Seebikile on ilus füüsikaline analoog matemaatikas tuntud minimaalse pindala probleemile. Kui seebikile mõlemal küljel on sama rõhk, siis kile ei kõverdu. Kui keerata traadist rõngas, kasta see seebivette ja hoida tuuletus õhus, on saadud seebikile täiesti tasane. Mulli korral on aga seebikilesse suletud teatud kogus õhku, rõhk mulli sees on suurem kui väljas ja pind on sfääriline. Juba antiikajast on teada, et kera on sama ruumalaga kujunditest vähima pinnaga, aga selle matemaatilise tõestamiseni jõuti alles 19. sajandil. Matemaatiliselt päris keerukaks osutub pindala küsimus siis, kui mitu mulli kohtuvad. Alles 2000. aastal sai kahe mulli probleem lahenduse, minimaalse pindala reegel kehtib ka sel juhul. Võrdse ruumalaga mullide vaheline seebikile osa on tasase ketta kujuline. Kui mullid ei ole ühesuurused, kumerdub ühine pind suurema mulli poole.
Paljude mullide ühinemisel tekib vaht. Mullide paiknemist vahus kirjeldavad lisaks minimaalse pindala nõudele veel mõned lihtsad reeglid pindade ja nurkade kohta (Plateau seadused).