Inim-leegiheitja

Vahendid:

  1. Paberileht
  2. Küünal ja tikud
  3. Anum veega

Protseduur:

1. Süüta küünal ja kinnita see lauale.

2. Rulli paberileht üsna tihedalt umbes 3-sentimeetrise läbimõõduga silindriks.

3. Süüta paberi üks ots küünla abil ning hoia silindrit peaaegu horisontaalselt, ent põlev ots las olla veidi kõrgemal.

4. Puhu läbi toru ilma huultega paberrulli puutumata; puhu lühikeste puhangutena.

5. Jälgi valguse eraldumist ning kuula tekkivat häält.

6. Viska põlev paber vette.

Miks leek väljapoole liigub?
Miks leek heledamaks muutub?
Millist häält tegi leek puhumise ajal?
Miks peab paberi põlev ots olema veidi ülevalpool?
Mis juhtuks, kui põlev ots oleks kallutatud allapoole?
Miks on parem hoida oma huuled torust puhumise ajal veidi kaugemale?
Mis on põlemise saadused?
Millest on paberi molekulid tehtud?

Selgitus Pärast ühe paberipoole süütamist on parem seda poolt veidi kõrgemal hoida, et tekkiv suits liiguks üles ja mitte läbi toru suu poole. Katse töötab kõige paremini siis, kui hoida toru täiesti horisontaalselt. Sellisel juhul jääb suits torusse ning puhumise ajal liigub teiselt poolt välja. Suitsu ja õhu segunemisel tekib hele leek. Sellel hetkel tekib iseloomulik hääl, mis osutab gaaside järsule tekkele. Paber on tehtud taimekiududest ning need koosnevad tselluloosi molekulidest (C12H22O11), mille põledes tekib CO2 (süsinikdioksiid) gaas ning veeaur. Alles jääb mustaks värvunud materjal süsinik.