Vahendid:

1. Erlenmeyeri kolb ja 2 keeduklaasi
2. Kaaliumjodiid (KI), vesinikperoksiid (H₂O₂), naatriumtiosulfaat (Na₂S₂O₃), lahustuva tärklise lahus ja lahjendatud vesinikkloriidhape (HCl)

Protseduur:

1. Lahusta vees veidi KI, lisa lahustuva tärklise lahust ja lahjendatud HCl-i lahust (joonis A).

2. Valmista keeduklaasides lahused. Ühte keeduklaasi (B) lisa 3% H₂O₂ lahust ja teises (C) lahusta 100 ml vees veidi Na₂S₂O₃ ​​​​​​​.

3. Vala Erlenmeyeri kolbi veidi keeduklaasis B olevat lahust (värvus muutub tumesiniseks) ning seejärel lisa sellesse ka lahust C (lahus muutub värvituks).

4. Lahuse C lisamist võib teha korduvalt. Et muuta katset veelgi huvitavamaks, võib pärast lahuse C valamist hoida kolbi mõnda aega selja taga ning seejärel klassile juba sinakas-musta lahust näidata.

Selgitus Toimuvad reaktsioonid: Erlenmeyeri kolb (lahus A + lahus B) : 2KI + H₂O₂= 2 KOH + I₂ (värvub tumesiniseks). Lisades lahust C: I₂ + Na₂S₂O₃ = NaI + Na₂S₂O₅ (värvitu). Esimene reaktsioon on oksüdeerumisreaktsioon, kus jodiidioonid oksüdeeruvad joodiks, mille tulemusel muutub tärklist sisaldav lahus tumesiniseks. Na₂S₂O₃ lisamine redutseerib vaba joodi tagasi jodiidioonideks ja lahus muutub värvusetuks. Asjaolu, et lahus värvub mõne aja möödudes uuesti tumesiniseks (kuigi naatriumtiosulfaati lisati), näitab, et esimene reaktsioon toimub edasi ning sellest järeldub ka, et esimene reaktsioon on teistega võrreldes palju aeglasem.