Klassikaline mehaanika käsitleb aega absoluutse suurusena, mis on ruumist ning vaatlejast sõltumatu nähtus. Seda ilmestab üldtuntud kiiruse definitsioonvalem v=s/t. Nagu arvteljelgi, nii mahub absoluutse aja telje kahe punkti ehk sündmuse vahele lõpmata hulk väiksemaid ajahetki. Absoluutse aja mõiste võttis kasutusele Isaac Newton.