Tagurpidine veeklaas

Kui klaas on täies ulatuses veega täidetud, ei voola pahupidisest klaasist vesi välja.

​​​​​​​Vahendid:

  1. Läbipaistev klaas- või plasttops
  2. Kandiline paberitükk (veidi suurem kui klaasi avaus)

Protseduur:

Tagurpidine veeklaas

1. Täida klaas kas pooleldi või täies ulatuses veega.

2. Aseta paberitükk klaasi avausele.

3. Aseta üks käsi paberile ning pööra klaas paberit paigal hoides ümber (tee seda kraanikausi kohal, et vett maha ei tilguks; veendu, et paberitükki hoidev käsi oleks kuiv).

4. Eemalda nüüd aeglaselt paberit paigal hoidev käsi.

Miks peab antud paberitükk olema üpriski tugev?
Miks peame veenduma, et paberit klaasil hoidev käsi on kuiv? Mis juhtuks, kui käsi oleks märg?
Mis hoiab vett pahupidi keeratud klaasis kinni?
Kas klaasi saaks ilma vett maha pillamata hoida ka kallutatult?
Kas sama katset saaks sooritada ka teiste vedelikega (nt alkohol, õli, gaseeritud jook, jne)?

Selgitus Kui klaas on täies ulatuses veega täidetud, ei ole klaasis enam õhku ning seega ka õhurõhku. Seetõttu ei voola pahupidisest klaasist vesi välja, kuna atmosfäärirõhk surub klaasi alumisele küljele. Osaliselt täidetud klaasi puhul saab olukorda kirjeldada järgnevalt: klaasi ümber pööramise käigus tilgub osa veest välja, suurendades õhutasku ruumala ilma, et õhu kogus suureneks. Seega on taaskord väline õhurõhk suurem, hoides vett klaasis. Katse töötab ka alkoholi ja õli puhul, kuid gaseeritud joogi korral mitte, sest süsinikdioksiid avaldab vedeliku kohal olevale klaasile rõhku, takistades seega osalise vaakumi teket.