Joonis 3.1.3. Esimene päikesevarjutus pärast spektraalanalüüsi meetodi väljatöötamist oli 1868. aastal. Selleks ajaks oli märgatud, et mitmed tumedad neeldumisjooned Päikese pidevspektris (Fraunhoferi jooned) sobivad tuntud elementide laboris saadud kiirgusspektrite joontega. Varjutuse ajal sai analüüsida Päikese ümber helenduvaid kromosfääri ja krooni gaase. Avastati uus erekollane spektrijoon, mida Maal tuntud elementidaga siduda ei saanud. Sel moel leitud aine sai nimeks heelium, kreeka päikesejumala Heliose järgi. 1999. aasta päikesevarjutuse ajal pildistatud Päikese kromosfääri joonspekter näitab vesiniku jooni (valge kriipsuga märgitud lainepikkused 656, 486, 434 ja 410 nm). Heeliumi kõige eredam joon on lainepikkusel 587 nm, kerge on leida ka lainepikkused 502 ja 447 nm. Nõrgemad jooned kuuluvad osaliselt muudele elementidele, mida on Päikese koostises vaid kaks protsenti. Nende hulgas on ka hästituntud naatriumi kollane joon lainepikkusel 589 nm, mis jääb heeliumiga võrreldes üsna varju, sest naatriumi on Päikesel väga vähe.