab Euroopa suuremaid pinnavorme geoloogilise ehitusega;
  4. kirjeldab jooniste, temaatiliste kaartide ning geokronoloogilise skaala järgi Eesti geoloogilist ehitust;
  5. iseloomustab kaardi järgi maavarade paiknemist Euroopas, sh Eestis;
  6. iseloomustab mandrijää tegevust pinnamoe kujundajana Euroopas, sh Eestis;
  7. nimetab ning leiab Euroopa ja Eesti kaardil mäestikud, kõrgustikud, kõrgemad tipud, tasandikud: lauskmaad, lavamaad, madalikud, alamikud.

Õppesisu

Euroopa ja Eesti asend, suurus ning piirid. Euroopa pinnamood. Pinnamoe seos geoloogilise ehitusega. Eesti pinnamood. Eesti geoloogiline ehitus ja maavarad. Mandrijää tegevus Euroopa, sh Eesti pinnamoe kujunemises.

Põhimõisted: loodusgeograafiline ja majandusgeograafiline asend, Eesti põhikaart, maastik, kõrg- ja madalmäestik, lauskmaa, kurdmäestik, noor ja vana mäestik, platvorm, kilp, geokronoloogiline skaala, kõrgustik, madalik, lavamaa, mandrijää, moreen, moreenküngas, voor, moreentasandik.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. Eesti ja mõne teise Euroopa riigi geograafilise asendi võrdlemine;
  2. teabeallikate põhjal ülevaate koostamine kodumaakonna pinnamoest ja maavaradest ning seostamine geoloogilise ehitusega.

Euroopa ja Eesti kliima

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab Euroopa, sh Eesti kliima regionaalseid erinevusi ja selgitab kliimat kujundavate tegurite mõju etteantud koha kliimale;
  2. iseloomustab ilmakaardi järgi etteantud koha ilma (õhurõhk, kõrg- või madalrõhuala, soe ja külm front, sademed, tuuled);
  3. mõistab kliimamuutuste uurimise tähtsust ja toob näiteid tänapäevaste uurimisvõimaluste kohta;
  4. toob näiteid kliimamuutuste võimalike tagajärgede kohta.

Õppesisu

Euroopa, sh Eesti kliimat kujundavad tegurid. Regionaalsed kliimaerinevused Euroopas. Eesti kliima. Euroopa ilmakaart. Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed Euroopas.

Põhimõisted: samatemperatuurijoon ehk isoterm, õhurõhk, hoovus, läänetuuled, kõrg- ja madalrõhuala, soe ja külm front, tsüklon, antitsüklon.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: internetiandmete järgi ilma võrdlemine etteantud kohtades ning erinevuste põhjendamine.

Euroopa ja Eesti veestik

Õpitulemused

Õpilane:

  1. iseloomustab Läänemere eripära ja keskkonnaprobleeme ning toob näiteid nende lahendamise võimaluste kohta;
  2. kirjeldab ja võrdleb eriilmelisi Läänemere rannikulõike: pank-, laid- ja skäärrannikut;
  3. selgitab põhjavee kujunemist ja liikumist, põhjavee kasutamist kodukohas ning põhjaveega seotud probleeme Eestis;
  4. teab soode levikut Euroopas, sh Eestis, ning selgitab soode ökoloogilist ja majanduslikku tähtsust;
  5. kirjeldab Euroopa, sh Eesti rannajoont ja veestikku, nimetab ning näitab Euroopa ja Eesti kaardil suuremaid lahtesid, väinu, saari, poolsaari, järvi ning jõgesid.

Õppesisu

Läänemere eripära ja selle põhjused. Läänemeri kui piiriveekogu, selle majanduslik kasutamine ja keskkonnaprobleemid. Läänemere eriilmelised rannikud. Põhjavee kujunemine ja liikumine. Põhjaveega seotud probleemid Eestis. Sood Euroopas, sh Eestis.

Põhimõisted: valgla, veelahe, riimvesi, pankrannik, laidrannik, skäärrannik, luide, maasäär, rannavall, põhjavesi, veega küllastunud ja küllastamata kihid, põhjavee tase, vett läbilaskvad ning vett pidavad kivimid ja setted.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: kodukoha joogivee omaduste ja kasutamise uurimine.

Euroopa ja Eesti rahvastik

Õpitulemused

Õpilane:

  1. otsib teabeallikaist infot riikide rahvastiku kohta, toob näiteid rahvastiku uurimise ja selle olulisuse kohta;
  2. analüüsib teabeallikate järgi Euroopa või mõne piirkonna, sh Eesti rahvaarvu ning selle muutumist;
  3. iseloomustab ja analüüsib teabeallikate, sh rahvastikupüramiidi järgi etteantud riigi, sh Eesti rahvastikku ja selle muutumist;
  4. toob näiteid rahvastiku vananemisega kaasnevate probleemide kohta Euroopas, sh Eestis, ning nende lahendamise võimaluste kohta;
  5. selgitab rännete põhjusi, toob konkreetseid näiteid Eestist ja mujalt Euroopast;
  6. iseloomustab Eesti rahvuslikku koosseisu ning toob näiteid Euroopa kultuurilise mitmekesisuse kohta.

Õppesisu

Euroopa, sh Eesti rahvaarv ja selle muutumine. Sündimuse, suremuse ja loomuliku iibe erinevused Euroopa riikides. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja rahvastiku vananemisega kaasnevad probleemid. Ränded ja nende põhjused. Eesti rahvuslik koosseis ja selle kujunemine. Rahvuslik mitmekesisus Euroopas.

Põhimõisted: rahvaloendus, rahvastikuregister, sündimus, suremus, loomulik iive, rahvastikupüramiid, rahvastiku vananemine, ränne ehk migratsioon, sisseränne, väljaränne, vabatahtlik ränne, sundränne, pagulased, rahvuslik koosseis.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. teabeallikate järgi oma maakonna või koduasula rahvastiku analüüsimine;
  2. rahvastikupüramiidi põhjal rahvastiku soolis-vanuselise koosseisu analüüsimine etteantud Euroopa riigis.

Euroopa ja Eesti asustus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib kaardi järgi rahvastiku paiknemist Euroopas, sh Eestis;
  2. analüüsib linnade tekke, asukoha ja arengu vahelisi seoseid Euroopa, sh Eesti näitel;
  3. nimetab linnastumise põhjusi, toob näiteid linnastumisega kaasnevate probleemide kohta Euroopas, sh Eestis, ja kirjeldab nende lahendamise võimalusi;
  4. võrdleb linna ja maa-asulaid ning analüüsib linna- ja maaelu erinevusi;
  5. nimetab ning näitab kaardil Euroopa riike ja pealinnu ning Eesti suuremaid linnu.

Õppesisu

Rahvastiku paiknemine Euroopas. Linnad ja maa-asulad. Linnastumise põhjused ja linnastumine Euroopas. Rahvastiku paiknemine Eestis. Eesti asulad. Linnastumisega kaasnevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemid.

Põhimõisted: linnastumine, linnastu, valglinnastumine.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: lühiuurimuse koostamine koduasulast.

Euroopa ja Eesti majandus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. analüüsib loodusressursside, tööjõu, kapitali ja turgude mõju Eesti majandusele ning toob näiteid majanduse spetsialiseerumise kohta;
  2. rühmitab majandustegevused esmasektori, tööstuse ja teeninduse vahel;
  3. selgitab energiamajanduse tähtsust, toob näiteid energiaallikate ja energiatootmise mõju kohta keskkonnale;
  4. analüüsib soojus-, tuuma- ja hüdroelektrijaama või tuulepargi kasutamise eeliseid ning puudusi elektrienergiat tootes;
  5. analüüsib teabeallikate järgi Eesti energiamajandust; iseloomustab põlevkivi kasutamist energiat tootes;
  6. toob näiteid Euroopa, sh Eesti energiaprobleemide kohta;
  7. teab energia säästmise võimalusi ning väärtustab säästlikku energia tarbimist;
  8. toob näiteid Euroopa peamiste majanduspiirkondade kohta.

Õppesisu

Majandusressursid. Majanduse struktuur, uued ja vanad tööstusharud. Energiaallikad, nende kasutamise eelised ja puudused. Euroopa energiamajandus ja energiaprobleemid. Eesti energiamajandus. Põlevkivi kasutamine ja keskkonnaprobleemid. Euroopa peamised majanduspiirkonnad.

Põhimõisted: majanduskaardid, majandusressursid, taastuvad ja taastumatud loodusvarad, kapital, tööjõud, tööjõu kvaliteet, esmasektor, tööstus, teenindus, energiamajandus, energiaallikad: soojus-, tuuma-, hüdro-, tuule- ja päikeseenergia.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: kahe Euroopa riigi energiaallikate kasutamise analüüsimine elektrienergia tootmisel.

Euroopa ja Eesti põllumajandus ning toiduainetööstus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. toob näiteid taime- ja loomakasvatusharude kohta;
  2. iseloomustab põllumajanduse arengueeldusi Eestis ja põhjendab spetsialiseerumist;
  3. kirjeldab mulda kui ressurssi;
  4. toob näiteid eri tüüpi põllumajandusettevõtete kohta Euroopas, sh Eestis;
  5. toob näiteid kodumaise toidukauba eeliste kohta ja väärtustab Eesti tooteid;
  6. toob näiteid põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemide ja nende lahendamise võimaluste kohta.

Õppesisu

Põllumajanduse arengut mõjutavad looduslikud tegurid. Eri tüüpi põllumajandusettevõtted ja toiduainetööstus Euroopas. Eesti põllumajandus ja toiduainetööstus. Põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemid.

Põhimõisted: taimekasvatus ja loomakasvatus, maakasutus, haritav maa, looduslik rohumaa, taimekasvuperiood, looma- ja taimekasvatustalud, istandused.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: toidukaupade päritolu uurimine ning kodu- ja välismaise kauba osatähtsuse hindamine tootegrupiti. 

Euroopa ja Eesti teenindus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. toob näiteid erinevate teenuste kohta;
  2. iseloomustab ja analüüsib teabeallikate järgi etteantud Euroopa riigi, sh Eesti turismi arengueeldusi ja turismimajandust;
  3. toob näiteid turismi positiivsete ja negatiivsete mõjude kohta riigi või piirkonna majandus- ja sotsiaalelule ning looduskeskkonnale;
  4. analüüsib transpordiliikide eeliseid ja puudusi reisijate ning erinevate kaupade veol;
  5. toob näiteid Euroopa peamiste transpordikoridoride kohta;
  6. iseloomustab ning analüüsib teabeallikate järgi eri transpordiliikide osa Eesti-sisestes sõitjate- ja kaubavedudes;
  7. toob näiteid transpordiga seotud keskkonnaprobleemide ja nende lahendamise võimaluste kohta ning väärtustab keskkonnasäästlikku transpordi kasutamist.

Õppesisu

Teenindus ja selle jaotumine. Turism kui kiiresti arenev majandusharu. Turismi liigid. Euroopa peamised turismiressursid. Turismiga kaasnevad keskkonnaprobleemid. Eesti turismimajandus. Transpordi liigid, nende eelised ja puudused sõitjate ning erinevate kaupade veol. Euroopa peamised transpordikoridorid. Eesti transport.

Põhimõisted: isiku- ja äriteenused, avaliku ja erasektori teenused, turism, transport, transiitveod.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. teabeallikate põhjal ülevaate koostamine oma linna või maakonna turismiarengu eeldustest ja peamistest vaatamisväärsustest;
  2. reisi marsruudi ja graafiku koostamine, kasutades teabeallikaid.

Lisamaterjalid

Põhikooli MATEMAATIKA õppekava

I kooliaste

Arvutamine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. loeb, kirjutab, järjestab ja võrdleb naturaalarve 0–10 000;
  2. esitab arvu üheliste, kümneliste, sajaliste ja tuhandeliste summana;
  3. loeb ja kirjutab järgarve;
  4. liidab ja lahutab peast arve 100 piires, kirjalikult 10 000 piires;
  5. valdab korrutustabelit (korrutab ja jagab peast ühekohalise arvuga 100 piires);
  6. teab nelja aritmeetilise tehte liikmete ja tulemuste nimetusi;
  7. leiab võrdustes tähe arvväärtuse proovimise või analoogia põhjal;
  8. määrab õige tehete järjekorra avaldises (sulud, korrutamine/jagamine, liitmine/lahutamine).

Õppesisu

Arvud 0–10 000, nende esitus üheliste, kümneliste, sajaliste ja tuhandeliste summana. Võrdus ja võrratus. Arvude võrdlemine ja järjestamine. Järgarvud. Paaris- ja paaritud arvud.

Arvude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine peast 100 piires. Liitmine ja lahutamine kirjalikult 10 000 piires. Liitmis-, lahutamis-, korrutamis- ja jagamistehte komponentide nimetused (liidetav, summa; vähendatav, vähendaja, vahe; tegur, korrutis; jagatav, jagaja, jagatis). Liitmise ja lahutamise ning korrutamise ja jagamise vahelised seosed. Korrutamise seos liitmisega.

Peast- ja kirjaliku arvutamise eeskirjad. Täht arvu tähisena. Tähe arvväärtuse leidmine võrdustes. Arvutiprogrammide kasutamine nõutavate arvutusoskuste harjutamiseks.

Mõõtmine ja tekstülesanded

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab murdude ½, 1/3, 1/4 ja 1/5 tähendust, leiab nende murdude põhjal osa arvust;
  2. kasutab mõõtes sobivaid mõõtühikuid, kirjeldab mõõtühikute suurust endale tuttavate suuruste kaudu;
  3. hindab looduses kaugusi ning lahendab liiklusohutusülesandeid;
  4. tunneb kella ja kalendrit ning seostab neid teadmisi oma elu tegevuste ja sündmustega;
  5. teisendab pikkus-, massi- ja ajaühikuid (valdavalt ainult naaberühikuid);
  6. arvutab nimega arvudega (lihtsamad juhud);
  7. analüüsib ja lahendab iseseisvalt eri tüüpi ühe- ja kahetehtelisi tekstülesandeid ning hindab õpetaja abiga ülesande lahendamisel saadud tulemuse reaalsust;
  8. koostab ühetehtelisi tekstülesandeid.

Õppesisu

Pikkusühikud millimeeter, sentimeeter, detsimeeter, meeter, kilomeeter. Pikkusühikute seosed.

Massiühikud gramm, kilogramm, tonn. Massiühikute seosed.

Ajaühikud sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, sajand. Ajaühikute seosed. Kell ja kalender.

Käibivad rahaühikud. Rahaühikute seosed. Mahuühik liiter. Temperatuuriühik kraad. Termomeeter, selle skaala. Nimega arvude liitmine.

Tekstülesannete analüüsimine ja lahendamine. Tulemuste reaalsuse hindamine. Tekstülesannete koostamine. Arvutiprogrammide kasutamine ühikute teisendamise harjutamiseks.

Geomeetrilised kujundid

Õpitulemused

Õpilane:

  1. eristab lihtsamaid geomeetrilisi kujundeid (punkt, sirge, lõik, ring, kolmnurk, nelinurk, ruut, ristkülik, viisnurk, kuusnurk, kera, kuup, risttahukas, püramiid, silinder, koonus) ja nende põhilisi elemente;
  2. leiab ümbritsevast õppetundides käsitletud tasandilisi ja ruumilisi kujundeid;
  3. rühmitab geomeetrilisi kujundeid nende ühiste tunnuste alusel;
  4. mõõdab lõigu pikkuse ja joonestab etteantud pikkusega lõigu;
  5. joonestab ristküliku ja ruudu;
  6. joonestab võrdkülgse kolmnurga ning ringjoone;
  7. mõõdab õpitud hulknurkade külgede pikkused ja arvutab nende ümbermõõdu;
  8. arvutab murdjoone pikkuse.

 

Õppesisu

Punkt, sirglõik, sirge. Lõigu pikkus. Antud pikkusega lõigu joonestamine. Murdjoon, selle pikkus.

Kolmnurk ja nelinurk, nende tipud, küljed ja nurgad. Täisnurk. Ruut ja ristkülik. Võrdkülgne kolmnurk ning selle joonestamine joonlaua ja sirkliga.

Ring ja ringjoon, keskpunkt ja raadius. Etteantud raadiusega ringjoone joonestamine.

Kuup, risttahukas, kera, silinder, koonus, kolm- ja nelinurkne püramiid; nende põhilised elemendid (servad, tipud, tahud eristamise ja äratundmise tasemel). Geomeetrilised kujundid igapäevaelus.

Lisamaterjalid

II kooliaste

Arvutamine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. loeb, kirjutab, järjestab ja võrdleb naturaalarve (kuni miljardini), täisarve ning positiivseid ratsionaalarve;
  2. tunneb tehete omadusi ning tehete liikmete ja tulemuste seoseid;
  3. kirjutab naturaalarve järkarvude summana, arvutab peast ja kirjalikult täisarvude ning positiivsete ratsionaalarvudega, rakendab tehete järjekorda;
  4. sõnastab ja kasutab jaguvustunnuseid (2-, 3-, 5-, 9- ja 10-ga);
  5. eristab paaris- ja paarituid arve;
  6. kasutab harilike murdudega tehteid sooritades ühiskordse ja ühisteguri leidmist;
  7. ümardab arvu etteantud täpsuseni;
  8. leiab arvu ruudu, kuubi, vastandarvu, pöördarvu ja absoluutväärtuse;
  9. tunneb harilikku ja kümnendmurdu ning kujutab neid arvkiirel, kujutab joonisel harilikku murdu osana tervikust;
  10. teisendab hariliku murru kümnendmurruks, lõpliku kümnendmurru harilikuks murruks ning leiab hariliku murru kümnendlähendi;
  11. kasutab digitaalseid õppematerjale ja arvutiprogramme nii õpetaja juhendusel kui ka iseseisvalt.

Õppesisu

Naturaalarvud 0–1 000 000 000 ja nende esitus (järguühikud, järkarvud). Paaris- ja paaritud arvud. Alg- ja kordarvud. Jaguvustunnused (2-, 3-, 5-, 9- ja 10-ga). Naturaalarvu vastandarv ja pöördarv. Täisarvud. Arvu absoluutväärtus. Harilik ja kümnendmurd ning nende teisendamine. Neli põhitehet täisarvude ja positiivsete ratsionaalarvude vallas. Ümardamine ja võrdlemine. Rooma numbrite lugemine ja kirjutamine.

Arvutiprogrammide kasutamine nõutavate oskuste harjutamiseks.

Andmed ja algebra

Õpitulemused

Õpilane:

  1. tunneb protsendi mõistet ja leiab osa tervikust;
  2. lahendab ja koostab mitmetehtelisi tekstülesandeid ning kontrollib ja hindab tulemust;
  3. joonestab koordinaatteljestiku, märgib sinna punkti etteantud koordinaatide järgi, loeb teljestikus asuva punkti koordinaate;
  4. loeb ja joonistab temperatuuri ning liikumise graafikut;
  5. lihtsustab ühe muutujaga avaldisi ning arvutab tähtavaldise väärtuse;
  6. leiab antud arvude seast võrrandi lahendi, lahendab lihtsamaid võrrandeid;
  7. kogub lihtsa andmestiku, koostab sagedustabeli ning arvutab aritmeetilise keskmise;
  8. illustreerib arvandmestikku tulp- ja sirglõikdiagrammiga;
  9. loeb andmeid tulp- ja sektordiagrammilt.

Õppesisu

Protsent, osa leidmine tervikust.

Koordinaatteljestik, temperatuuri ja liikumise graafik. Kiirus.

Arv- ja tähtavaldis. Tähtavaldise väärtuse arvutamine. Valem. Võrrand. Arvandmete kogumine ja korrastamine. Skaala. Sagedustabel. Diagrammid (tulp-, sirglõik- ja sektordiagramm). Aritmeetiline keskmine.

Infotehnoloogiliste vahendite kasutamine nõutavate oskuste harjutamiseks.

Geomeetrilised kujundid ja mõõtmine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. teab ning teisendab pikkus-, pindala-, ruumala- ja ajaühikuid;
  2. teab plaanimõõdu tähendust ja kasutab seda ülesandeid lahendades;
  3. joonestab ning tähistab punkti, sirge, kiire, lõigu, murdjoone, ristuvad, lõikuvad ja paralleelsed sirged, ruudu, ristküliku, kolmnurga, ringi;
  4. joonestab, liigitab ja mõõdab nurki (täisnurk, teravnurk, nürinurk, sirgnurk, kõrvunurgad, tippnurgad);
  5. konstrueerib sirkli ja joonlauaga lõigu keskristsirge, nurgapoolitaja ning sirge suhtes sümmeetrilisi kujundeid;
  6. toob näiteid õpitud geomeetriliste kujundite ning sümmeetria kohta arhitektuurist ja kujutavas kunstist, kasutades IKT võimalusi (internetiotsing, pildistamine);
  7. rakendab ülesandeid lahendades kolmnurga sisenurkade summat;
  8. liigitab kolmnurki külgede ja nurkade järgi, joonestab kolmnurga kõrgused ning arvutab kolmnurga pindala;
  9. arvutab ringjoone pikkuse ja ringi pindala;
  10. arvutab kuubi ning risttahuka pindala ja ruumala.

Õppesisu

Lihtsamad geomeetrilised kujundid (punkt, sirge, lõik, kiir, murdjoon, nurk).

Nurkade võrdlemine, mõõtmine, liigitamine. Plaanimõõt. Sirgete lõikumine, ristumine, paralleelsus. Kõrvunurgad ja tippnurgad. Sümmeetria sirge suhtes. Lõigu keskristsirge ja nurgapoolitaja.

Kolmnurk ja selle elemendid. Kolmnurkade liigitamine, joonestamine ja võrdsuse tunnusedKolmnurga pindala leidmine aluse ja kõrguse abil.

Ringjoon, selle pikkus. Ring, selle pindala.

Ruumilised kujundid (kuup ja risttahukas).

Lisamaterjalid

III kooliaste

Arvutamine ja andmed

Õpitulemused

Õpilane:

  1. liidab, lahutab, korrutab, jagab ja astendab naturaalarvulise astendajaga ratsionaalarve peast, kirjalikult ja taskuarvutiga ning rakendab tehete järjekorda;
  2. kirjutab suuri ja väikseid arve standardkujul;
  3. ümardab arve etteantud täpsuseni;
  4. selgitab naturaalarvulise astendajaga astendamise tähendust ning kasutab astendamisreegleid;
  5. selgitab arvu ruutjuure tähendust ja leiab peast või taskuarvutil ruutjuure;
  6. moodustab reaalsete andmete põhjal statistilise kogumi, korrastab seda, moodustab sageduste ja suhteliste sageduste tabeli ning iseloomustab statistilist kogumit aritmeetilise keskmise järgi;
  7. selgitab tõenäosuse tähendust ja arvutab lihtsamatel juhtudel sündmuse tõenäosuse.

Õppesisu

Arvutamine ratsionaalarvudega. Arvu 10 astmed (ka negatiivne täisarvuline astendaja). Arvu standardkuju. Naturaalarvulise astendajaga aste. Arvu ruutjuur.

Statistiline kogum ja selle karakteristikud (sagedus, suhteline sagedus, aritmeetiline keskmine).

Tõenäosuse mõiste.

Arvutiprogrammide kasutamine nõutavate oskuste harjutamiseks.

Protsent

Õpitulemused

Õpilane:

  1. leiab terviku protsentides antud osamäära järgi;
  2. väljendab murruna antud osa protsentides;
  3. leiab, mitu protsenti moodustab üks arv teisest;
  4. määrab suuruse kasvamist ja kahanemist protsentides;
  5. tõlgendab igapäevaelus ja teistes õppeainetes ette tulevaid protsentides väljendatavaid suurusi, sealhulgas laenudega (ainult lihtintress) seotud kulutusi ja ohte;
  6. arutleb maksude olulisuse üle ühiskonnas.

Õppesisu

Protsendi mõiste ja osa leidmine tervikust (kordavalt). Promilli mõiste. Terviku leidmine protsendi järgi. Jagatise väljendamine protsentides. Protsendipunkt. Kasvamise ja kahanemise väljendamine protsentides. Protsentides muutuse eristamine muutusest protsendipunktides.

Arvutiprogrammide kasutamine nõutavate oskuste harjutamiseks.

Algebra

Õpitulemused

Õpilane:

  1. korrastab üks- ja hulkliikmeid, liidab, lahutab ning korrutab üks- ja hulkliikmeid ning jagab üksliikmeid ja hulkliiget üksliikmega;
  2. tegurdab hulkliikmeid (toob sulgude ette, kasutab abivalemeid, tegurdab ruutkolmliiget);
  3. taandab ja laiendab algebralist murdu ning liidab, lahutab, korrutab ja jagab algebralisi murde;
  4. lihtsustab kahetehtelisi ratsionaalavaldisi;
  5. lahendab võrrandi põhiomadusi kasutades lineaar- ja võrdekujulisi võrrandeid;
  6. lahendab lineaarvõrrandisüsteeme;
  7. lahendab täielikke ja mittetäielikke ruutvõrrandeid;
  8. lahendab tekstülesandeid võrrandite ja võrrandisüsteemide abil.

Õppesisu

Üksliige ja hulkliige. Tehted üksliikmete ja hulkliikmetega.

Ruutude vahe, summa ruudu ja vahe ruudu valemid.

Võrrandi põhiomadused. Lineaarvõrrand. Lineaarvõrrandisüsteem. Täielik ja mittetäielik ruutvõrrand. Võrdekujuline võrrand. Võrdeline jaotamine. Arvutiprogrammide kasutamine võrrandite ja lineaarvõrrandisüsteemide lahendamisel.

Algebraline murd. Tehted algebraliste murdudega.

Tekstülesannete lahendamine võrrandite ja võrrandisüsteemide abil.

Funktsioonid

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab eluliste näidete põhjal võrdelise sõltuvuse tähendust;
  2. joonestab valemi järgi funktsiooni graafiku (nii käsitsi kui ka arvutiprogrammiga) ning loeb graafikult funktsiooni ja argumendi väärtusi;
  3. selgitab (arvutiga tehtud dünaamilisi jooniseid kasutades) funktsiooni graafiku asendi ja kuju sõltuvust funktsiooni avaldises olevatest kordajatest (ruutfunktsiooni korral ainult ruutliikme kordajast ja vabaliikmest);
  4. selgitab nullkohtade tähendust ning leiab nullkohad graafikult ja valemist;
  5. loeb jooniselt parabooli haripunkti ja arvutab parabooli haripunkti koordinaadid.

Õppesisu

Muutuv suurus, funktsioon. Võrdeline ja pöördvõrdeline sõltuvus. Praktiline töö: võrdelise ja pöördvõrdelise seose määramine (nt liikumisel teepikkus, ajavahemik, kiirus).

Lineaarfunktsioon. Ruutfunktsioon.

Geomeetria

Õpitulemused

Õpilane:

  1. joonestab ja konstrueerib (käsitsi ja arvutiga) tasandilisi kujundeid etteantud elementide järgi;
  2. arvutab kujundite joonelemendid, ümbermõõdu, pindala ja ruumala;
  3. teab kujundeid, kolmnurga ja trapetsi kesklõiku, kolmnurga mediaani, kolmnurga ümber- ja siseringjoont ning kesk- ja piirdenurka;
  4. kirjeldab kujundite omadusi ning klassifitseerib kujundeid ühiste omaduste põhjal;
  5. eristab teoreemi, eeldust, väidet ja tõestust, selgitab mõne teoreemi tõestuskäiku;
  6. lahendab geomeetrilise sisuga probleemülesandeid;
  7. leiab täisnurkse kolmnurga joonelemendid;
  8. kasutab probleemülesandeid lahendades kolmnurkade ja hulknurkade sarnasust;
  9. kasutab seaduspärasusi avastades ja hüpoteese püstitades infotehnoloogilisi vahendeid.

Õppesisu

Definitsioon, teoreem, eeldus, väide, tõestus.

Hulknurgad (kolmnurk, rööpkülik, trapets, korrapärane hulknurk), nende ümbermõõt ja pindala.

Ring ja ringjoon. Kesknurk. Piirdenurk, Thalese teoreem. Ringjoone puutuja.

Kolmnurga ning korrapärase hulknurga sise- ja ümberringjoon. Sirgete paralleelsuse tunnused. Kolmnurga ja trapetsi kesklõik. Kolmnurga mediaan ja raskuskese. Kolmnurkade sarnasuse tunnused. Hulknurkade sarnasus.

Maa-alade plaanistamine. Pythagorase teoreem. Teravnurga trigonomeetrilised funktsioonid.

Ruumilised kujundid (püströöptahukas, püstprisma, püramiid, silinder, koonus, kera), nende pindala ja ruumala.

Lisamaterjalid

Põhikooli LOODUSÕPETUSE õppetulemused ja õppesisu

I kooliaste

Inimese meeled ja avastamine

Inimese meeled ja avastamine. Elus ja eluta. Asjad ja materjalid. Tahked ained ja vedelikud.

Mõisted: omadus, meeled, elus, eluta, looduslik, tehislik, tahke, vedel.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. meelte kasutamine mängulises ja uurimuslikus tegevuses;
  2. elus- ja eluta objektide rühmitamine;
  3. tahkete ja vedelate ainete omaduste võrdlemine;
  4. õppekäik kooliümbruse elus- ja eluta loodusega tutvumiseks.

 

Aastaajad

Aastaaegade vaheldumine looduses seoses soojuse ja valguse muutustega. Taimed, loomad ja seened eri aastaaegadel. Kodukoha elurikkus ja maastikuline mitmekesisus.

Mõisted: suvi, sügis, talv, kevad, soojus, valgus, taim, loom, seen, kodukoht, veekogu, maastik.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. õppekäigud aastaajaliste erinevuste vaatlemiseks. Maastikuvaatlus;
  2. puu ja sellega seotud elustiku aastaringne jälgimine;
  3. tutvumine aastaajaliste muutustega veebimaterjalide põhjal.

Organismid ja elupaigad

Maismaataimed ja -loomad, välisehitus ja mitmekesisus. Taimede ja loomade eluavaldused: toitumine ja kasvamine. Koduloomad. Veetaimede ja -loomade erinevus maismaaorganismidest.

Mõisted: puu, põõsas, rohttaim, teravili, juur, vars, leht, õis, vili, keha, pea, jalad, saba, kael, tiivad, nokk, suled, karvad, soomused, toitumine, kasvamine, uimed, ujulestad, lõpused, metsloom, koduloom, lemmikloom.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. loodusvaatlused: taimede välisehitus; loomade välisehitus;
  2. ühe taime või looma uurimine, ülevaate koostamine;
  3. uurimus: taime kasvu sõltuvus soojusest ja valgusest;
  4. õppekäik: organismid erinevates elukeskkondades.

Mõõtmine ja võrdlemine

Kaalumine, pikkuse ja temperatuuri mõõtmine.

Mõisted: mõõtühik, termomeeter, kaalud, kaalumine, mõõtmine, katse.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. kehade kaalumine;
  2. õpilaste pikkuse mõõtmine ja võrdlemine;
  3. temperatuuri mõõtmine erinevates keskkondades.

Inimene

Inimene. Välisehitus. Inimese toiduvajadused ja tervislik toitumine. Hügieen kui tervist hoidev tegevus. Inimese elukeskkond.

Mõisted: keha, kehaosad, toit, toiduaine, tervis, haigus, asulad: linn, alev, küla.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. enesevaatlus, mõõtmine;
  2. tervisliku päevamenüü koostamine;
  3. õppekäik asula kui inimese elukeskkonna uurimiseks.

Ilm

Ilmavaatlused. Ilmastikunähtused.

Mõisted: pilvisus, tuul, õhutemperatuur, sademed: vihm, lumi.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. ilma vaatlemine;
  2. õhutemperatuuri mõõtmine;
  3. ilmaennustuse ja tegeliku ilma võrdlemine.

Organismide rühmad ja kooselu

Taimede  mitmekesisus.  Loomade  mitmekesisus.  Seente  mitmekesisus.  Samblikud.  Liik,  kooslus, toiduahel.

Mõisted: õistaim, vili, seeme, okaspuu käbi, sõnajalg, sammal, selgroogsed, kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad, selgrootud, ussid, putukad, ämblikud, seeneniidistik, kübarseen, eosed, hallitus, pärm, samblik, liik, kooselu, taimtoiduline, loomtoiduline, segatoiduline, toiduahel.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. lihtsa kollektsiooni koostamine mõnest organismirühmast;
  2. looma välisehituse ja eluviisi uurimine;
  3. seente vaatlemine või hallitusseente kasvamise uurimine;
  4. õppekäik organismide kooselu uurimiseks erinevates elupaikades.

Liikumine

Liikumise tunnused. Jõud liikumise põhjusena (katseliselt). Liiklusohutus.

Mõisted: liikumine, kiirus, jõud.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. oma keha jõu tunnetamine liikumise alustamiseks ja peatamiseks;
  2. liikuvate kehade kauguse ja kiiruse hindamine.

Elekter ja magnetism

Vooluring. Elektrijuhid ja mitteelektrijuhid. Elektri kasutamine ja säästmine. Ohutusnõuded. Magnetnähtused. Kompass.

Mõisted: vooluallikas, elektripirn, juhe, lüliti, juht, mittejuht, ohutus, kompass, ilmakaared.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. lihtsa vooluringi koostamine;
  2. ainete elektrijuhtivuse kindlakstegemine;
  3. püsimagnetitega tutvumine.

Minu kodumaa Eesti

Kooliümbruse plaan. Eesti kaart. Ilmakaared ning nende määramine kaardil ja looduses. Tuntumad kõrgustikud, saared, poolsaared, lahed, järved, jõed ja asulad Eesti kaardil.

Mõisted: plaan, pealtvaade, kaart, kaardi legend, leppemärk, leppevärv, põhi- ja vaheilmakaared, kõrgustik, madalik, saar, poolsaar, laht, järv, jõgi, asulad.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. pildi ja plaani kõrvutamine;
  2. plaani järgi liikumine kooli ümbruses, mõõtkavata plaani täiendamine;
  3. ilmakaarte määramine kaardil, õues kompassiga või päikese järgi;
  4. õppeekskursioon oma maakonnaga tutvumiseks.

Lisamaterjalid

II kooliaste

Maailmaruum

Õpilane:

  1. kirjeldab joonise põhjal Päikesesüsteemi ehitust;
  2. põhjendab mudeli järgi öö ja päeva vaheldumist Maal;
  3. leiab taevasfääril ja taevakaardil Suure Vankri ja Põhjanaela ning määrab põhjasuuna;
  4. leiab eri allikaist infot maailmaruumi kohta etteantud teemal, koostab ja esitab ülevaate.

Õppesisu

Päike  ja  tähed.  Päikesesüsteem.  Tähistaevas.  Tähtkujud.  Suur  Vanker  ja  Põhjanael.  Galaktikad. Astronoomia.

Mõisted: maailmaruum, Päike, Maa, Kuu, tiirlemine, pöörlemine, ööpäev, aasta, täht, planeet, satelliit, Päikesesüsteem, tähtkuju, Suur Vanker, Põhjanael, galaktika, astronoomia.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. mudeli valmistamine, et kujutada Päikese ning planeetide suurust ja nendevahelist kaugust;
  2. öö ja päeva vaheldumise mudeldamine;
  3. Maa tiirlemise mudeldamine;
  4. tähistaeva vaatlused. Põhjanaela leidmine tähistaevas.

Planeet Maa

Õpilane:

  1. kirjeldab maailma poliitilise kaardi järgi etteantud riigi, sh Eesti geograafilist asendit;
  2. teab ja näitab kaardil mandreid ja ookeane ning suuremaid Euroopa riike;
  3. leiab atlasest kohanimede registri järgi tundmatu koha;
  4. toob  näiteid  erinevate  looduskatastroofide  kohta  ning  kirjeldab  nende  mõju  loodusele  ja inimeste tegevusele.

Õppesisu

Gloobus kui Maa mudel. Maa kujutamine kaartidel. Erinevad kaardid. Mandrid ja ookeanid. Suuremad riigid Euroopa kaardil. Geograafilise asendi iseloomustamine. Eesti asend Euroopas. Looduskatastroofid: vulkaanipursked, maavärinad, orkaanid, üleujutused.

Mõisted: gloobus, mudel, looduskaart, riikide kaart, kontuurkaart, atlas, ekvaator, põhja- ja lõunapoolkera, põhja- ja lõunapoolus, manner, ookean, meri, geograafiline asend, riigipiir, naaberriik, vulkaan, laava, lõõr, maavärin, orkaanid, üleujutused.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. gloobuse kui Maa mudeli valmistamine;
  2. õpitud objektide kandmine kontuurkaardile;
  3. erinevate allikate kasutamine, et leida infot ja koostada ülevaade looduskatastroofide kohta.

Elu mitmekesisus Maal

Õpilane:

  1. oskab kasutada valgusmikroskoopi;
  2. teab, et kõik organismid koosnevad rakkudest;
  3. selgitab ühe- ja hulkraksete erinevust;
  4. nimetab bakterite eluavaldusi ning tähtsust looduses ja inimese elus;
  5. võrdleb taimede, loomade, seente ja bakterite eluavaldusi;
  6. toob näiteid taimede ja loomade kohastumise kohta kõrbes, vihmametsas, mäestikes ning jäävööndis.

Õppesisu

Organismide mitmekesisus: ühe- ja hulkraksed organismid. Organismide eluavaldused: toitumine, hingamine, paljunemine, kasvamine, arenemine, reageerimine keskkonnatingimustele. Elu erinevates keskkonnatingimustes. Elu areng Maal.

Mõisted: rakk, üherakne organism, bakter, hulkrakne organism, toitumine, hingamine, paljunemine, kasvamine, arenemine, keskkonnatingimused, kõrb, vihmamets, mäestik, jäävöönd, kivistised, hiidsisalikud ehk dinosaurused.

Praktilised tööd:

  1. erinevate rakkude vaatlemine ja võrdlemine;
  2. raku mudeli ehitamine või uurimine multimeedia materjalide toel;
  3. seemnete idanemise uurimine erinevates keskkonnatingimustes;
  4. taimede ja loomade kohanemise uurimine muutuvates keskkonnatingimustes;
  5. organismide eluavalduste uurimine looduses.

Inimene

Õpilane:

  1. nimetab inimese elundkondade tähtsamaid elundeid, kirjeldab nende ülesandeid ja talitluse üldisi põhimõtteid ning vastastikuseid seoseid;
  2. teab, et inimene ja tema eellased kuuluvad loomariiki;
  3. seostab inimese ja teiste organismide elundeid nende funktsioonidega;
  4. võrdleb inimest selgroogsete loomadega;
  5. uurib lihtsa katse või mudeli järgi inimese elundi või elundkonna talitlust;
  6. toob näiteid taimede, loomade, seente ja bakterite tähtsuse kohta inimese elus;
  7. põhjendab tervisliku eluviisi põhimõtteid ning koostab tervisliku päevamenüü.

Õppesisu

Inimese ehitus: elundid ja elundkonnad. Elundkondade ülesanded. Organismi terviklikkus. Tervislikud eluviisid. Inimese põlvnemine. Inimese võrdlus selgroogsete loomadega. Taimed, loomad, seened ja mikroorganismid inimese kasutuses.

Mõisted: elund, kude, elundkond, nahk, lihased, luustik, süda, veresoon, arter, veen, kopsud, maks, magu, soolestik, peensool, jämesool, pärak, meeleelundid, närvid, peaaju, seljaaju, munandid, munasarjad, emakas, viljastumine, näärmed, neerud.

Praktilised tööd:

  1. elundi mudeli valmistamine ja/või talitluse uurimine;
  2. katsed ja laboritööd inimese elundite talitluse uurimiseks;
  3. ülevaate koostamine inimese seosest ühe taime-, looma- ja seeneliigi või bakterirühmaga;
  4. menüü analüüsimine, lähtudes tervisliku toitumise põhimõtetest.

Jõgi ja järv. Vesi kui elukeskkond

Õpilane:

  1. kirjeldab loodusteadusliku meetodi rakendamist veekogu uurimisel;
  2. oskab korraldada loodusteaduslikku uurimust veekogu kohta ja esitada uurimistulemusi;
  3. nimetab ning näitab kaardil Eesti suuremaid jõgesid ja järvi;
  4. iseloomustab ja võrdleb kaardi ning piltide järgi etteantud jõgesid (paiknemine, lähe ja suue, lisajõed, languse ja voolukiiruse seostamine);
  5. iseloomustab vett kui elukeskkonda, kirjeldab elutingimuste erinevusi jõgedes ja järvedes ning selgitab vee ringlemise tähtsust järves;
  6. kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike;
  7. toob näiteid taimede ja loomade kohastumise kohta eluks vees ja veekogude ääres;
  8. koostab uuritud veekogu toiduahelaid/toiduvõrgustikke.

Õppesisu

Loodusteaduslik uurimus. Veekogu kui uurimisobjekt. Eesti jõed. Jõgi ja selle osad. Vee voolamine jões. Veetaseme kõikumine jões. Eesti järved, nende paiknemine. Taimede ja loomade kohastumine eluks vees. Jõgi elukeskkonnana. Järvevee omadused. Toitainete sisaldus järvede vees. Elutingimused järves. Jõgede ja järvede elustik. Toiduahelate ja toiduvõrgustike moodustumine tootjatest, tarbijatest ning lagundajatest. Jõgede ja järvede tähtsus, kasutamine ning kaitse. Kalakasvatus.

Mõisted: jõgi, jõesäng, suue, lähe, peajõgi, lisajõgi, jõestik, jõe langus, voolukiirus, kärestik, juga, suurvesi, madalvesi, järv, umbjärv, läbivoolujärv, rannajärv, tootjad, tarbijad, lagundajad, toiduahel, toiduvõrgustik, hõljum, rohevetikas, vesikirp, veeõitsemine, kaldataim, veetaimed, lepiskala, röövkala.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. loodusteaduslik uurimus kodukoha veekogu näitel: probleemi seadmine ja uurimisküsimuste esitamine, andmete kogumine, analüüs ning tulemuste üldistamine ja esitamine;
  2. kahe Eesti jõe või järve võrdlemine kaardi ning teiste infoallikate järgi;
  3. veeorganismide määramine lihtsamate määramistabelite põhjal;
  4. vesikatku elutegevuse uurimine;
  5. tutvumine eluslooduse häältega, kasutades audiovisuaalseid materjale.

Vesi kui aine. Vee kasutamine

Õpilane:

  1. kirjeldab vee olekuid, nimetab jää sulamis-, vee külmumis- ja keemistemperatuuri;
  2. teeb juhendi järgi vee omaduste uurimise ja vee puhastamise katseid;
  3. selgitab põhjavee kujunemist ja võrdleb katsega erinevate pinnaste vee läbilaskvust;
  4. kirjeldab joogivee saamise võimalusi ning põhjendab vee säästliku tarbimise vajadust;
  5. toob näiteid inimtegevuse mõju ja reostumise tagajärgede kohta veekogudele.

Õppesisu

Vee omadused. Vee olekud ja nende muutumine. Vedela ja gaasilise aine omadused. Vee soojuspaisumine. Märgamine ja kapillaarsus. Põhjavesi. Joogivesi. Vee kasutamine. Vee reostumine ja kaitse. Vee puhastamine.

Mõisted: aine, tahkis, vedelik, gaas, aurumine, veeldumine, tahkumine, sulamine, soojuspaisumine, märgamine, kapillaarsus, aine olek, kokkusurutavus, voolavus, lenduvus, põhjavesi, allikas, joogivesi, setitamine, sõelumine, filtrimine.

Praktilised tööd:

  1. vee omaduste   uurimine   (vee   oleku   muutumine,   vee soojuspaisumine, vee liikumine soojendamisel, märgamine, kapillaarsus);
  2. erinevate vete võrdlemine;
  3. vee liikumine erinevates pinnastes;
  4. vee puhastamine erinevatel viisidel;
  5. vee kasutamise uurimine kodus või koolis.

Asula elukeskkonnana

Õpilane:

  1. näitab kaardil Eesti maakonnakeskusi ja suuremaid linnu;
  2. võrdleb erinevate teabeallikate järgi oma koduasulat mõne teise asulaga;
  3. kirjeldab elutingimusi asulas ning toob näiteid inimkaaslejate loomade kohta;
  4. koostab asulat iseloomustavaid toiduahelaid;
  5. võrdleb keskkonnatingimusi maa-asulas ja linnas;
  6. toob näiteid asula elustikku ja inimese tervist kahjustavate tegurite kohta;
  7. hindab kodukoha õhu seisundit samblike esinemise põhjal;
  8. teeb ettepanekuid keskkonnaseisundi parandamiseks koduasulas.

Õppesisu

Elukeskkond maa-asulas ja linnas. Eesti linnad. Koduasula plaan. Elutingimused asulas. Taimed ja loomad asulas.

Mõisted: tehiskooslus, asula plaan, parasiit, inimkaasleja loom, park.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. Eestit või oma kodumaakonda tutvustava ülevaate koostamine;
  2. õppekäik asula elustikuga tutvumiseks;
  3. keskkonnaseisundi uurimine koduasulas;
  4. minu unistuste asula – keskkonnahoidliku elukeskkonna mudeli koostamine.

Pinnavormid ja pinnamood

Õpilane:

  1. kirjeldab samakõrgusjoonte järgi pinnavormi kuju, absoluutset ja suhtelist kõrgust ning nõlvade kallet;
  2. kirjeldab  kaardi  järgi  oma  kodumaakonna  ja  Eesti  pinnamoodi,  nimetades  ning  näidates pinnavorme kaardil;
  3. toob näiteid mandrijää mõju kohta Eesti pinnamoe kujunemisele;
  4. selgitab pinnamoe mõju inimtegevusele ja toob näiteid inimtegevuse mõju kohta koduümbruse pinnamoele.

Õppesisu

Pinnavormid, nende kujutamine kaardil. Kodukoha ja Eesti pinnavormid ning pinnamood. Suuremad kõrgustikud, madalikud ja tasandikud, Põhja-Eesti paekallas. Mandrijää osa pinnamoe kujunemises. Pinnamoe mõju inimtegevusele ja inimese kujundatud pinnavormid.

Mõisted: pinnavorm, küngas, org, nõgu, mägi, nõlv, jalam, samakõrgusjoon, suhteline ja absoluutne kõrgus, kõrgustik, tasandik, madalik, paekallas, pinnamood, mandrijää, voor, moreen, rändrahn.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. künka mudeli koostamine ning künka kujutamine kaardil samakõrgusjoontega;
  2. koduümbruse pinnavormide ja pinnamoe kirjeldamine.

Soo elukeskkonnana

Õpilane:

  1. kirjeldab kaardi järgi soode paiknemist Eestis ja oma kodumaakonnas;
  2. oskab põhjendada Eesti sooderohkust;
  3. selgitab soode kujunemist ja arengut;
  4. seostab raba kui elukeskkonna eripära turbasambla ehituse ja omadustega;
  5. võrdleb taimede kasvutingimusi madalsoos ja rabas;
  6. koostab soo kooslust iseloomustavaid toiduahelaid;
  7. selgitab soode tähtsust ja kaitse vajadust.

Õppesisu

Soo  elukeskkonnana.  Soode  teke  ja  paiknemine.  Soode  areng:  madalsoo,  siirdesoo  ja  raba. Elutingimused soos. Soode elustik. Soode tähtsus. Turba kasutamine. Kütteturba tootmise tehnoloogia. Mõisted: madalsoo, siirdesoo, raba, älves, laugas, turbasammal, turvas.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. sookoosluse uurimine õppekäigu, mudelite või veebimaterjalide põhjal;
  2. turbasambla omaduste uurimine;
  3. kollektsiooni koostamine õppeekskursioonil.

Muld elukeskkonnana

Õpilane:

  1. kirjeldab ja võrdleb erinevaid mullaproove, nimetades mulla koostisosi;
  2. põhjendab katsega, et mullas on õhku ja vett;
  3. selgitab muldade kujunemist ja mulla tähtsust looduses;
  4. tunneb mullakaeves ära huumushorisondi;
  5. kirjeldab huumuse teket ja selle osa aineringes.

Õppesisu

Mulla koostis. Muldade teke ja areng. Mullaorganismid. Aineringe. Mulla osa kooslustes. Mullakaeve. Vee liikumine mullas.

Mõisted: muld, kivimite murenemine, mulla tahke osa, mullasõmerad, mullaõhk, mullavesi, huumus, huumushorisont, liivmuld, savimuld.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. mullaproovide võtmine, kirjeldamine ja võrdlemine. Komposti valmistamine;
  2. vee- ja õhusisalduse kindlakstegemine mullas;
  3. mulla ja turba võrdlemine;
  4. mullakaeve kirjeldamine ühe õpitava koosluse (aia, põllu, metsa, niidu) näitel.

Aed ja põld elukeskkonnana

Õpilane:

  1. selgitab fotosünteesi tähtsust orgaanilise aine tekkes;
  2. kirjeldab mullaelustikku ning toob näiteid seoste kohta erinevate mullaorganismide vahel;
  3. toob  esile  aia-  ja  põllukoosluse  sarnasused  ning  selgitab  inimese  rolli nende  koosluste kujunemises;
  4. tunneb õpitud kultuurtaimi ja rühmitab neid;
  5. koostab õpitud liikidest toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
  6. toob näiteid saagikust mõjutavate tegurite kohta;
  7. võrdleb keemilist ja biotõrjet ning põhjendab, miks tasub eelistada mahepõllumajanduse tooteid;
  8. toob näiteid muldade kahjustumise põhjuste ja nende tagajärgede kohta;
  9. toob näiteid põllumajandussaaduste osa kohta igapäevases toidus.

Õppesisu

Mulla viljakus. Aed kui kooslus. Fotosüntees. Aiataimed. Viljapuuaed, juurviljaaed ja iluaed. Põld kui kooslus. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus. Inimtegevuse mõju mullale. Mulla reostumine ja hävimine. Mulla kaitse.

Mõisted: fotosüntees, väetis, viljavaheldus, liblikõielised, mügarbakterid, sümbioos, kultuurtaim, umbrohi, kahjurid, taimehaigused, keemiline tõrje, biotõrje, mahepõllumajandus, köögi- ja puuvili, sort, maitsetaim, ravimtaim, iluaed.

Praktilised tööd:

  1. komposti tekkimise uurimine;
  2. ühe aia- või põllutaimega seotud elustiku uurimine;
  3. aia- ja põllukultuuride kirjeldamine ning võrdlemine, kasutades konkreetseid näidisobjekte või veebipõhiseid õppematerjale;
  4. uurimus aia- ja põllusaaduste osast igapäevases menüüs või uurimus ühe põllumajandussaaduse (sh loomakasvatussaaduse) töötlemisest toiduaineks.

Mets elukeskkonnana

Õpilane:

  1. kirjeldab metsa kui ökosüsteemi, sh keskkonnatingimusi metsas;
  2. võrdleb männi ja kuuse kohastumust;
  3. iseloomustab ja võrdleb peamisi metsatüüpe kasvutingimuste järgi;
  4. võrdleb metsatüüpide erinevates rinnetes kasvavaid taimi;
  5. koostab metsakooslust iseloomustavaid toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
  6. selgitab, kuidas kaitsta elurikkust metsas;
  7. selgitab loodus- ja majandusmetsade kujunemist, nimetab säästva metsanduse põhimõtteid.

Õppesisu

Elutingimused metsas. Mets kui elukooslus. Eesti metsad. Metsarinded. Nõmme-, palu-, laane- ja salumets. Eesti metsade iseloomulikud liigid, nendevahelised seosed. Metsade tähtsus ja kasutamine. Puidu töötlemine. Metsade kaitse.

Mõisted:   ökosüsteem,   põlismets,   loodusmets,   majandusmets,   jahiulukid,   sõralised,   tippkiskja, metsarinded, metsatüübid: nõmmemets, palumets, salumets, laanemets.

Praktilised tööd:

  1. tutvumine metsa kui koosluse ja selle elustikuga;
  2. Eesti  metsade  valdavate  puuliikide  võrdlemine,  kasutades  näidisobjekte või  veebipõhiseid õppematerjale;
  3. uurimus: mets igapäevaelus / metsaga seotud tarbeesemed;
  4. metsloomade tegutsemisjälgede uurimine.

Õhk

Õpilane:

  1. mõõdab õues õhutemperatuuri, hindab pilvisust ja tuule kiirust ning määrab pilvetüüpe ja tuule suunda;
  2. võrdleb  ilmakaardi järgi ilma  (temperatuur,  tuule  suund,  kiirus, pilvisus ja  sademed) Eesti erinevates osades;
  3. iseloomustab graafiku põhjal kuu keskmisi temperatuure ja sademete hulka ning tuuleroosi järgi valdavaid tuuli Eestis;
  4. kirjeldab pildi või skeemi järgi veeringet;
  5. iseloomustab õhku kui elukeskkonda ning kirjeldab elutingimuste erinevusi vees ja õhus;
  6. selgitab hapniku rolli põlemisel, kõdunemisel ja organismide hingamisel ning hapniku tähtsust organismidele;
  7. teab, et süsihappegaas tekib põlemisel, kõdunemisel ja organismide hingamisel;
  8. toob näiteid õhkkeskkonnaga seotud kohastumuste kohta loomadel ja taimedel;
  9. nimetab õhu saastumise põhjusi ja tagajärgi ning toob näiteid, kuidas vältida õhu saastumist.

Õppesisu

Õhu tähtsus. Õhu koostis. Õhu omadused. Õhutemperatuur ja selle mõõtmine. Õhutemperatuuri ööpäevane muutumine. Õhu liikumine soojenedes. Õhu liikumine ja tuul. Kuiv ja niiske õhk. Pilved ja sademed. Veeringe. Ilm ja ilmastik. Sademete mõõtmine. Ilma ennustamine. Hapniku tähtsus looduslikes protsessides: hingamine, põlemine ja kõdunemine. Õhk elukeskkonnana. Organismide kohastumine õhkkeskkonnaga. Õhu saastumise vältimine.

Mõisted: õhkkond, õhk, gaas, hapnik, süsihappegaas, lämmastik, tuul, tuule kiirus, tuule suund, kondenseerumine, pilved, sademed, veeringe, ilm, ilmastik, hingamine, põlemine, kõdunemine, tolmlemine.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. õhu omaduste ja koostise uurimine: küünla põlemine suletud anumas; õhu kokkusurutavus; õhu paisumine soojenedes, veeauru kondenseerumine;
  2. temperatuuri mõõtmine, pilvisuse ja tuule suuna määramine ning tuule kiiruse hindamine;
  3. erinevate Eesti piirkondade ilma võrdlemine EMHI kodulehe ilmakaartide järgi.

Läänemeri elukeskkonnana

Õpilane:

  1. näitab kaardil Läänemere-äärseid riike ning suuremaid lahtesid, väinu, saari ja poolsaari;
  2. võrdleb ilmakaartide, graafikute ja tabelite järgi rannikualade ning sisemaa temperatuure;
  3. iseloomustab Läänemere-äärset asustust ja inimtegevust õpitud piirkonna näitel;
  4. iseloomustab Läänemerd kui ökosüsteemi;
  5. selgitab Läänemere vähese soolsuse põhjusi ja riimveekogu elustiku eripära;
  6. võrdleb organismide elutingimusi järves ja meres;
  7. kirjeldab erinevate vetikate levikut Läänemeres;
  8. määrab lihtsamate määramistabelite järgi Läänemere selgrootuid ja selgroogseid;
  9. koostab Läänemerele iseloomulikke toiduahelaid või -võrgustikke;
  10. selgitab Läänemere reostumise põhjusi ja kaitsmise võimalusi.

Õppesisu

Vesi Läänemeres – merevee omadused. Läänemere asend ja ümbritsevad riigid, suuremad lahed, väinad, saared, poolsaared. Läänemere mõju ilmastikule. Läänemere rannik. Elutingimused Läänemeres. Mere, ranniku ja saarte elustik ja iseloomulikud liigid ning nendevahelised seosed. Mere mõju inimtegevusele ja rannaasustuse kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse.

Mõisted: vee soolsus, segu, lahus, lahusti, riimvesi, rannajoon, rand, rannik, laug- ja järskrannik, rohevetikad, pruunvetikad, punavetikad, põhjaloomastik, siirdekala, rannikulinnud.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. erineva  soolsusega  lahuste  tegemine,  et  võrrelda  Läänemere  ja  maailmamere  soolsust. Soolase vee aurustamine;
  2. Läänemere kaardi joonistamine mälu järgi (kujutluskaart);
  3. Läänemere, selle elustiku, rannikuasustuse ja inimtegevuse kirjeldamine erinevate teabeallikate järgi:
  4. õlireostuse mõju uurimine elustikule;
  5. Läänemere probleemide analüüsimine, tuginedes erinevatele allikatele.

Elukeskkond Eesti

Õpilane:

  1. kirjeldab  tootjate,  tarbijate  ja  lagundajate  rolli  aineringes  ning  selgitab  toitumissuhteid ökosüsteemis;
  2. kirjeldab  ökosüsteemi  elusat  ja  eluta  osa  ning  selgitab  loodusliku  tasakaalu  olulisust ökosüsteemides;
  3. põhjendab aineringe olulisust;
  4. kirjeldab inimese mõju looduskeskkonnale ja selgitab, kuidas võivad muutused keskkonnas põhjustada elustiku muutusi;
  5. koostab õpitud kooslustevahelisi toimivaid toiduahelaid ja toiduvõrgustikke;
  6. selgitab toitumissuhteid: parasitism, kisklus, sümbioos, konkurents.

Õppesisu

Ülevaade  eluslooduse  mitmekesisusest  Eestis.  Tootjad,  tarbijad  ja  lagundajad.  Toitumissuhted ökosüsteemis. Inimese mõju ökosüsteemidele.

Mõisted: toiduvõrgustik, laguahel, energia, parasitism, kisklus, sümbioos, konkurents.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. ökosüsteemi uurimine mudelitega;
  2. veebipõhiste õpikeskkondade kasutamine toiduahelate ja toiduvõrgustike uurimiseks.

Eesti loodusvarad

Õpilane:

  1. nimetab taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid Eestis ning toob nende kasutamise näiteid;
  2. oskab eristada graniiti, paekivi, põlevkivi, liiva, kruusa, savi ja turvast;
  3. toob näiteid taastuvenergia tootmise ja kasutamise võimaluste kohta oma kodukohas;
  4. selgitab mõistliku tarbimise vajadust, lähtudes seosest loodusvarad – tarbimine – jäätmed.

Õppesisu

Eesti loodusvarad, nende kasutamine ja kaitse. Loodusvarad energiaallikatena. Eesti maavarad, nende kaevandamine ja kasutamine. Kaevanduste ja karjääride kasutamisega seotud keskkonnaprobleemid. Mõisted: loodusvarad, taastuvad  ja  taastumatud  loodusvarad,  maavarad, setted,  liiv,  kruus,  savi, turvas,   kivim,   lubjakivi,   graniit,   põlevkivi,   karjäär,   maa-alune   kaevandus,  energia,   soojus-   ja elektrienergia.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. setete ja kivimite kirjeldamine ning võrdlemine;
  2. perekonna/kooli energiatarbimise uurimus;
  3. ülevaate koostamine loodusvarade kasutamisest oma kodukohas.

Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis

Õpilane:

  1. selgitab looduskaitse vajalikkust, toob näiteid kaitsealade, kaitsealuste liikide ja üksikobjektide kohta;
  2. kirjeldab kaardi järgi kaitsealade paiknemist Eestis, sh oma kodukohas;
  3. põhjendab niidu kui Eesti liigirikkaima koosluse elurikkust ja kaitsmise vajalikkust;
  4. selgitab keskkonnakaitse vajalikkust;
  5. põhjendab olmeprügi sortimise ja töötlemise vajadust ning sordib olmeprügi;
  6. analüüsib enda ja oma pere tarbimist ning hindab selle mõju keskkonnale;
  7. toob näiteid kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleemide kohta ning pakub nende lahendamise võimalusi.

Õppesisu

Inimese mõju keskkonnale. Looduskaitse Eestis. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Kaitsealad. Niit kui Eesti liigirikkaim kooslus. Kodukoha looduskeskkonna muutumine inimtegevuse  tagajärjel. Jäätmekäitlus. Säästev tarbimine.

Mõisted: looduskaitse, bioloogiline mitmekesisus, looduslik niit, kultuurniit, puisniit, pärandkooslus, keskkonnakaitse, jäätmed, ökomärgis, kaitsealused üksikobjektid, kaitsealad: looduskaitsealad, rahvuspargid, maastikukaitsealad.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. kodukoha  ettevõtte  keskkonnamõju  uurimine  või  ülevaate  koostamine  kodukoha  ühest keskkonnaprobleemist;
  2. individuaalse tegevuskava koostamine keskkonnahoidlikuks käitumiseks;
  3. erinevate infoallikate põhjal ülevaate koostamine ühe kaitsealuse liigi või kaitseala kohta;
  4. õppekäik kaitsealale.

Lisamaterjalid

III kooliaste

Inimene uurib loodust

7. klassi lõpetaja:

  1. mõistab loodusteaduste ja tehnoloogia tähtsust igapäevaelus;
  2. eristab teaduslikke teadmisi mitteteaduslikest teadmistest;
  3. kirjeldab kehade omadusi nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt;
  4. mõõdab või määrab keha pikkust, pindala, ruumala, massi;
  5. seostab õpitava loodusõpetuses varem omandatud teadmiste ja oskustega.

Õppesisu

Loodusteadused ja tehnoloogia. Teaduslik meetod. Uurimuse etapid. Vaatlus ja katse. Mõõtmine loodusteadustes, mõõteriistad, mõõteühikud, mõõtmistulemuste usaldusväärsus. Andmete graafiline esitamine.

Mõisted:  mõõtmine,  mõõtühik,  mõõteriist,  füüsikaline  suurus,  pikkus,  pindala,  ruumala,  mass, loendamine.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. mõõteriistadega (sh digitaalsetega) tutvumine;
  2. keha pikkuse, pindala ja ruumala mõõtmine, tulemuste usaldusväärsuse hindamine;
  3. bioloogiliste, geograafiliste või kodulooliste objektide vaatlemine, kirjeldamine ja mõõtmine;
  4. plaani  koostamine  hoones  või  maastikul:  objektide  kandmine  plaanile  leppemärkidega, vahemaade mõõtmine (silmamõõduline, sammupaariga, mõõdulindiga), suundade määramine.

Ainete ja kehade mitmekesisus

7. klassi lõpetaja:

  1. teab, et kõik ained koosnevad osakestest: aatomitest või molekulidest, ning molekulid koosnevad aatomitest;
  2. teab vesiniku, hapniku ja süsiniku sümboleid, samuti nende lihtainete, vee ja süsihappegaasi valemeid;
  3. oskab valmistada lahust, toob näiteid lahustuvate ainete ja lahuste kohta ning selgitab lahuste tähtsust looduses;
  4. lahutab segu, kasutades kohaseid meetodeid;
  5. teab, et puhastel ainetel on kindlad omadused;
  6. eristab   aineid   nende   omaduste   (värvus,   tihedus,   sulamis-   ja   keemistemperatuur   või soojusjuhtivus) põhjal;
  7. mõistab mudelite tähtsust, valib konkreetse nähtuse selgitamiseks sobiva mudeli;
  8. põhjendab aineosakeste vastastikmõjuga tahkiste kuju säilivust ja kõvadust, vedelike voolavust ning gaaside lenduvust.

Õppesisu

Ainete ja kehade koostis: aatom, molekul, rakk. Keemiline element, perioodilisuse tabel. Liht- ja liitained, nende valemid. Keemiliste elementide levik. Aine olekud. Aine tihedus. Puhtad ained ja segud, materjalid ja lahused.

Mõisted: aatom, aatomituum, elektronkate, molekul, puhas aine, segu, lahus, tihedus, liit- ja lihtaine, mineraalid, kivimid, loodusteaduslik mudel.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. teabeallikaist  info  otsimine  keemiliste  elementide  leidumise  kohta  meie  ümber  (kivimid, looduslik vesi, õhk, inimene, kosmos), selle info võrdlemine ja hindamine;
  2. erineva soolasisaldusega lahuste omaduste uurimine (tihedus, jäätumistemperatuur), tulemuste analüüs (graafikute tõlgendamine) ning leitud seoste rakendamine (soolase vee külmumistemperatuur, kehade ujuvus);
  3. etteantud   segu   lahutamine   koostisosadeks,   kasutades   setitamist,   nõrutamist,   filtrimist, aurustamist, destilleerimist;
  4. arvutimudeli toel aine olekute muutumise uurimine molekulaarsel tasandil;
  5. aine/materjali/keha tiheduse määramine;
  6. lihtsamatest vahenditest molekuli, raku ja päikesesüsteemi mudelite koostamine.

 

Loodusnähtused

7. klassi lõpetaja:

  1. eristab füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi nähtusi, selgitab nendevahelisi seoseid;
  2. mõõdab keha kiirust ja läbitud teepikkust;
  3. toob näiteid liikumise kohta elus- ja eluta looduses;
  4. toob näiteid igapäevaelust, kuidas energia muundub või muundatakse ühest liigist teise;
  5. liigitab erinevaid materjale soojusjuhtivuse põhjal ning seostab materjalide soojusjuhtivust nende kasutusaladega; seostab vee olekute muutused erinevate sademetega (vihm, lumi, kaste, udu, härmatis);
  6. selgitab fotosünteesi, hingamise ja põlemise näitel, et keemilistes reaktsioonides võib eralduda või neelduda energiat;
  7. selgitab füüsikaliste tegurite (soojus, valgus, niiskus) mõju elusorganismide kasvule ja arengule.

Õppesisu

Füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused. Liikumine ja kiirus. Energia. Energia liigid. Energia ülekandumine ja muundumine. Soojusjuhtivus, head ning halvad soojusjuhid meie ümber ja meie sees. Keemiline reaktsioon. Organismide kasv ja areng.

Mõisted:  energia,  mehaaniline  liikumine,  trajektoor,  tee  pikkus,  aeg,  kiirus,  keemiline  reaktsioon, põlemine, hingamine, kõdunemine, fotosüntees.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. kiiruse mõõtmine;
  2. energia ülekanne – erinevate materjalide soojenemise ja jahtumise graafiline kujutamine;
  3. keemilise reaktsiooni uurimine igapäevaseid aineid kasutades;
  4. erinevate ainete põlemise uurimine;
  5. küünla põlemisel vabaneva soojuse kandumine ümbritsevasse keskkonda;
  6. keemilise energia muundamine elektrienergiaks;
  7. hingamine ja fotosüntees – CO2 ja O2 mõõtmine digitaalsete andmekogujatega;
  8. udu ja härmatise tekke uurimine.

 

Eluta ja elusa looduse seosed

7. klassi lõpetaja:

  1. kirjeldab elusa ja eluta looduse vahelisi seoseid süsinikuringe näitel;
  2. põhjendab energiasäästu vajadust;
  3. seostab kohastumisi füüsikaliste ja keemiliste keskkonnatingimustega;
  4. esitab ideid materjalide taaskasutamiseks;
  5. analüüsib enda tegevuse võimalikku keskkonnamõju, ökoloogilist jalajälge.

Õppesisu

Inimene uurib ökosüsteeme. Süsinikuringe ökosüsteemides. Kohastumine füüsikalis-keemiliste tingimustega/elukeskkonnaga. Inimtegevus, tehnoloogia ja looduslik  tasakaal. Energia tarbimine ja materjalide taaskasutamine.

Mõisted: süsinikuringe, kohanemine ja kohastumine, kasvuhooneefekt.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. süsinikuringe uurimine puu ja puidu näitel, sh puu vanuse määramine aastarõngaste järgi;
  2. kodu või kooliümbruse ökosüsteemide ja pinnamoe uurimine satelliitpiltide abi;
  3. füüsikalis-keemiliste keskkonnatingimuste mõju uurimine lihtsamate loodusteaduslike mudelite abil, sh kasvuhooneefekti simuleerimine;
  4. taimede ja loomade kohastumuslike muutuste uurimine veebimaterjalide põhjal;
  5. ühe toote (näiteks paberi) ringluse uurimine toorainest kuni taaskasutuseni;
  6. toote valmistamine taaskasutatavatest materjalidest;
  7. pere ökoloogilise jalajälje arvutamine ja analüüs.

 

Lisamaterjalid

Põhikooli FÜÜSIKA õpitulemused ja õppesisu

Mehaanika

Liikumine ja jõud

Õpilane:

  1. kirjeldab nähtuse liikumine olulisi tunnuseid ja seost teiste nähtustega;
  2. selgitab pikkuse, ruumala, massi, pindala, tiheduse, kiiruse, keskmise kiiruse ja jõu tähendust ning mõõtmise viise, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  3. teab seose

    tähendust ja kasutab seost probleeme lahendades;
  4. kasutab liikumisgraafikuid liikumise kirjeldamiseks;
  5. teab, et seose vastastikmõju tõttu muutuvad kehade kiirused seda vähem, mida suurem on keha mass;
  6. teab seose

    tähendust ning kasutab seost probleeme lahendades;
  7. selgitab mõõteriistade mõõtejoonlaud, nihik, mõõtesilinder ja kaalud otstarvet ja kasutamise reegleid ning kasutab mõõteriistu praktikas;
  8. korraldab eksperimendi, mõõtes proovikeha massi ja ruumala, töötleb katseandmeid, teeb katseandmete põhjal vajalikud arvutused ning teeb tabeliandmete põhjal järelduse proovikeha materjali kohta;
  9. teab, et kui kehale mõjuvad jõud tasakaalustavad üksteist, siis on keha paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt;
  10. teab jõudude tasakaalu kehade ühtlase liikumise korral.

Õppesisu

Mass kui keha inertsuse mõõt. Aine tihedus. Kehade vastastikmõju. Jõud kui keha kiireneva või aeglustuva liikumise põhjustaja. Kehale mõjuva jõu rakenduspunkt. Jõudude tasakaal ja keha liikumine. Liikumine ja jõud looduses ning tehnikas.

Kehade vastastikmõju

Õpilane:

  1. kirjeldab   nähtuste   vastastikmõju,   gravitatsioon,   hõõrdumine   ja   deformatsioon   tähtsaid tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning kasutab neid nähtusi probleeme lahendades;
  2. selgitab Päikesesüsteemi ehitust;
  3. nimetab mõistete raskusjõud, hõõrdejõud ja elastsusjõud olulisi tunnuseid;
  4. teab seose

    tähendust ning kasutab seost probleeme lahendades;
  5. selgitab dünamomeetri otstarvet ja kasutamise reegleid ning kasutab dünamomeetrit jõude mõõtes;
  6. korraldab eksperimendi, mõõtes dünamomeetriga proovikehade raskusjõudu ja hõõrdejõudu kehade liikumise korral, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi uurimusküsimuses sisalduva hüpoteesi kehtivuse kohta;
  7. toob näiteid jõudude kohta looduses ja tehnikas ning loetleb nende rakendusi.

Õppesisu

Gravitatsioon. Päikesesüsteem. Raskusjõud. Hõõrdumine, hõõrdejõud. Kehade elastsus ja plastsus. Deformeerimine, elastsusjõud. Dünamomeetri tööpõhimõte. Vastastikmõju esinemine looduses ja selle rakendamine tehnikas.

Rõhumisjõud looduses ja tehnikas

Õpitulemused

Õpilane:

  1. nimetab nähtuse ujumine olulisi tunnuseid ja seoseid teiste nähtustega ning selgitab seost teiste nähtustega ja kasutamist praktikas;
  2. selgitab rõhu tähendust, nimetab mõõtühikuid ja kirjeldab mõõtmise viisi;
  3. kirjeldab mõisteid õhurõhk ja üleslükkejõud;
  4. sõnastab seosed, et rõhk vedelikes ja gaasides antakse edasi igas suunas ühtviisi (Pascali seadus) ning et ujumisel ja heljumisel on üleslükkejõud võrdne kehale mõjuva raskusjõuga;
  5. selgitab seoste



    tähendust ja kasutab neid probleeme lahendades;
  6. selgitab baromeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
  7. teeb eksperimendi, mõõtes erinevate katsetingimuste korral kehale mõjuvat üleslükkejõudu.

Õppesisu

Rõhk. Pascali seadus. Manomeeter. Maa atmosfäär. Õhurõhk. Baromeeter. Rõhk vedelikes erinevatel sügavustel. Üleslükkejõud. Keha ujumine, ujumise ja uppumise tingimus. Areomeeter. Rõhk looduses ja selle rakendamine tehnikas.

Mehaaniline töö ja energia

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab mehaanilise töö, mehaanilise energia ja võimsuse tähendust ning määramisviisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  2. selgitab mõisteid potentsiaalne energia, kineetiline energia ja kasutegur;
  3. selgitab seoseid, et:
    1. keha saab tööd teha ainult siis, kui tal on energiat;
    2. tehtud töö on võrdne energia muutusega;
    3. keha  või  kehade  süsteemi  mehaaniline  energia  ei  teki  ega  kao,  energia  võib  ainult muunduda ühest liigist teise (mehaanilise energia jäävuse seadus);
    4. kogu tehtud töö on alati suurem kasulikust tööst;
    5. ükski lihtmehhanism ei anna võitu töös (energia jäävuse seadus lihtmehhanismide korral);
  4. selgitab seoste

    ja

    tähendust ning kasutab neid probleeme lahendades;
  5. selgitab lihtmehhanismide kang, kaldpind, pöör ja hammasülekanne otstarvet, kasutamise viise ning ohutusnõudei.

Õppesisu

Töö. Võimsus. Energia, kineetiline ja potentsiaalne energia. Mehaanilise energia jäävuse seadus. Lihtmehhanism, kasutegur. Lihtmehhanismid looduses ja nende rakendamine tehnikas.

Võnkumine ja laine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab nähtuste võnkumine, heli ja laine olulisi tunnuseid ning seost teiste nähtustega; 
  2. selgitab võnkeperioodi ja võnkesageduse tähendust ning mõõtmise viisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  3. nimetab mõistete võnkeamplituud, heli valjus, heli kõrgus ja heli kiirus olulisi tunnuseid;
  4. korraldab eksperimendi, mõõtes niitpendli (vedrupendli) võnkeperioodi sõltuvust pendli pikkusest, proovikeha massist ja võnkeamplituudist, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi uurimisküsimuses sisalduva hüpoteesi kohta.

Õppesisu  

Võnkumine. Võnkumise amplituud, periood, sagedus. Lained. Heli, heli kiirus, võnkesageduse ja heli kõrguse seos. Heli valjus. Elusorganismide hääleaparaat. Kõrv ja kuulmine. Müra ja mürakaitse. Võnkumiste avaldumine looduses ja rakendamine tehnikas.

Põhimõisted: tihedus, kiirus, mass, jõud, gravitatsioon, raskusjõud, hõõrdejõud, elastsusjõud, rõhk, üleslükkejõud, mehaaniline töö, võimsus, potentsiaalne energia, kineetiline energia, kasutegur, võnkeamplituud, võnkesagedus, võnkeperiood, heli kõrgus.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. keha ainelise koostise uurimine (tuntud ainete tiheduse määramine);
  2. raskusjõu ja hõõrdejõu seose uurimine dünamomeetriga; 3) üleslükkejõu uurimine; 4) pendli võnkumise uurimine. 

Lisamaterjalid

Valgusõpetus

Valguse peegeldumine.

Õpitulemused

Õpilane:

  1. teab peegeldumise ja valguse neeldumise tähtsaid tunnuseid, kirjeldab seost teiste nähtustega ning kasutab neid praktikas;
  2. nimetab mõistete langemisnurk, peegeldumisnurk ja mattpind olulisi tunnuseid;
  3. selgitab peegeldumisseadust (s.o valguse peegeldumisel on peegeldumisnurk võrdne langemisnurgaga) ja selle tähendust, kirjeldab seose õigsust kinnitavat katset ning kasutab seost praktikas;
  4. toob näiteid tasapeegli, kumer- ja nõguspeegli kasutamise kohta.

Õppesisu

Peegeldumisseadus. Tasapeegel, eseme ja kujutise sümmeetrilisus. Mattpind. Valguse peegeldumise nähtus looduses ja tehnikas. Kuu faaside teke. Kumer- ja nõguspeegel.

Valguse murdumine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab valguse murdumise tähtsaid tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning kasutab neid probleeme lahendades;
  2. kirjeldab mõistete murdumisnurk, fookus, tõeline kujutis ja näiv kujutis olulisi tunnuseid;
  3. selgitab  fookuskauguse  ja  läätse  optilise  tugevuse  tähendust  ning  mõõtmise  viisi,  teab kasutatavat mõõtühikut;
  4. selgitab valguse murdumise seaduspärasust, s.o valguse üleminekul ühest keskkonnast teise murdub  valguskiir  sõltuvalt  valguse  kiirusest  ainetes  kas  pinna  ristsirge  poole  või  pinna ristsirgest  eemale;   selgitab   seose

    tähendust ning kasutab seost probleeme lahendades;
  5. kirjeldab kumerläätse, nõgusläätse, prillide ja valgusfiltrite otstarvet ning toob nende kasutamise näiteid;
  6. teeb eksperimendi, mõõtes kumerläätse fookuskaugust või tekitades kumerläätsega esemest suurendatud või vähendatud kujutise, oskab kirjeldada tekkinud kujutist, konstrueerida katseseadme joonist, millele kannab eseme, läätse ja ekraani omavahelised kaugused, ning töödelda katseandmeid.

Õppesisu

Valguse murdumine. Prisma. Kumerlääts. Nõguslääts. Läätse fookuskaugus. Läätse optiline tugevus. Silm. Luup. Kaug- ja lühinägelikkus. Fotoaparaat. Valguse murdumise nähtus looduses ja tehnikas. Kehade värvus. Valguse neeldumine, valgusfilter.

Põhimõisted: täht, täis- ja poolvari, langemis-, murdumis- ning peegeldumisnurk, mattpind, fookus, lääts, fookuskaugus, optiline tugevus, tõeline kujutis, näiv kujutis, prillid.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. läätsede ja kujutiste uurimine;
  2. läätsede optilise tugevuse määramine;
  3. täis- ja poolvarju uurimine;
  4. valguskiire murdumist kinnitavate nähtuste uurimine;
  5. värvuste ja värvilise valguse uurimine valgusfiltritega.

Valgus ja valguse sirgjooneline levimine

Õpitulemused

  1. selgitab Päikese kui valgusallika tähtsaid tunnuseid;
  2. selgitab mõistete valgusallikas, valgusallikate liigid ja liitvalgus olulisi tunnuseid;
  3. teab seose, et optiliselt ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt, tähendust.

Õppesisu

Valgusallikas. Valgus kui liitvalgus. Päike. Täht. Valgus kui energia. Valguse spektraalne koostis. Valguse sirgjooneline levimine.

Lisamaterjalid

Elektriõpetus

Elektriline vastastikmõju

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab nähtuste kehadeelektriseerimineja elektrilinevastastikmõjutähtsaid tunnuseid ning selgitab seost teiste nähtustega;
  2. loetleb  mõistete  elektriseeritud  keha,  elektrilaeng,  elementaarlaeng,  keha  elektrilaeng  ja elektriväliolulisi tunnuseid;
  3. selgitab      seoseid,      et     samanimeliste      elektrilaengutega        kehad      tõukuvad,      erinimeliste elektrilaengutega kehad tõmbuvad, ning seoste õigsust kinnitavat katset;
  4. korraldab eksperimendi, et uurida kehade elektriseerumist ja nendevahelist mõju, ning teeb järeldusi elektrilise vastastikmõju suuruse kohta.

Õppesisu

Kehade elektriseerimine. Elektrilaeng. Elementaarlaeng. Elektriväli. Juht. Isolaator. Laetud kehadega seotud nähtused looduses ja tehnikas.

Elektrivool

Õpitulemused

Õpilane:

  1. loetleb mõistete elektrivool, vabad laengukandjad, elektrijuht ja isolaator olulisi tunnuseid;
  2. nimetab nähtuste elektrivool metallis ja elektrivool ioone sisaldavas lahuses tähtsaid tunnuseid, selgitab seost teiste nähtustega ning kasutamist praktikas;
  3. selgitab mõiste voolutugevus tähendust, nimetab voolutugevuse mõõtühiku ning selgitab ampermeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
  4. selgitab seoseid, et juht soojeneb elektrivoolu toimel, elektrivooluga juht avaldab magnetilist mõju, elektrivool avaldab keemilist toimet, ning selgitab seost teiste nähtustega ja kasutamist praktikas.

Õppesisu

Vabad   laengukandjad.   Elektrivool   metallis   ja   ioone   sisaldavas   lahuses.   Elektrivoolu   toimed. Voolutugevus, ampermeeter. Elektrivool looduses ja tehnikas.

Vooluring

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab füüsikaliste suuruste pinge, elektritakistus ja eritakistus tähendust ning mõõtmise viisi, teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  2. selgitab mõiste vooluring olulisi tunnuseid;
  3. selgitab seoseid, et:
    1. voolutugevus on võrdeline pingega (Ohmi seadus)
       
    2. jadamisi ühendatud juhtides on voolutugevus ühesuurune

      ja ahela kogupinge on üksikjuhtide otstel olevate pingete summa
    3. rööbiti ühendatud juhtide otstel on pinge ühesuurune

      ja ahela kogu voolutugevus on üksikjuhte läbivate voolutugevuste summa
    4. juhi takistus
  4. kasutab eelnimetatud seoseid probleeme lahendades;
  5. selgitab voltmeetri otstarvet ja kasutamise reegleid;
  6. selgitab takisti kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid ning toob näiteid takistite kasutamise kohta;
  7. selgitab elektritarviti kasutamise otstarvet ja ohutusnõudeid ning toob näiteid elektritarvitite kasutamise kohta;
  8. leiab jada- ja rööpühenduse korral vooluringi osal pinge, voolutugevuse ning takistuse;
  9. korraldab eksperimendi, mõõtes otseselt voolutugevust ja pinget, arvutab takistust, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi voolutugevuse ja pinge vahelise seose kohta.

Õppesisu

Vooluallikas. Vooluringi osad. Pinge, voltmeeter. Ohmi seadus. Elektritakistus. Eritakistus. Juhi takistuse sõltuvus materjalist ja juhi mõõtmetest. Takisti. Juhtide jada- ja rööpühendus. Jada- ja rööpühenduse kasutamise näited.

Elektrivoolu töö ja võimsus

Õpitulemused

Õpilane:

  1. selgitab  elektrivoolu  töö  ja  elektrivoolu  võimsuse  tähendust  ning  mõõtmise  viisi,  teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  2. loetleb mõistete elektrienergia tarviti, lühis, kaitse ja kaitsemaandus olulisi tunnuseid;
  3. selgitab valemite


    ja

    tähendust ja seost vastavate nähtustega ning kasutab seoseid probleeme lahendades;
  4. kirjeldab elektriliste soojendusseadmete otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid ja ohutusnõudeid;
  5. leiab kasutatavate elektritarvitite koguvõimsuse ning hindab selle vastavust kaitsme väärtusega.

Õppesisu

Elektrivoolu töö. Elektrivoolu võimsus. Elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Lühis. Kaitse. Kaitsemaandus.

Magnetnähtused

Õpitulemused

Õpilane:

  1. loetleb magnetvälja olulisi tunnuseid;
  2. selgitab nähtusi Maa magnetväli ja magnetpoolused;
  3. teab seoseid, et magnetite erinimelised poolused tõmbuvad, magnetite samanimelised poolused tõukuvad, et magnetvälja tekitavad liikuvad elektriliselt laetud osakesed, ning selgitab nende seoste tähtsust praktikas, kirjeldades või kasutades sobivaid nähtusi;
  4. selgitab voolu magnetilise toime avaldumist elektromagneti ja elektrimootori näitel, kirjeldab elektrimootori ja elektrigeneraatori töö energeetilisi aspekte ning selgitab ohutusnõudeid neid seadmeid kasutades;
  5. korraldab eksperimendi, valmistades elektromagneti, uurib selle omadusi ning teeb järeldusi elektromagneti omaduste vahelise seose kohta.

Õppesisu

Püsimagnet. Magnetnõel. Magnetväli. Elektromagnet. Elektrimootor ja    elektrigeneraator kui energiamuundurid. Magnetnähtused looduses ja tehnikas.

Põhimõisted: elektriseeritud keha, elektrilaeng, elementaarlaeng, elektriväli, elektrivool, vabad laengukandjad, elektrijuht, isolaator, elektritakistus, vooluallikas, vooluring, juhtide jada- ja rööpühendus, voolutugevus, pinge, lüliti, elektrienergia tarviti, elektrivoolu töö, elektrivoolu võimsus, lühis, kaitse, kaitsemaandus, magnetväli.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. kehade elektriseerimise nähtuse uurimine;
  2. juhtide jada- ja rööpühenduse uurimine;
  3. voolutugevuse ja pinge mõõtmine ning takistuse arvutamine;
  4. elektromagneti valmistamine ja uurimine.

Lisamaterjalid

Soojusõpetus, tuumaenergia

Aine ehituse mudel. Soojusliikumine

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab tahkise, vedeliku, gaasi ja osakestevahelise vastastikmõju mudeleid;
  2. kirjeldab soojusliikumise ja soojuspaisumise olulisi tunnuseid, seost teiste nähtustega ning kasutamist praktikas;
  3. kirjeldab Celsiuse temperatuuriskaala saamist;
  4. selgitab seost, et mida kiiremini liiguvad aineosakesed, seda kõrgem on temperatuur;
  5. selgitab termomeetri otstarvet ja kasutamise reegleid.

Õppesisu

Gaas, vedelik, tahkis. Aineosakeste kiiruse ja temperatuuri seos. Soojuspaisumine. Temperatuuriskaalad.

Aine olekute muutused. Soojustehnilised rakendused

Õpitulemused

Õpilane:

  1. loetleb sulamise, tahkumise, aurumise ja kondenseerumise olulisi tunnuseid, seostab neid teiste nähtustega ning kasutab neid praktikas;
  2. selgitab   sulamissoojuse,   keemissoojuse   ja   kütuse   kütteväärtuse   tähendust   ning   teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  3. selgitab seoste



    tähendust, seostab neid teiste nähtustega ning kasutab neid probleeme lahendades;
  4. lahendab rakendussisuga osaülesanneteks taandatavaid kompleksülesandeid.

Õppesisu

Sulamine  ja  tahkumine,  sulamissoojus.  Aurumine  ja  kondenseerumine,  keemissoojus.  Kütuse kütteväärtus. Soojustehnilised rakendused.

Soojusülekanne

Õpitulemused

Õpilane:

  1. kirjeldab soojusülekande olulisi tunnuseid, seost teiste nähtustega ja selle kasutamist praktikas;
  2. selgitab soojushulga tähendust ja mõõtmise viisi ning teab kasutatavaid mõõtühikuid;
  3. selgitab aine erisoojuse tähendust, teab seejuures kasutatavaid mõõtühikuid;
  4. nimetab mõistete siseenergia, temperatuurimuut, soojusjuhtivus, konvektsioon ja soojuskiirgusntähtsaid tunnuseid;
  5. sõnastab järgmised seosed ning kasutab neid soojusnähtusi selgitades:
    1. soojusülekande korral levib siseenergia soojemalt kehalt külmemale;
    2. keha siseenergiat saab muuta kahel viisil: töö ja soojusülekande teel;
    3. kahe keha soojusvahetuse korral suureneb ühe keha siseenergia täpselt niisama palju, kui väheneb teise keha siseenergia;
    4. mida suurem on keha temperatuur, seda suurema soojushulga keha ajaühikus kiirgab;
    5. mida tumedam on keha pind, seda suurema soojushulga keha ajaühikus kiirgab ja ka neelab;
  6. selgitab seose

    või

    kus

    tähendust ja seost
  7. selgitab termose, päikesekütte ja soojustusmaterjalide otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid ning ohutusnõudeid;
  8. korraldab eksperimendi, mõõtes katseliselt keha erisoojuse, töötleb katseandmeid ning teeb järeldusi keha materjali kohta.

Õppesisu

Sulamine  ja  tahkumine,  sulamissoojus.  Aurumine  ja  kondenseerumine,  keemissoojus.  Kütuse kütteväärtus. Soojustehnilised rakendused.

Tuumaenergia

Õpitulemused

Õpilane:

  1. nimetab aatomi tuuma, elektronkatte, prootoni, neutroni, isotoobi, radioaktiivse lagunemise ja tuumareaktsiooni olulisi tunnuseid;
  2. selgitab seose, et kergete tuumade ühinemisel ja  raskete  tuumade  lõhustamisel vabaneb energiat, tähendust, seostab seda teiste nähtustega;
  3. iseloomustab α-, β- ja γ-kiirgust ning nimetab kiirguste erinevusi;
  4. selgitab tuumareaktori ja kiirguskaitse otstarvet, töötamise põhimõtet, kasutamise näiteid ning ohutusnõudeid;
  5. selgitab dosimeetri otstarvet ja kasutamise reegleid.

Õppesisu

Aatomi  mudelid.  Aatomituuma  ehitus.  Tuuma  seoseenergia.  Tuumade  lõhustumine  ja  süntees. Radioaktiivne kiirgus. Kiirguskaitse. Dosimeeter. Päike. Aatomielektrijaam.

Põhimõisted: soojusliikumine, soojuspaisumine, Celsiuse skaala, siseenergia, temperatuurimuut, soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, sulamissoojus, keemissoojus; kütuse kütteväärtus, prooton, neutron, isotoop, radioaktiivne lagunemine, α-, β- ja γ-kiirgus, tuumareaktsioon.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine: kalorimeetri tundmaõppimine ja keha erisoojuse määramine.

Lisamaterjalid

Põhikooli KEEMIA õpitulemused ja õppesisu

III kooliaste

Millega tegeleb keemia

Õpilane:

  1. võrdleb ja liigitab aineid füüsikaliste omaduste põhjal: sulamis- ja keemistemperatuur, tihedus, kõvadus, elektrijuhtivus, värvus jms (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
  2. teab keemiliste reaktsioonide esilekutsumise võimalusi, tunneb ära reaktsiooni toimumist iseloomulike tunnuste järgi;
  3. järgib põhilisi ohutusnõudeid, kasutades kemikaale laboritöödes ja argielus, ning mõistab ohutusnõuete järgimise vajalikkust;
  4. tunneb tähtsamaid laborivahendeid (nt katseklaas, keeduklaas, kolb, mõõtesilinder, lehter, uhmer, portselankauss, piirituslamp, katseklaasihoidja, statiiv) ja kasutab neid praktilisi töid tehes õigesti;
  5. eristab lahuseid ja pihuseid ning toob näiteid lahuste ja pihuste kohta looduses ja igapäevaelus;
  6. lahendab lahuse protsendilisel koostisel põhinevaid arvutusülesandeid (kasutades lahuse, lahusti, lahustunud aine massi ning lahuse massiprotsendi vahelisi seoseid).

Õppesisu

Keemia meie ümber. Ainete füüsikalised omadused (7. klassi loodusõpetuses õpitu rakendamine ainete omadusi uurides). Keemilised reaktsioonid ja nende tunnused. Põhilised ohutusnõuded. Kemikaalide kasutamine laboritöödes ja argielus. Ohutusnõuete järgimise vajalikkus. Tähtsamad laborivahendid (nt katseklaas, keeduklaas, kolb, mõõtesilinder, lehter, uhmer, portselankauss, piirituslamp, katseklaasihoidja, statiiv) ning nende kasutamine praktilistes töödes.

Lahused ja pihused, pihuste alaliigid (vaht, aerosool, emulsioon, suspensioon), tarded. Lahused ja pihused looduses ning igapäevaelus. Lahuste protsendilise koostise arvutused (massi järgi).

Põhimõisted: kemikaal, lahusti, lahustunud aine, pihus, emulsioon, suspensioon, aerosool, vaht, tarre, lahuse massiprotsent.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. ainete füüsikaliste omaduste uurimine ja kirjeldamine (agregaatolek, sulamis- ja keemistemperatuur, tihedus vee suhtes, värvus jt);
  2. eri  tüüpi pihuste  valmistamine  (suspensioon,  emulsioon,  vaht jms)  ning  nende  omaduste uurimine;
  3. keemilise reaktsiooni tunnuste uurimine.

Aatomiehitus, perioodilisustabel. Ainete ehitus

Õpilane:

  1. selgitab aatomiehitust (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
  2. seostab omavahel tähtsamate keemiliste elementide nimetusi ja tähiseid (sümboleid) (~25, nt H, F, Cl, Br, I, O, S, N, P, C, Si, Na, K, Mg, Ca, Ba, Al, Sn, Pb, Fe, Cu, Zn, Ag, Au, Hg); loeb õigesti keemiliste elementide sümboleid aine valemis;
  3. seostab keemilise elemendi asukohta perioodilisustabelis (A-rühmades) elemendi aatomi ehitusega (tuumalaeng ehk prootonite arv tuumas, elektronkihtide arv, väliskihi elektronide arv) ning koostab keemilise elemendi järjenumbri põhjal elemendi elektronskeemi (1.–4. perioodi A- rühmade elementidel);
  4. teab keemiliste elementide liigitamist metallilisteks ja mittemetallilisteks ning nende paiknemist perioodilisustabelis; toob näiteid metallide ja mittemetallide kasutamise kohta igapäevaelus;
  5. eristab liht- ja liitaineid (keemilisi ühendeid), selgitab aine valemi põhjal aine koostist;
  6. eristab ioone neutraalsetest aatomitest ning selgitab ioonide tekkimist ja iooni laengut;
  7. selgitab kovalentse ja ioonilise sideme erinevust;
  8. teab, et on olemas molekulaarsete (molekulidest koosnevate) ja mittemolekulaarsete ainete erinevus ning toob nende kohta näiteid.

Õppesisu

Aatomi ehitus. Keemilised elemendid, nende tähised. Keemiliste elementide omaduste perioodilisus, perioodilisustabel. Perioodilisustabeli seos aatomite elektronstruktuuriga: tuumalaeng, elektronkihtide arv, väliskihi elektronide arv (elektronskeemid). Keemiliste elementide metallilised ja mittemetallilised omadused, metallilised ja mittemetallilised elemendid perioodilisustabelis, metallid ja mittemetallid ning nende kasutamine igapäevaelus.

Liht- ja liitained (keemilised ühendid). Molekulid, aine valem. Ettekujutus keemilisest sidemest aatomite vahel molekulis (kovalentne side).

Ioonide teke aatomitest, ioonide laengud. Aatomite ja ioonide erinevus. Ioonidest koosnevad ained (ioonsed ained). Ettekujutus ioonilisest sidemest (tutvustavalt). Molekulaarsed ja mittemolekulaarsed ained.

Põhimõisted: keemiline element, elemendi aatomnumber (järjenumber), väliskihi elektronide arv, perioodilisustabel, lihtaine, liitaine (keemiline ühend), aatommass, metall, mittemetall, ioon, katioon, anioon, kovalentne side, iooniline side.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. internetist      andmete      otsimine      keemiliste      elementide       kohta,      nende      võrdlemine      ja süstematiseerimine;
  2. molekulimudelite koostamine ja uurimine.

Hapnik ja vesinik. Oksiidid

Õpilane:

  1. selgitab hapniku rolli põlemisreaktsioonides ning eluslooduses (seostab varem loodusõpetuses ja bioloogias õpituga), analüüsib osoonikihi tähtsust ja lagunemist saastamise tagajärjel;
  2. kirjeldab hapniku ja vesiniku põhilisi omadusi;
  3. seostab gaasi (hapniku, vesiniku, süsinikdioksiidi jt) kogumiseks sobivaid võtteid vastava gaasi omadustega (gaasi tihedusega õhu suhtes ja lahustuvusega vees);
  4. määrab  aine  valemi  põhjal  tema  koostiselementide  oksüdatsiooniastmeid  ning  koostab elementide oksüdatsiooniastmete alusel oksiidide valemeid;
  5. koostab oksiidide nimetuste alusel nende valemeid ja vastupidi;
  6. koostab reaktsioonivõrrandeid tuntumate lihtainete (nt H2, S, C, Na, Ca, Al jt) ühinemisreaktsioonide kohta hapnikuga ning toob näiteid igapäevaelus tuntumate oksiidide ja nende tähtsuse kohta (nt H2O, SO2, CO2, SiO2, CaO, Fe2O3);

Õppesisu

Hapnik,  selle  omadused  ja  roll  põlemisreaktsioonides  ning  eluslooduses.  Osoonikihi  hõrenemine keskkonnaprobleemina.

Põlemisreaktsioonid, oksiidide teke. Oksüdatsiooniaste. Oksiidide nimetused ja valemite koostamine. Oksiidid igapäevaelus. Ühinemisreaktsioon. Lihtsamate põlemisreaktsioonide võrrandite koostamine ja tasakaalustamine. Gaaside kogumise võtteid.

Vesinik, selle füüsikalised omadused.

Põhimõisted: põlemisreaktsioon, oksiid, oksüdatsiooniaste, ühinemisreaktsioon.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. hapniku saamine ja tõestamine, küünla põletamine kupli all;
  2. põlemisreaktsiooni kujutamine molekulimudelitega;
  3. vesiniku saamine ja puhtuse kontrollimine;
  4. oksiidide saamine lihtainete põlemisel.

Happed ja alused – vastandlike omadustega ained

Õpilane:

  1. tunneb valemi järgi happeid, hüdroksiide (kui tuntumaid aluseid) ja soolasid;
  2. seostab omavahel tähtsamate hapete ning happeanioonide valemeid ja nimetusi (HCl, H2SO4, H2SO3, H2S, HNO3, H3PO4, H2CO3, H2SiO3); koostab hüdroksiidide ning soolade nimetuste alusel nende valemeid (ja vastupidi);
  3. mõistab hapete ja aluste vastandlikkust (võimet teineteist neutraliseerida);
  4. hindab  lahuse  happelisust,  aluselisust  või  neutraalsust  lahuse  pH  väärtuse  järgi;  määrab indikaatoriga keskkonda lahuses (neutraalne, happeline või aluseline);
  5. toob näiteid tuntumate hapete, aluste ja soolade kasutamise kohta igapäevaelus;
  6. järgib leeliste ja tugevate hapetega töötades ohutusnõudeid;
  7. koostab ning tasakaalustab lihtsamate hapete ja aluste vaheliste reaktsioonide võrrandeid, korraldab neid reaktsioone ohutult;
  8. mõistab     reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise põhimõtet (keemilistes reaktsioonides elementide aatomite arv ei muutu).

Õppesisu            

Happed, nende koostis. Tähtsamad happed. Ohutusnõuded tugevate hapete kasutamise korral. Hüdroksiidide (kui tuntumate aluste) koostis ja nimetused. Ohutusnõuded tugevaid aluseid (leelisi) kasutades. Hapete reageerimine alustega, neutralisatsioonireaktsioon. Lahuste pH-skaala, selle kasutamine ainete lahuste happelisust/aluselisust iseloomustades. Soolad, nende koostis ja nimetused. Happed, alused ja soolad igapäevaelus.

Põhimõisted: hape, alus, indikaator, neutralisatsioonireaktsioon, lahuste pH-skaala, sool.

Praktilised      tööd     ja    IKT    rakendamine:       hapete     ja    aluste     kindlakstegemine       indikaatoriga, neutralisatsioonireaktsiooni uurimine, soolade saamine neutralisatsioonireaktsioonil.

Tuntumaid metalle

Õpilane:

  1. seostab metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi (hea elektri- ja soojusjuhtivus, läige, plastilisus) metallilise sideme iseärasustega;
  2. eristab aktiivseid, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivseid metalle; hindab metalli aktiivsust (aktiivne, keskmise aktiivsusega või väheaktiivne) metalli asukoha järgi metallide pingereas;
  3. teeb ohutusnõudeid arvestades katseid metallide ja hapete vaheliste reaktsioonide uurimiseks, võrdleb nende reaktsioonide kiirust (kvalitatiivselt), seostab kiiruse erinevust metallide aktiivsuse erinevusega ja reaktsiooni tingimustega (temperatuur, tahke aine peenestatus);
  4. seostab redoksreaktsioone keemiliste elementide oksüdatsiooniastmete muutumisega reaktsioonis;
  5. teab metallide käitumist keemilistes reaktsioonides redutseerijana ja hapniku käitumist oksüdeerijana;
  6. koostab reaktsioonivõrrandeid metallide iseloomulike keemiliste reaktsioonide kohta (metall + hapnik, metall + happelahus);
  7. hindab tuntumate metallide ja nende sulamite (Fe, Al, Cu jt) rakendamise võimalusi igapäevaelus, seostades neid vastavate metallide iseloomulike füüsikaliste ning keemiliste omadustega;
  8. seostab metallide, sh raua korrosiooni aatomite üleminekuga püsivamasse  olekusse (keemilisse ühendisse); nimetab põhilisi raua korrosiooni (roostetamist) soodustavaid tegureid ja selgitab korrosioonitõrje võimalusi.

Õppesisu

Metallid, metallide iseloomulikud omadused, ettekujutus metallilisest sidemest (tutvustavalt). Metallide füüsikaliste omaduste võrdlus.

Metallide reageerimine hapnikuga jt lihtainetega. Keemiliste elementide oksüdatsiooniastmete muutumine keemilistes reaktsioonides. Metallid kui redutseerijad ja hapnik kui oksüdeerija. Metallide reageerimine hapete lahustega. Ettekujutus reaktsiooni kiirusest (metalli ja happelahuse vahelise reaktsiooni näitel). Erinevate metallide aktiivsuse võrdlus (aktiivsed, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivsed metallid), metallide pingerea tutvustus.

Tähtsamad metallid ja nende sulamid igapäevaelus (Fe, Al, Cu jt). Metallide korrosioon (raua näitel).

Põhimõisted: aktiivne, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivne metall, metallide pingerida, redutseerija, redutseerumine,  oksüdeerija,  oksüdeerumine,  redoksreaktsioon,  reaktsiooni  kiirus,  sulam,  metalli korrosioon.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. metallide füüsikaliste omaduste võrdlemine (kõvadus, tihedus, magnetilised omadused vms);
  2. internetist andmete otsimine metallide omaduste ja rakendusvõimaluste kohta, nende võrdlemine ja süstematiseerimine.
  3. metallide aktiivsuse võrdlemine reageerimisel happe lahusega (nt Zn, Fe, Sn, Cu);
  4. raua korrosiooni uurimine erinevates tingimustes.

Anorgaaniliste ainete põhiklassid

Õpilane:

  1. eristab tugevaid ja nõrku happeid ning aluseid; seostab lahuse happelisi omadusi H+-ioonide ja aluselisi omadusi OH–-ioonide esinemisega lahuses;
  2. kasutab aineklassidevahelisi seoseid ainetevahelisi reaktsioone põhjendades ja vastavaid reaktsioonivõrrandeid koostades (õpitud reaktsioonitüüpide piires: lihtaine +  O2, happeline oksiid + vesi, (tugevalt) aluseline oksiid + vesi, hape + metall, hape + alus, aluseline oksiid + hape, happeline oksiid + alus); korraldab neid reaktsioone ohutult;
  3. kasutab info saamiseks lahustuvustabelit;
  4. selgitab temperatuuri mõju gaaside ning (enamiku) soolade lahustuvusele vees, kasutab ainete lahustuvuse graafikut, et leida vajalikku infot ning teha arvutusi ja järeldusi;
  5. lahendab lahuse protsendilisel koostisel põhinevaid arvutusülesandeid (sh lahuse ruumala ja tihedust kasutades);
  6. kirjeldab ja analüüsib mõningate tähtsamate anorgaaniliste ühendite (H2O, CO, CO2, SiO2, CaO, HCl, H2SO4, NaOH, Ca(OH)2, NaCl, Na2CO3, NaHCO3, CaSO4, CaCO3 jt) peamisi omadusi ning selgitab nende ühendite kasutamist igapäevaelus;
  7. analüüsib keemilise saaste allikaid ja saastumise tekkepõhjusi, saastumisest tingitud keskkonnaprobleeme (happesademed, raskmetallide ühendid, üleväetamine) ning võimalikke keskkonna säästmise meetmeid.

Õppesisu

Oksiidid. Happelised ja aluselised oksiidid, nende reageerimine veega.

Happed. Tugevad ja nõrgad happed. Hapete keemilised omadused (reageerimine metallide, aluseliste oksiidide ja alustega). Happed argielus.

Alused. Aluste liigitamine (tugevad ja nõrgad alused, hästi lahustuvad ja rasklahustuvad alused) ning keemilised omadused (reageerimine happeliste oksiidide ja hapetega). Hüdroksiidide koostis ja nimetused.

Soolad. Vesiniksoolad (söögisooda näitel). Soolade saamise võimalusi (õpitud reaktsioonitüüpide piires). Vesi lahustina. Ainete lahustuvus vees (kvantitatiivselt), selle sõltuvus temperatuurist (gaaside ja soolade näitel). Lahustuvustabel. Lahuste protsendilise koostise arvutused (tiheduse arvestamisega).

Seosed anorgaaniliste ainete põhiklasside vahel.

Anorgaanilised ühendid igapäevaelus. Vee karedus, väetised, ehitusmaterjalid. Põhilised keemilise saaste allikad, keskkonnaprobleemid: happevihmad (happesademed), keskkonna saastumine raskmetallide ühenditega, veekogude saastumine.

Põhimõisted: happeline oksiid, aluseline oksiid, tugev hape, nõrk hape, tugev alus (leelis), nõrk alus, vee karedus, lahustuvus.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. erinevate oksiidide ja vee vahelise reaktsiooni uurimine (nt CaO, SO2 + H2O);
  2. erinevate oksiidide hapete ja alustega reageerimise uurimine (nt CuO + H2SO4, CO2 + NaOH);
  3. internetist andmete otsimine olmekemikaalide happelisuse/aluselisuse kohta, järelduste tegemine;
  4. erinevat tüüpi hapete ja aluste vaheliste reaktsioonide uurimine;
  5. soolade lahustuvuse uurimine erinevatel temperatuuridel.

Aine hulk. Moolarvutused

Õpilane:

  1. tunneb põhilisi aine hulga, massi ja ruumala ühikuid (mol, kmol, g, kg, t, cm3, dm3, m3, ml, l) ning teeb vajalikke ühikute teisendusi;
  2. teeb arvutusi aine hulga, massi ja gaasi ruumala vaheliste seoste alusel ning põhjendab neid loogiliselt;
  3. mõistab ainete massi jäävust keemilistes reaktsioonides ja reaktsioonivõrrandi kordajate tähendust (reageerivate ainete hulkade suhe);
  4. analüüsib keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduvat (kvalitatiivset ja kvantitatiivset) infot;
  5. lahendab reaktsioonivõrranditel põhinevaid arvutusülesandeid, lähtudes reaktsioonivõrrandite kordajatest (ainete moolsuhtest) ning reaktsioonis osalevate ainete hulkadest (moolide arvust), tehes vajaduse korral ümberarvutusi ainehulga, massi ja (gaasi) ruumala vaheliste seoste alusel; põhjendab lahenduskäiku;
  6. hindab  loogiliselt  arvutustulemuste  õigsust  ning  teeb  arvutustulemuste  põhjal  järeldusi  ja otsustusi.

Õppesisu

Aine hulk, mool. Molaarmass ja gaasi molaarruumala (normaaltingimustel). Ainekoguste ühikud ja nende teisendused.

Aine massi jäävus keemilistes reaktsioonides. Reaktsioonivõrrandi kordajate tähendus. Keemilise reaktsiooni võrrandis sisalduva (kvalitatiivse ja kvantitatiivse) info analüüs. Arvutused reaktsioonivõrrandite põhjal moolides (sh lähtudes massist või ruumalast).

Põhimõisted: ainehulk, mool, molaarmass, gaasi molaarruumala, normaaltingimused.

Süsinik ja süsinikuühendid

Õpilane:

  1. võrdleb ning põhjendab süsiniku lihtainete omadusi, võrdleb süsinikuoksiidide omadusi;
  2. analüüsib  süsinikuühendite  paljususe  põhjust  (süsiniku  võime  moodustada  lineaarseid  ja hargnevaid ahelaid, tsükleid, kordseid sidemeid);
  3. koostab süsinikuühendite struktuurivalemeid etteantud aatomite (C, H, O) arvu järgi (arvestades süsiniku, hapniku ja vesiniku aatomite moodustatavate kovalentsete sidemete arvu);
  4. teab materjalide liigitamist hüdrofiilseteks ja hüdrofoobseteks ning oskab tuua nende kohta näiteid igapäevaelust;
  5. kirjeldab süsivesinike esinemisvorme looduses (maagaas, nafta) ja kasutusalasid (kütused, määrdeained) ning selgitab nende kasutamise võimalusi praktikas;
  6. eristab struktuurivalemi põhjal süsivesinikke, alkohole ja karboksüülhappeid;
  7. koostab süsivesinike ja etanooli täieliku põlemise reaktsioonivõrrandeid;
  8. koostab       etaanhappe         iseloomulike        keemiliste       reaktsioonide         võrrandeid        (õpitud reaktsioonitüüpide piires) ning teeb katseid nende reaktsioonide uurimiseks;
  9. hindab etanooli füsioloogilist toimet ja sellega seotud probleeme igapäevaelus.

Õppesisu

Süsinik lihtainena. Süsinikuoksiidid. Süsivesinikud. Süsinikuühendite paljusus. Süsiniku võime moodustada lineaarseid ja hargnevaid ahelaid, tsükleid ning kordseid sidemeid. Molekulimudelid ja struktuurivalemid. Ettekujutus polümeeridest.

Süsivesinike esinemisvormid looduses (maagaas, nafta) ja kasutusalad (kütused, määrdeained) ning nende kasutamise võimalused. Süsivesinike täielik põlemine (reaktsioonivõrrandide koostamine ja tasakaalustamine). Hüdrofiilsed ja hüdrofoobsed ained.

Alkoholide ja karboksüülhapete tähtsamad esindajad (etanool, etaanhape), nende omadused ja tähtsus igapäevaelus, etanooli füsioloogiline toime.

Põhimõisted: süsivesinik, struktuurivalem, polümeer, märgumine, alkohol, karboksüülhape.

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. CO2 saamine ja kasutamine tule kustutamisel;
  2. lihtsamate süsivesinike jt süsinikuühendite molekulide mudelite koostamine;
  3. süsinikuühendite   molekulide   mudelite   koostamine   ja   uurimine   digitaalses   keskkonnas, kasutades vastavat tarkvara;
  4. süsivesinike omaduste uurimine (lahustuvus, märguvus veega);
  5. erinevate süsinikuühendite (nt etanooli ja parafiini) põlemisreaktsioonide uurimine;
  6. etaanhappe happeliste omaduste uurimine (nt etaanhape + leeliselahus).

Süsinikuühendite roll looduses, süsinikuühendid materjalidena

Õpilane:

  1. selgitab keemiliste reaktsioonide soojusefekti (energia eraldumist või neeldumist);
  2. hindab eluks oluliste süsinikuühendite (sahhariidide, rasvade, valkude) rolli elusorganismides ja teab nende muundumise lõppsaadusi organismis (vesi ja süsinikdioksiid) (seostab varem loodusõpetuses ja bioloogias õpituga);
  3. analüüsib süsinikuühendite kasutusvõimalusi kütusena ning eristab taastuvaid ja taastumatuid energiaallikaid (seostab varem loodusõpetuses õpituga);
  4. iseloomustab  tuntumaid  süsinikuühenditel  põhinevaid  materjale  (kiudained,  plastid)  ning analüüsib nende põhiomadusi ja kasutusvõimalusi;
  5. mõistab elukeskkonda  säästva  suhtumise vajalikkust ning analüüsib keskkonna  säästmise võimalusi.

Õppesisu

Energia eraldumine ja neeldumine keemilistes reaktsioonides, ekso- ja endotermilised reaktsioonid. Eluks olulised süsinikuühendid (sahhariidid, rasvad, valgud), nende roll organismis. Tervisliku toitumise põhimõtted, tervislik eluviis.

Süsinikuühendid kütusena. Keskkonnaprobleemid: kasvuhoonegaasid. Tarbekeemia saadused, plastid ja kiudained. Polümeerid igapäevaelus.

Põhimõisted:        eksotermiline       reaktsioon,       endotermiline       reaktsioon,       reaktsiooni       soojusefekt (kvalitatiivselt).

Praktilised tööd ja IKT rakendamine:

  1. rasva sulatamine, rasva lahustuvuse uurimine erinevates lahustites;
  2. ekso- ja endotermilise reaktsiooni uurimine;
  3. toiduainete tärklisesisalduse uurimine;
  4. valkude püsivuse uurimine;
  5. päevamenüü koostamine ja analüüsimine (portaali toitumine.ee järgi).

Lisamaterjalid

Gümnaasiumi füüsika õppekava

Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika

Füüsika meetod

Kursuse lõpus õpilane:

  1. selgitab mõisteid loodus, maailm ja vaatleja; hindab füüsika kohta teiste loodusteaduste seas ning määratleb füüsika uurimisala;
  2. määratleb looduse struktuuritasemete skeemil makro-, mikro- ja megamaailma ning nimetab nende erinevusi;
  3. selgitab loodusteadusliku meetodi olemust ja teab, et eksperimenditulemusi üldistades jõutakse mudelini;
  4. põhjendab mõõteseaduse vajalikkust üldaktseptitavate mõõtmistulemuste saamiseks;
  5. mõistab mõõdetava suuruse ja mõõtmistulemuse suuruse väärtuse erinevust;
  6. teab ja rakendab rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) põhisuurusi ning nende mõõtühikuid;
  7. teab, et korrektne mõõtetulemus sisaldab ka määramatust, ning kasutab mõõtmisega kaasnevat mõõtemääramatust hinnates standardhälvet;
  8. toob näiteid põhjusliku seose kohta;
  9. mõistab, et füüsika üldprintsiibid on kõige üldisemad tõdemused looduse kohta, ning tõestab nende kehtivust kooskõla eksperimendiga.

Õppesisu
Füüsika kui loodusteadus. Füüsika kui nähtavushorisonte edasi nihutav teadus. Mikro-, makro ja megamaailm. Loodusteaduslik meetod. Vaatlus, eksperiment, mudeli loomine. Mudeli järelduste kontroll ning mudeli areng. Mõõtmine ja mõõtetulemus. Mõõtesuurus ja mõõdetava suuruse väärtus. Mõõtühikud ja vastavate kokkulepete areng. Rahvusvaheline mõõtühikute süsteem (SI). Mõõteriistad ja mõõtevahendid. Mõõteseadus. Mõõtemääramatus ning selle hindamine. Mõõtetulemuste analüüs. Põhjuslikkus ja juhuslikkus füüsikas. Füüsika tunnetuslik ja ennustuslik väärtus. Füüsikaga seotud ohud. Üldprintsiibid.

Põhimõisted: loodus, loodusteadus, füüsika, mõõtevahend, taatlemine, nähtavushorisont, makro-, mikro- ja megamaailm; vaatlus, hüpotees, eksperiment, mõõtmine, mõõtühik, mõõtühikute süsteem, mõõtemääramatus, mõõtesuurus, mõõdetava suuruse väärtus, mõõtetulemus, mõõtevahend, taatlemine.

Praktiline tegevus ja IKT kasutamine:

  1. juhusliku loomuga nähtuse (palli põrke, heitkeha liikumise, kaldpinnalt libisemise vms) uurimine koos mõõtmistulemuste analüüsiga;
  2. keha joonmõõtmete mõõtmine ja korrektse mõõtetulemuse esitamine;
  3. mõõtmisest ning andmetöötlusest mudelini jõudmine erinevate katsete põhjal

Kulgliikumise kinemaatika

Kursuse lõpus õpilane:

  1. mõistab, et füüsikalised suurused pikkus (ka teepikkus), ajavahemik (Δt) ja ajahetk (t) põhinevad kehade ning nende liikumise (protsesside) omavahelisel võrdlemisel;
  2. teab, et keha liikumisolekut iseloomustab kiirus, ning toob näiteid liikumise suhtelisuse kohta makromaailmas;
  3. teab relativistliku füüsika peamist erinevust klassikalisest füüsikast;
  4. teab, et väli liigub aine suhtes alati suurima võimaliku kiiruse ehk absoluutkiirusega;
  5. eristab skalaarseid ja vektoriaalseid suurusi ning toob nende kohta näiteid;
  6. seletab füüsika valemites esineva miinusmärgi tähendust (suuna muutumine esialgsele vastupidiseks);
  7. eristab nähtuste ühtlane sirgjooneline liikumine, ühtlaselt kiirenev sirgjooneline liikumine, ühtlaselt aeglustuv sirgjooneline liikumine ja vaba langemine olulisi tunnuseid ning toob sellekohaseid näiteid;
  8. selgitab füüsikaliste suuruste kiirus, kiirendus, teepikkus ja nihe tähendusi ning nende suuruste mõõtmise või määramise viise;
  9. lahendab probleemülesandeid, rakendades definitsioone
    ja
    kasutab ühtlase sirgjoonelise liikumise ja ühtlaselt muutuva liikumise kirjeldamiseks vastavalt liikumisvõrrandeid
  10. analüüsib ühtlase ja ühtlaselt muutuva sirgjoonelise liikumise kiiruse ning teepikkuse graafikuid; oskab leida teepikkust kui kiiruse graafiku alust pindala;
  11. rakendab ühtlaselt muutuva sirgjoonelise liikumise, sh vaba langemise kiiruse, nihke ja kiirenduse leidmiseks järgmisi seoseid:

Õppesisu
Punktmass kui keha mudel. Koordinaadid. Taustsüsteem, liikumise suhtelisus. Relatiivsusprintsiip. Teepikkus ja nihe. Ühtlane sirgjooneline liikumine ja ühtlaselt muutuv sirgjooneline liikumine: kiirus, kiirendus, liikumisvõrrand, kiiruse ja läbitud teepikkuse sõltuvus ajast, vastavad graafikud. Nihe, kiirus ja kiirendus kui vektoriaalsed suurused. Vaba langemine kui näide ühtlaselt kiireneva liikumise kohta. Vaba langemise kiirendus. Kiiruse ja kõrguse sõltuvus ajast vertikaalsel liikumisel. Erisihiliste liikumiste sõltumatus.

Põhimõisted: füüsikaline suurus, skalaarne ja vektoriaalne suurus, pikkus, liikumisolek, aeg, kulgliikumine, punktmass, taustsüsteem, kinemaatika, teepikkus, nihe, keskmine kiirus, hetkkiirus, kiirendus, vaba langemine.

Praktiline tegevus:

  1. kiiruse ja kiirenduse mõõtmine;
  2. langevate kehade liikumise uurimine;
  3. kaldrennis veereva kuuli liikumise uurimine;
  4. heitkeha liikumise uurimine.

Lisamaterjalid

Mehaanika

Dünaamika

Kursuse lõpus õpilane:

  1. selgitab nähtuste vastastikmõju, gravitatsioon, hõõrdumine ja deformatsioon esinemist ning rakendumist looduses;
  2. täiendab etteantud joonist vektoritega, näidates kehale mõjuvaid jõude nii liikumisoleku püsimisel (v = const, a = 0) kui ka muutumisel (a = const ≠ 0);
  3. oskab jõu komponentide kaudu leida resultantjõudu;
  4. selgitab ja rakendab Newtoni seadusi ning seostab neid igapäevaelu nähtustega;
  5. sõnastab impulsi jäävuse seaduse ja lahendab probleemülesandeid, kasutades seost
  6. seostab reaktiivliikumist impulsi jäävuse seadusega; toob näiteid reaktiivliikumise kohta looduses ja rakenduste kohta tehnikas;
  7. toob näiteid nähtuste kohta, kus impulsi muutumise kiirus on võrdne seda muutust põhjustava jõuga;
  8. rakendab gravitatsiooniseadust
  9. tunneb gravitatsioonivälja mõistet;
  10. teab, et üldrelatiivsusteooria kirjeldab gravitatsioonilist vastastikmõju aegruumi kõverdumise kaudu;
  11. kasutab mõisteid raskusjõud, keha kaal, toereaktsioon, rõhumisjõud ja rõhk probleemülesandeid lahendades ning rakendab seost
  12. selgitab mõisteid hõõrdejõud ja elastsusjõud ning rakendab loodus- ja tehiskeskkonnas toimuvaid nähtusi selgitades seoseid
    ja Fe = – k Δl;
  13. rakendab mõisteid töö, energia, kineetiline ja potentsiaalne energia, võimsus, kasulik energia, kasutegur, selgitades looduses ja tehiskeskkonnas toimuvaid nähtusi;
  14. rakendab probleeme lahendades seoseid 
  15. selgitab energia miinimumi printsiibi kehtivust looduses ja tehiskeskkonnas.

Õppesisu
Newtoni seadused. Jõud. Jõudude vektoriaalne liitmine. Resultantjõud. Muutumatu kiirusega liikumine jõudude tasakaalustumisel. Keha impulss. Impulsi jäävuse seadus. Reaktiivliikumine. Gravitatsiooniseadus. Raskusjõud, keha kaal, toereaktsioon. Kaalutus. Elastsusjõud. Hooke'i seadus. Jäikustegur. Hõõrdejõud ja hõõrdetegur. Töö ja energia. Mehaaniline energia. Mehaanilise energia jäävuse seadus. Mehaanilise energia muundumine teisteks energia liikideks. Energia printsiip. Energia jäävuse seadus looduses ja tehnikas.

Põhimõisted: kuju muutumine, reaktiivliikumine, resultantjõud, keha inertsus ja mass, impulss, impulsi jäävuse seadus, raskusjõud, keha kaal, kaalutus, toereaktsioon, elastsusjõud, jäikustegur, hõõrdejõud, hõõrdetegur, mehaanilise energia jäävuse seadus, energia muundumine.

Praktiline tegevus:

  1. tutvumine Newtoni seaduste olemusega;
  2. jäikusteguri määramine;
  3. liugehõõrdeteguri määramine;
  4. seisuhõõrde uurimine;
  5. tutvumine reaktiivliikumise ja jäävusseadustega

Perioodilised liikumised

Kursuse lõpus õpilane:

  1. seostab looduses ja tehnoloogias esinevad perioodilised nähtused ühtlase ja mitteühtlase tiirlemise ning pöörlemisega;
  2. kasutab ringliikumist kirjeldades füüsikalisi suurusi pöördenurk, periood, sagedus, nurkkiirus, joonkiirus ja kesktõmbekiirendus;
  3. rakendab ringliikumisega seotud probleemülesannete lahendamisel järgmisi seoseid:
  4. analüüsib orbitaalliikumist, kasutades inertsi ja kesktõmbejõu mõistet;
  5. kasutab vabavõnkumise ja sundvõnkumise mõistet looduses ning tehnikas toimuvaid võnkumisi kirjeldades;
  6. rakendab füüsikalisi suurusi hälve, amplituud, periood, sagedus ja faas perioodilisi liikumisi kirjeldades;
  7. kasutab võnkumise probleemülesandeid lahendades seoseid
     
  8. analüüsib energia jäävuse seaduse kehtivust pendli võnkumisel;
  9. analüüsib võnkumise graafikuid;
  10. selgitab resonantsi ning toob näiteid selle esinemise kohta looduses ja tehnikas;
  11. kirjeldab piki- ja ristlainete tekkimist ning levimist ning toob nende kohta näiteid;
  12. rakendab füüsikalisi suurusi lainepikkus, laine levimiskiirus, periood ja sagedus lainenähtusi selgitades;
  13. kasutab probleeme lahendades seost
  14. toob nähtuste peegeldumine, murdumine, interferents ja difraktsioon näiteid loodusest ning tehnikast.

Õppesisu
Ühtlase ringjoonelise liikumise kirjeldamine: pöördenurk, periood, sagedus, nurk- ja joonkiirus, kesktõmbekiirendus. Tiirlemine ja pöörlemine looduses ning tehnikas, orbitaalliikumine. Võnkumine kui perioodiline liikumine. Pendli võnkumise kirjeldamine: hälve, amplituud, periood, sagedus, faas. Energia muundumine võnkumisel. Võnkumised ja resonants looduses ning tehnikas. Lained. Piki- ja ristlained. Lainet iseloomustavad suurused: lainepikkus, kiirus, periood ja sagedus. Lainenähtused: peegeldumine, murdumine, interferents, difraktsioon, lained looduses ning tehnikas.

Põhimõisted: pöördenurk, periood, sagedus, nurkkiirus, joonkiirus, kesktõmbekiirendus, võnkumine,
hälve, amplituud, periood, sagedus, faas, vabavõnkumine, sundvõnkumine, pendel, resonants, laine,
pikilaine, ristlaine, lainepikkus, peegeldumine, murdumine, interferents, difraktsioon.

Praktiline tegevus:

  1. pöördliikumise uurimine, kesktõmbekiirenduse määramine;
  2. matemaatilise pendli ja vedrupendli võnkumise uurimine;
  3. gravitatsioonivälja tugevuse määramine pendliga;
  4. tutvumine lainenähtustega;
  5. helikiiruse määramine.

Lisamaterjalid

Elektromagnetism 1

Elektriväli ja magnetväli

Kursuse lõpus õpilane:

  1. selgitab mõisteid laeng, elektrivool ja voolutugevus ning valemi
    tähendust;
  2. võrdleb mõisteid aine ja väli;
  3. seostab elektrostaatilise välja laetud keha olemasoluga, rakendades valemit
  4. kasutab probleeme lahendades Coulomb’i seadust
  5. kasutab probleeme lahendades seoseid
  6. rakendab superpositsiooni printsiipi elektrostaatilise välja E-vektori konstrueerimisel etteantud punktis;
  7. teab, et kahe erinimeliselt laetud paralleelse plaadi vahel tekib homogeenne elektriväli;
  8. teab, et magnetväljal on kaks põhimõtteliselt erinevat võimalikku tekitajat: püsimagnet ja elektrivool, ning rakendab valemit
  9. kasutab probleeme lahendades Ampere’i seadust
  10. määrab sirgvoolu tekitatud magnetinduktsiooni suuna etteantud punktis;
  11. kasutab valemit
    ning Ampere'i jõu suuna etteantud punktis;
  12. rakendab probleeme lahendades Lorentzi jõu valemit
     ning määrab Lorentzi jõu suunda;
  13. seletab pööriselektrivälja tekkimist magnetvoo muutumisel, rakendades induktsiooni elektromotoorjõu mõistet;
  14. võrdleb generaatori ning elektrimootori tööpõhimõtteid;
  15. selgitab elektri- ja magnetvälja energia salvestamise võimalusi.

Õppesisu
Elektrilaeng. Elementaarlaeng. Laengu jäävuse seadus. Elektrivool. Aine ja väli. Coulomb’i seadus. Punktlaeng. Väljatugevus. Elektrivälja potentsiaal ja pinge. Pinge ja väljatugevuse seos. Välja visualiseerimine, välja jõujooned. Väljade liitumine, superpositsiooni printsiip. Homogeenne elektriväli kahe erinimeliselt laetud plaadi vahel, kondensaator. Püsimagnet ja vooluga juhe. Ampere'i jõud. Magnetinduktsioon. Liikuvale laetud osakesele mõjuv Lorentzi jõud. Magnetväljas liikuva juhtmelõigu otstele indutseeritav pinge. Elektromagnetiline induktsioon. Induktsiooni elektromotoorjõud. Magnetvoog. Faraday induktsiooniseadus. Elektrimootor ja generaator. Lenzi reegel. Eneseinduktsioon. Induktiivpool. Homogeenne magnetväli solenoidis. Elektri- ja magnetvälja energia.

Põhimõisted: elektrilaeng, elementaarlaeng, voolutugevus, punktlaeng, elektriväli, elektrivälja tugevus, potentsiaal, pinge, elektronvolt, jõujoon, kondensaator, püsimagnet, magnetväli, magnetinduktsioon, Lorentzi jõud, pööriselektriväli, induktsiooni elektromotoorjõud, magnetvoog, endainduktsioon.

Praktiline tegevus:

  1. tutvumine välja mõistega elektri- ja magnetvälja näitel;
  2. elektrostaatika katsete tegemine;
  3. kahe vooluga juhtme magnetilise vastastikmõju uurimine;
  4. Ørstedi katsega tutvumine;
  5. elektromagnetilise induktsiooni uurimine;
  6. Lenzi reegli rakendamine;
  7. elektrimootori ja selle omaduste uurimine;
  8. tutvumine kondensaatorite ja induktiivpoolide tööga.

Elektromagnetlained

Kursuse lõpus õpilane:

  1. selgitab elektromagnetlaine mõistet ja elektromagnetlainete rakendusi;
  2. kirjeldab võnkeringi kui elektromagnetlainete kiirgamise ja vastuvõtu baasseadet;
  3. kirjeldab elektromagnetlainete skaalat, rakendades seost c = λ f, ning teab nähtava valguse lainepikkuste piire ja põhivärvuste lainepikkuste järjestust;
  4. selgitab graafiku järgi elektromagnetlainete amplituudi ja intensiivsuse mõistet;
  5. kirjeldab joonisel või arvutiimitatsiooniga interferentsi- ja difraktsiooninähtusi optikas ning toob nende rakendamise näiteid;
  6. seletab valguse koherentsuse tingimusi ja nende täidetuse vajalikkust vaadeldava interferentsipildi saamisel;
  7. seostab polariseeritud valguse omadusi rakendustega looduses ja tehnikas;
  8. rakendab valguse murdumisseadust, kasutades seoseid
  9. kirjeldab valge valguse spektriks lahutumise võimalusi;
  10. võrdleb spektrite põhiliike;
  11. seletab valguse tekkimist aatomi energiatasemete skeemil ning rakendab probleeme lahendades valemit
  12. selgitab valguse korral dualismiprintsiipi ja selle seost atomistliku printsiibiga;
  13. eristab soojuskiirgust ja luminestsentsi ning seostab neid vastavate valgusallikatega.

Õppesisu
Elektromagnetlainete skaala. Lainepikkus ja sagedus. Nähtava valguse värvuse seos valguse lainepikkusega vaakumis. Elektromagnetlainete amplituud ja intensiivsus. Difraktsioon ja interferents, nende rakendusnäited. Murdumisseadus. Murdumisnäitaja seos valguse kiirusega. Valguse dispersioon. Spektroskoobi töö põhimõte. Spektraalanalüüs. Polariseeritud valgus, selle saamine, omadused ja rakendused. Valguse dualism ning dualismiprintsiip looduses. Footoni energia. Atomistlik printsiip. Valguse kiirgumine. Soojuskiirgus ja luminestsents.

Põhimõisted: elektromagnetlaine, elektromagnetlainete skaala, lainepikkus, sagedus, kvandi (footoni) energia, dualismiprintsiip, amplituud, intensiivsus, difraktsioon, interferents, polarisatsioon, elektromagnetväli, murdumine, absoluutne ja suhteline murdumisnäitaja, valguse dispersioon aines, prisma, luminestsents.

Praktiline tegevus:

  1. ühelt pilult, kaksikpilult ja juuksekarvalt saadava difraktsioonipildi uurimine;
  2. läbipaistva aine murdumisnäitaja määramine;
  3. spektroskoobi valmistamine;
  4. tutvumine erinevate valgusallikatega;
  5. valguse spektri uurimine;
  6. soojuskiirguse uurimine;
  7. polaroidide tööpõhimõtte uurimine;
  8. valguse polariseerumise uurimine peegeldumisel.

Lisamaterjalid

Energia 1

Elektrotehnika

Kursuse lõpus õpilane:

  1. seletab elektrivoolu tekkemehhanismi mikrotasemel, rakendades seost I = q n v S;
  2. rakendab probleeme lahendades Ohmi seadust vooluringi osa ja kogu vooluringi kohta:
  3. rakendab probleeme lahendades järgmisi elektrivoolu töö ja võimsuse avaldisi:
  4. analüüsib metallide eritakistuse temperatuurisõltuvuse graafikut;
  5. kirjeldab pooljuhi oma- ja lisandjuhtivust, sh elektron- ja aukjuhtivust;
  6. selgitab pn-siirde olemust, sh päri- ja vastupingestamise korral, ning seostab seda valgusdioodi ja fotoelemendi toimimisega;
  7. võrdleb vahelduv- ja alalisvoolu;
  8. analüüsib vahelduvvoolu pinge ja voolutugevuse ajast sõltuvuse graafikut;
  9. arvutab vahelduvvoolu võimsust aktiivtakisti korral, rakendades seost
  10. selgitab trafo toimimispõhimõtet ja rakendusi vahelduvvooluvõrgus ning elektrienergia ülekandes;
  11. arvutab kulutatava elektrienergia maksumust ning plaanib selle järgi uute elektriseadmete kasutuselevõttu;
  12. väärtustab elektriohutuse nõudeid ja oskab põhjendada nende vajalikkust.

Õppesisu
Elektrivoolu tekkemehhanism. Ohmi seadus. Vooluallika elektromotoorjõud ja sisetakistus. Metalli eritakistuse sõltuvus temperatuurist. Vedelike, gaaside ja pooljuhtide elektrijuhtivus; pn-siire; Valgusdiood ja fotoelement. Vahelduvvool kui laengukandjate sundvõnkumine. Vahelduvvoolu saamine ning kasutamine. Elektrienergia ülekanne. Trafod ja kõrgepingeliinid. Vahelduvvooluvõrk. Elektriohutus. Vahelduvvoolu võimsus aktiivtakistusel. Voolutugevuse ja pinge efektiivväärtused.

Põhimõisted: alalisvool, laengukandjate kontsentratsioon, elektritakistus, vooluallika elektromotoorjõud ja sisetakistus, pooljuht, pn-siire, elektrivoolu töö ja võimsus, vahelduvvool, trafo, kaitsemaandus, voolutugevuse ning pinge efektiiv- ja hetkväärtused.

Praktiline tegevus:

  1. voolutugevuse, pinge ja takistuse mõõtmine multimeetriga;
  2. vooluallikate uurimine;
  3. elektromotoorjõudude mõõtmine;
  4. tutvumine pooljuhtelektroonika seadmetega (diood, valgusdiood, fotorakk vm);
  5. vahelduvvoolu uurimine;
  6. tutvumine trafode ja võnkeringide tööga.
     

Termodünaamika, energeetika

Kursuse lõpus õpilane:

  1. tunneb mõistet siseenergia ning seletab soojusenergia erinevust teistest siseenergia liikidest;
  2. võrdleb Kelvini temperatuuriskaalat Celsiuse temperatuuriskaalaga ning kasutab seost
  3. nimetab mudeli ideaalgaas tunnuseid;
  4. kasutab probleeme lahendades seoseid
    ja p = n k T;
  5. analüüsib isoprotsesside graafikuid;
  6. seletab siseenergia muutumist töö või soojusülekande vahendusel ning toob selle kohta näiteid loodusest, eristades soojusülekande liike;
  7. võrdleb mõisteid avatud süsteem ja suletud süsteem;
  8. sõnastab termodünaamika I seaduse ja seostab seda valemiga Q = Δ U + A;
  9. sõnastab termodünaamika II seaduse ning seletab kvalitatiivselt entroopia mõistet;
  10. seostab termodünaamika seadusi soojusmasinate tööpõhimõttega;
  11. hindab olulisemaid taastuvaid ja taastumatuid energiaallikaid, võttes arvesse nende keskkondlikke mõjusid ning geopoliitilisi tegureid; nimetab energeetika arengusuundi nii Eestis kui ka maailmas, põhjendab oma valikuid;
  12. mõistab energiasäästu vajadust ning iga kodaniku vastutust selle eest.

Õppesisu
Siseenergia ja soojusenergia. Temperatuur. Celsiuse ja Kelvini temperatuuriskaala. Ideaalgaas ja reaalgaas. Ideaalgaasi olekuvõrrand. Avatud ja suletud süsteemid. Isoprotsessid. Gaasi olekuvõrrandiga seletatavad nähtused looduses ning tehnikas. Ideaalse gaasi mikro- ja makroparameetrid, nendevahelised seosed. Molekulaarkineetilise teooria põhialused. Temperatuuri seos molekulide keskmise kineetilise energiaga. Soojusenergia muutmise viisid: töö ja soojusülekanne. Soojushulk. Termodünaamika I seadus, selle seostamine isoprotsessidega. Adiabaatiline protsess. Soojusmasina tööpõhimõte, soojusmasina kasutegur, soojusmasinad looduses ning tehnikas.
Termodünaamika II seadus. Pööratavad ja pöördumatud protsessid looduses. Entroopia. Elu Maal energia ja entroopia aspektist lähtuvalt. Energiaülekanne looduses ja tehnikas. Energeetika alused ning tööstuslikud energiaallikad. Energeetilised globaalprobleemid ja nende lahendamise võimalused. Eesti energiavajadus, energeetikaprobleemid ning nende lahendamise võimalused.

Põhimõisted: siseenergia, temperatuur, temperatuuriskaala, ideaalgaas, olekuvõrrand, avatud ja
suletud süsteem, isoprotsess, soojushulk, adiabaatiline protsess, pööratav ja pöör
soojusmasin, entroopia.

Praktiline tegevus:

  1. gaasi paisumise uurimine;
  2. isoprotsesside uurimine;
  3. energiatarbe mõõtmine;
  4. keha temperatuuri ja mehaanilise töö vaheliste seoste uurimine;
  5. ainete soojusjuhtivuse võrdlemine

Lisamaterjalid

Mikro- ja megamaailma füüsika 1

Aine ehituse alused

Kursuse lõpus õpilane:

  1. kirjeldab aine olekuid mikrotasandil;
  2. võrdleb reaalgaasi ja ideaalgaasi mudeleid;
  3. kasutab mõisteid küllastunud aur, absoluutne niiskus, suhteline niiskus ja kastepunkt ning seostab neid ilmastikunähtustega;
  4. selgitab mõisteid pindpinevus, märgamine ja kapillaarsus looduses ning tehnoloogias toimuvate nähtustega;
  5. kirjeldab aine olekuid, kasutades õigesti mõisteid faas ja faasisiire;
  6. seletab faasisiirdeid erinevatel rõhkudel ja temperatuuridel.

Õppesisu
Aine olekud, nende sarnasused ja erinevused. Aine olekud mikrotasemel. Molekulaarjõud. Reaalgaas. Veeaur õhus. Õhuniiskus. Küllastunud ja küllastumata aur. Absoluutne ja suhteline niiskus, kastepunkt. Ilmastikunähtused. Pindpinevus. Märgamine ja kapillaarsus, nende ilmnemine looduses. Faasisiirded ning siirdesoojused.

Põhimõisted: aine olek, gaas, vedelik, kondensaine, tahkis, reaalgaas, küllastunud aur, absoluutne ja suhteline niiskus, kastepunkt, faas ja faasisiire.

Praktiline tegevus:

  1. sulamistemperatuuri määramine;
  2. jahutussegude võrdlemine;
  3. keemistemperatuuri sõltuvuse määramine sõltuvalt lahuse kontsentratsioonist;
  4. õhuniiskuse mõõtmine;
  5. pindpinevuse uurimine;
  6. seebivee omaduste uurimine.

Mikromaailma füüsika

Kursuse lõpus õpilane:

  1. nimetab välis- ja sisefotoefekti olulisi tunnuseid;
  2. kasutab leiulaine mõistet mikromaailma nähtusi kirjeldades;
  3. kirjeldab elektronide difraktsiooni;
  4. nimetab füüsikaliste suuruste paare, mille vahel valitseb määramatusseos;
  5. analüüsib eriseoseenergia ja massiarvu sõltuvuse graafikut;
  6. teab, et massi ja energia samasust kirjeldab valem
  7. kirjeldab tuumade lõhustumise ja sünteesi reaktsioone;
  8. seletab radioaktiivse dateerimise meetodi olemust ning toob näiteid selle meetodi rakendamise kohta;
  9. seletab tuumareaktorite üldist tööpõhimõtet ning analüüsib tuumaenergeetika eeliseid ja sellega seonduvaid ohte;
  10. teab ioniseeriva kiirguse liike ja allikaid, analüüsib ioniseeriva kiirguse mõju elusorganismidele ning pakub võimalusi kiirgusohu vähendamiseks.

Õppesisu
Välis- ja sisefotoefekt. Aatomimudelid. Osakeste leiulained. Kvantmehaanika. Elektronide difraktsioon. Määramatusseos. Aatomi kvantarvud. Aatomituum. Massidefekt. Seoseenergia. Eriseoseenergia. Massi ja energia samaväärsus. Tuumareaktsioonid. Tuumaenergeetika ja tuumarelv. Radioaktiivsus. Poolestusaeg. Radioaktiivne dateerimine. Ioniseerivad kiirgused ja nende toimed. Kiirguskaitse.

Põhimõisted: välis- ja sisefotoefekt, kvantarv, energiatase, kvantmehaanika, määramatusseos, eriseoseenergia, tuumaenergeetika, tuumarelv, radioaktiivsus, poolestusaeg, radioaktiivne dateerimine, ioniseeriv kiirgus, kiirguskaitse.

Praktiline tegevus:

  1. tutvumine fotoefektiga;
  2. kiirgusfooni mõõtmine;
  3. udukambri valmistamine.

Megamaailma füüsika

Kursuse lõpus õpilane:

  1. teab, et info maailmaruumist jõuab meieni elektromagnetlainetena; nimetab ning eristab maapealseid ja kosmoses liikuvaid astronoomia vaatlusvahendeid;
  2. võrdleb Päikesesüsteemi põhiliste koostisosade mõõtmeid ja liikumisviisi: Päike, planeedid, kaaslased, asteroidid, väikeplaneedid, komeedid, meteoorkehad;
  3. kirjeldab tähti, nende evolutsiooni ja planeedisüsteemide tekkimist;
  4. kirjeldab galaktikate ehitust ja evolutsiooni;
  5. kirjeldab universumi tekkimist ja arengut Suure Paugu teooria põhjal.

Õppesisu
Astronoomia vaatlusvahendid ja nende areng. Tähtkujud. Maa ja Kuu perioodiline liikumine aja arvestuse alusena. Kalender. Päikesesüsteemi koostis, ehitus ning tekkimise hüpoteesid. Päike ja teised tähed. Tähtede evolutsioon. Galaktikad. Linnutee galaktika. Universumi struktuur. Universumi evolutsioon.

Põhimõisted: observatoorium, teleskoop, kosmoseteleskoop, Päikesesüsteem, planeet, planeedikaaslane, tehiskaaslane, asteroid, komeet, väikeplaneet, meteoorkeha, täht, galaktika, Linnutee, kosmoloogia.

Praktilised tööd:

  1. erinevate taevakehade vaatlemine;
  2. päikesekella valmistamine.

Lisamaterjalid