Ammoniaagi purskkaev

Vahendid:

400 ml ümarkolb või seisukolb
1 katseklaas ja üheauguline katseklaasikork ning L-kujuline klaastoru
2-auguline kork ja pikk klaastoru ning lühem klaastoru, mille ühes otsas on pipett
500 ml keeduklaas, piirituslamp
Ammooniumkloriid (NH₄Cl) ja kaltsiumkarbonaat (CaCO₃)

Protseduur:

1. Sega katseklaasis kokku 1 lusikatäis NH₄Cl ja 1 lusikatäis CaCO₃ ning aseta katseklaas piirituslambi kohale (joonis A).

2. Pane katseklaasile peale kork, mille sees on L-kujuline klaastoru.

3. Täida pipett veega.

4. Süüta piirituslamp ja kuumuta katseklaasi, hoides samal ajal kolbi L-toru teises otsas. (joonis A).

5. Kui tunned tugevat ammoniaagi lõhna, jätka kuumutamist veel paar sekundit. Sulge kaheaugulise korgiga kolb.

6. Aseta pikema klaastoru üks ots keeduklaasi, milles on (indikaatoriga) vesi. Pigista pipetist vett kolbi ja jälgi juhtuvat. (Joonis B)

Mis ained tekkisid kahe pulbri kuumutamisel?

Miks koguti gaasi kolbi avaga allapoole?

Miks oli vaja täita pipett veega?

Mis hetkel hakkas vesi kolbi paiskuma?

Miks tõusis vesi kolbi nagu purskkaev?

Selgitus Kuumutades katseklaasis kahte pulbrit toimub järgnev reaktsioon: 2NH₄Cl + CaCO₃ = 2NH₃ + CaCl₂ + H₂O. Kuna ammoniaak on õhust kergem, tuleb seda koguda nii, et kolvi suue on allapoole suunatud. Kui kolb oli täidetud ammoniaagiga, suleti see korgiga ning pipetiga lisati veidi vett. Kuna ammoniaak on vees hästi lahustuv, siis lahustus kogu kolvis olev ammoniaak anumasse lisatud vees hetkega. Seetõttu tekkis kolbi madalam rõhk ning keeduklaasis olev vesi liikus rõhuerinevuse tõttu mööda pikka klaastoru kolbi. Et muuta katset efektsemaks, võib vette lisada mõne tilga indikaatorit, näiteks metüülpunast või bromotümoolsinist.