Sajanditepikkuse taevavaatlemisega on kujunenud taevaskera kujutletavatest punktidest ja joontest taevakoordinaatide süsteem. Vaatlejast otse üles viiv loodjoon läbib taevaskera seniidis ehk lagipunktis. Vaatleja seisab loodjoonega risti oleval horisontaalsel tasandil. Horisondi tasand lõikub taevaskeraga, saame taevahorisondi. See kõik on seotud vaatleja endaga. Kui reisida teise kohta vaatlema, on seniit ikka üleval ja horisont jagab endiselt taevaskera vaatleja jaoks ülemiseks ning alumiseks pooleks.

Taevaskera ja Maaga on seotud teised punktid ja jooned. Maapinnal on kaks punkti, mis ei tiiruta ümber Maa telje, vaid pöörlevad samal kohal: põhjanaba ja lõunanaba. Taevapoolused on geograafiliste pooluste projektsioonid taevaskeral. Tähistaevas näib pöörlevat poolusi läbiva maailmatelje ümber. Taeva põhjapooluse lähedal on Põhjanael. Suur Vanker, tuntuim tähtkuju, osutab Põhjanaelale, mis ei ole just kõige eredam täht. Lõunataeva pooluses sellist visuaalset märki pole.

Maa teeb ühe ööpäevaga ühe pöörde, seepärast näib, et taevas kõigi tähtkujudega teeb päevas ühe pöörde. Täit pööret ei saa järjest vaadelda, kui just sobival aastaajal polaarjoone taha ei rända. Päike tõuseb ja tähed kaovad, aga järgmisel ööl on nad jälle samal kellaajal peaaegu samas kohas. Aga ainult peaaegu.