Hüplevad paberitükid

Staatiline elekter paneb paberitükid klaasplaadi ja laua vahel hüplema.

Vahendid:

  1. Plastmassist joonlaud
  2. Klaasplaat
  3. Villane riidetükk
  4. Taskurätt

Protseduur:

1. Aseta kaks võrdse paksusega raamatut lauale, jättes nende vahele umbes 10 cm vaba ruumi.

2. Aseta raamatute vahelisele pinnale väike kogus rebitud paberitükke ja pane raamatute peale klaasitükk.

3. Hõõru klaasi ülemist pinda villase riidetükiga (ära vajuta liiga tugevalt) ja lase õpilastel paberitükikesi jälgida.

4. Kui aknaklaasi käepärast pole, võib kasutada plastmassist joonlauda ning seda taskurätiga hõõruda. Lähenda joonlaud paberitükikestele ja vaata, kuidas need üles hüppavad ja maha langevad.

Mida tegi hõõrumine klaasi ja joonlauaga?
Miks hakkasid paberitükikesed hüplema?
Milliseid materjale peale paberitükikeste saaks selleks katses veel kasutada?
Millised teised materjalid võiksid selles katses klaasi või joonlauda asendada?

Selgitus Aknaklaasi või plastmassist joonlaua hõõrumisel kogunevad nende pinnale negatiivsed laengud. Paberitükid tõmbuvad nende laengute poole, sest neis indutseeritakse vastupidine laeng. Hetkel, mil paberitükk klaasi või joonlauda puudutab, saavad elektronid paberile üle kanduda – seega saab paber samasuguse laengu nagu klaas või joonlaud, tänu millele need järsku üksteisest eemale tõukuvad. Lauale tagasi langedes kaotavad paberitükid oma üleliigse laengu lauapinnale, muutudes uuesti neutraalseteks. Nüüd algab kogu protsess uuesti.

See üles-alla hüplemine võib toimuda väga kiiresti või siis veidi pikema aja jooksul. Paberitükke saab asendada järgnevate materjalidega: kommipaber, pipar, korgipulber, kuiv saepuru vms. Klaasi või joonlaua asemel võib kasutada ka täispuhutud õhupalli, projektori filtrit, plastmassist kammi või mõnda muud plastmassist eset.