Küünal purgis

Purgi ruumala ja küünlaleegi põlemisaeg on omavahel lineaarses sõltuvuses – see selgub joonistatud graafikult.

​​​​​​​Vahendid:

  1. Kolm või enam erineva suurusega klaaspurki
  2. Kolm või enam tordiküünalt (sõltuvalt purkide arvust)
  3. Suur kell või käekellad, et mõõta leegi põlemise aega

Protseduur:

1. Jaga klass väikestesse (3-6 õpilast) gruppidesse.

2. Anna igale grupile üks purk, üks küünal ning tikud.

3. Veendu, et õpilased näeksid suurt kella või et igal grupil oleks aja mõõtmiseks oma kell.

4. Lase õpilastel mõõta purgiga kaetud küünla põlemise kestust; mõõtmist tuleks alustada kohe, kui küünal purgiga kaetakse; mõõtmine tuleks lõpetada hetkel, mil tahust hakkab suitsu tulema (korda katset mitu korda, veendudes, et purgid saaksid uuesti õhuga täidetud).

5. Võrdle purgi suurust (ruumala) põlemisaegadega (joonista graafik).

Miks mõõdame küünlaleegi põlemist rohkem kui korra?
Mida peaksime tegema purgis oleva gaasiga alati enne katse kordamist?
Milline oleks teie arvates küünlaleegi põlemisaeg juhul, kui me ei laseks õhul enne katse kordamist pudelisse naasta?

6. Miks kustus küünlaleek purgis?

Kuidas mõõta purgi ruumala?
Milline on purgi ruumala ja küünlaleegi põlemisaja vaheline suhe?

Selgitus Küünlaleegi püsimiseks on vaja õhku ehk tegelikult õhus sisalduvat (umbes 20%) hapnikku. Pärast esimese põlemiskatse lõppemist pole purgis enam hapnikku. Kogu hapnik on asendunud süsinikdioksiidi ja veeauruga, mille kondenseerumist võib näha purgi jahedal siseküljel. Enne järgmise katse sooritamist tuleb purgis olev õhk ja hapnik taastada. Seda saab teha, kui liigutada kortsutatud paberit mitu korda järjest purki ja purgist välja. Purgi ruumala ja küünlaleegi põlemisaeg on omavahel lineaarses sõltuvuses – see selgub joonistatud graafikult.