Fatalistlik põhjuslikkus: rongi liikumisolekut on väga-väga raske muuta.Raudtee ülekäigul on põhjust hoolikalt vaadata nii vasakule kui paremale, sest liikuvat rongi ei ole lihtne peatada. Kindlasti ei suuda seda teha jalakäija, jalgrattur või sõiduauto.
Oletagem, et katse korras on ülekäigule jäetud üks juhita sõiduauto, mis kaalub 1 t. Lähenegu sellele nelja vaguniga Elroni diiselrong, mis kaalub 176 t ning sõidab kiirusega 120 km/h. Olgu põrge mitteelastne. Sellisel juhul kehtib impulsi jäävuse seadus, ning rongi kiirus pärast põrget on
kus:
- vr2 - rongi kiirus pärast kokkupõrget
- mr - rongi mass
- vr1 - rongi kiirus enne kokkupõrget
- ma - auto mass
Rehkenduste järel osutub, et rongi kiirus pärast kokkupõrget on 119 km/h. Sisulist muutust ei ole, rong kihutab edasi, auto ees lohisemas. Võtmesõnaks on inerts ehk liikumishulk. Inimese ja rongi liikumishulgad on väga erinevad.
Kui kiiresti suudab rong pärast sellist kokkupõrget seisma jääda? Kiireim viis selleks on, kui vedurijuht kasutab kiirpidurdust. Tehnilise Järelvalve Ameti andmetel liigub rong alates kiirpidurduse rakendamisest 500-650 meetrit, enne kui pidama saab. Pidurdus ise kestab umbes 30 sekundit. Arvestama peab ka vedurijuhi reageerimise ajaga. Enne pidurdust vedurijuht annab ka vilet (vile kestvus nt 1-2 sekundit) ja alles peale seda pidurdab. Kogu peatumisteekond võib seega olla üle 700 m.
On raske hinnata, kui palju mõjutab pidurdusteekonda see, kui rongi ees lohiseb suurem või väiksem auto. Aga see mõju ei saa olla ülemäära suur.