Enamus füüsikalisi nähtusi on pidevad, näiteks vikerkaare spekter, õhurõhu vertikaalne jaotus või telliskivikoormat tõstva töölise lihaspinge. Loodusnähtusi modelleeritakse aga arvutitel, mille töö ühikuks on protsessori takt - üdini mittepidev nähtus. Selleks, et arvuti välismaailma mõistaks, peab see sisendsignaalid jagama väikesteks elementaarseteks infokildudeks ehk bittideks. Seda toimingut nimetatakse arvutitehnikas diskreetimiseks. Pideva signaali diskreetimisega kaasnevad paratamatult infokaod. Kujuta ette, et istud kinos ning vaatad väga head filmi, ent pead silmi pilgutama. Iga laugude sulgemise ning avamise vahele jääb osa filmist, mida sa ei näinud.
1928. aastal postuleeris rootsi kommunikatsiooniteoreetik Harry Nyquist, et pidev signaal on algkujule taastatav siis, kui selle dikreetimissagedus on algsignaali maksimumsageduse kahekordne. Kinos näidatakse filme enamasti 24 kaadrit sekundis ehk sagedusega 24 Hz. Nyquisti teoreemi järgi jääks vaatamiselamus terviklikuks siis, kui pilgutaksime silmi 24·2 = 48 korda sekundis. Nii kiiresti me aga silmi pilgutada ei saa. Tegelikult pole ka vaja, sest aju teeb diskreetimistöö meie eest. Väiksema kui 24 Hz signaaliga videopilt tundub vaatajale mittepidev, on hakkiv ning ebameeldiv vaadata.
Joonise ülemisel poolel on esitatud pidev signaal funktsioonina ajast y(t), olgu see talvine õhutemperatuur maapinnal. Temperatuurisensori pidev signaal (pinge) saadetakse arvutisse, milles see läbib Analoog-Digitaal (AD) muunduri. Igale alumise joonise tulbale vastab hetkeline sisendsignaali mõõtmine ehk bitt (diskreeditud ajahetkel tk). Signaali on võimalik algkujule taastada, selleks tuleb seda töödelda Digitaal-Analoog (DA) muunduriga.