Päikesekell ei ole linnainimese minutipealt kiirustavas ja sekundituhandikke hindavas igapäevas enam praktiline ajamõõdu vahend. Pigem on tegu meelelahutuse, aiakaunistuse ja astronoomia õppevahendiga. Päikesekellade valmistamiseks on palju viise, aga tegelikult võib kannatlik vaatleja päikesekellana võtta igapäevast elukeskkonda, näiteks kuurikatuse varju õuemurul.

Tartus Lille mäel on üles seatud päikesekell, mis näitab varju asendiga kellaaega ja varju pikkusega kuupäeva, olles korraga kell ja kalender. Päikesekella vaatamine ei ole siiski nii lihtne. Meie mehaanilised ja elektroonilised kellad tiksuvad aasta läbi ühepikkusi sekundeid ja liidavad neist kokku tunde.

Päikesekell käib mitu korda aastas ette ja jääb taha. Selle põhjuseks on Maa orbiidi ekstsentrilisus (Kepleri teine seadus) ja pöörlemistelje kalle ekliptika suhtes. Parandust näitab ajavõrrand, mille võib arvutada või graafikult vaadata. Lisaks tuleb arvestada inimeste otsustega, mis on seotud suve- ja vööndiajaga.