Päikeselt saabuv päikesekiirgus osalt peegeldub, osalt neeldub maa atmosfääris. Aga suurem osa läbib atmosfääri, neeldub aluspinnas seda soojendades. Soojenenud aluspind kiirgab soojuskiirgust.

Atmosfääris leidub ohtralt veeauru ja süsihappegaasi,mis on tugevad soojuskiirguse ja nõrgad päikesekiirguse neelajad. Seega neelavad nad Maalt lahkuvat soojuskiirgust ja soojendavad sellega alumist atmosfääri. Lisaks sellele nad kiirgavad soojuskiirgust. See kiirgus levib kõikides suundades. Osa sellest kiiratakse ka Maa suunas ja neeldub seal, soojendades sedasi maapinda. Maa omakorda kiirgab soojuskiirgust ülessuunas, kus see neeldub ja soojendab alumist atmosfääri. Veeaur, CO₂ ning teised kiirguslikult aktiivsed lisandgaasid neelavad ja kiirgavad soojuskiirgust ning toimivad kui isoleeriv kiht maapinna lähedal, hoides sedasi ära osa soojuskiirguse lahkumise ilmaruumi. Järelikult on maapind ja alumine atmosfäär palju soojemad, kui nad oleksid ilma nende selektiivselt neelavate gaaside olemasoluta.

Väga kasulik on kõik see arvutisimulatsioonis läbi mängida.

Ilma kiirguslikult aktiivsete gaasideta oleks Maa keskmine kiirgusliku tasakaalu temperatuur -18°C, seega 33°C madalam kui praegu. Veeauru, süsihappegaasi ja teiste kiirguslikult aktiivsete gaaside neeldumisomadused arvati omal ajal olevat sarnased kasvuhoone omadele.

Kasvuhoone klaas võimaldab nähtaval kiirgusel sisse pääseda, aga takistab mingil määral lahkuvat soojuskiirgust. Seepärast nim. veeauru ja CO₂ käitumist kasvuhooneefektiks. Siiski on uurimused näidanud, et soe õhk kasvuhoones on pigem põhjustatud õhu võimetusest tsirkuleerida ja seguneda jahedama välisõhuga, kui soojuskiirguse kinnipüüdmisest klaasi poolt. Seepärast soovitatakse kasvuhoone efekti atmosfääris nim. atmosfääri kasvuhooneefektiks.