Taastuv värv

Vahendid:

  1. Erlenmeyeri kolb ja 2 keeduklaasi
  2. Kaaliumjodiid (KI), vesinikperoksiid (H2O2), naatriumtiosulfaat (Na2S2O3), lahustuva tärklise lahus ja lahjendatud vesinikkloriidhape (HCl)

Protseduur:

1. Lahusta vees veidi KI, lisa lahustuva tärklise lahust ja lahjendatud HCl-i lahust (joonis A).

2. Valmista keeduklaasides lahused. Ühte keeduklaasi (B) lisa 3% H2O2 lahust ja teises (C) lahusta 100 ml vees veidi Na2S2O3 ​​​​​​​.

3. Vala Erlenmeyeri kolbi veidi keeduklaasis B olevat lahust (värvus muutub tumesiniseks) ning seejärel lisa sellesse ka lahust C (lahus muutub värvituks).

4. Lahuse C lisamist võib teha korduvalt. Et muuta katset veelgi huvitavamaks, võib pärast lahuse C valamist hoida kolbi mõnda aega selja taga ning seejärel klassile juba sinakas-musta lahust näidata.

Kuidas tekkis sinakas-must lahus?
Mis põhjustas värvuse kadumise?
Kumb reaktsioon on aeglasem: värvuse moodustumine või selle kadumine?
Kui kaua (mitu korda) me saame teist reaktsiooni läbi viia?

Selgitus Toimuvad reaktsioonid: Erlenmeyeri kolb (lahus A + lahus B) : 2KI + H2O2= 2 KOH + I2 (värvub tumesiniseks). Lisades lahust C: I2 + Na2S2O3 = NaI + Na2S2O5 (värvitu). Esimene reaktsioon on oksüdeerumisreaktsioon, kus jodiidioonid oksüdeeruvad joodiks, mille tulemusel muutub tärklist sisaldav lahus tumesiniseks. Na2S2O3 lisamine redutseerib vaba joodi tagasi jodiidioonideks ja lahus muutub värvusetuks. Asjaolu, et lahus värvub mõne aja möödudes uuesti tumesiniseks (kuigi naatriumtiosulfaati lisati), näitab, et esimene reaktsioon toimub edasi ning sellest järeldub ka, et esimene reaktsioon on teistega võrreldes palju aeglasem.