Kerkiv sudu

Vahendid:

  1. 2 pikka silindrit või kitsast purki
  2. Vedelseep, glütserool, vesinikperoksiid (H2O2), mangaandioksiid (MnO2)
  3. 2 pikka segamispulka

Protseduur:

1. Lisa mõlemasse silindrisse umbes 10 ml vesinikperoksiidi, 5 ml vedelseepi ning 5 ml glütserooli.

2. Lisa ühte silindritest veidi mangaandioksiidi ning sega mõlemas silindris olevaid lahuseid.

3. Jälgi silindrites toimuvaid muutusi ning pane tähele, kui kõrgele seebivaht tõuseb.

Kummas silindris tõusis seebivaht kõrgemale?
Mis põhjustas seebivahu intensiivsema tekkimise ühes silindris?
Mida on vaja seebimullide tegemiseks?
Mis ülesanne on vesinikperoksiidil antud reaktsioonis?
Mida teevad MnO2 ja glütserool antud reaktsioonis?
Kas seebivaht kerkiks sama kõrgele ilma eelnevalt reagente segamata?
Mis aineid võiks kasutada MnO2 asemel?

Selgitus Vedelseebile glütserooli lisamine muudab seebimullid tugevamaks, sest viskoossus suureneb. Seetõttu kestavad mullid kauem ning ei lähe niivõrd kergesti katki kui tavalised seebimullid. Selleks, et seebilahusest saaks mulle tekitada, tuleb tavaliselt puhuda läbi kõrre seebivette. Sel korral aga ei olnud puhumine vajalik. Kust siis ikkagi tuli gaas, mis mulle tekitas? Gaas tekkis vesinikperoksiidi lagunemisel: eraldus vesi ja hapnik. Mangaandioksiid käitub antud reaktsioonis katalüsaatorina ning kiirendab hapniku tekkimist. Katalüsaator on aine, mis kiirendab reaktsiooni, kuid mille omadused pärast reaktsiooni jäävad samaks. MnO2 võib asendada tolmuosakestega.