Miks tekivad vett kastrulis keetes mullid juba ammu enne keemistemperatuuri saavutamist? Miks muutub keemise hääl kõige tugevamaks vahetult enne seda, kui vesi mulinal keema hakkab? Lühidalt – kuidas hakkab vesi pliidil kuumutades keema?

Vastus Esimesena tekkivad mullid on täidetud õhuga, mida temperatuuri tõus lahusest välja surub. Need õhumullid ilmuvad esmalt kastruli põhjale kohtadesse, kus alloleva pliidi kuumus tungib vette. Kui tekib õhumull, surub mullis olev õhurõhk mulli väljapoole, samal ajal kui pindpinevus (vee molekulide vastastikune tõmbumine) püüab mulli pinda kokkupoole tõmmata. Väikesele väga kumera pinnaga mullile mõjub suur pindpinevus ja see vajub kokku (joonis 4-5a). Seetõttu ei teki suuremas osas veest õhumulle, seda isegi mitte päris kastruli põhjas.

Kuid õhumullid saavad tekkida, kui kastruli põhjas on kriimustusi või lõhesid, mis võimaldavad väiksema pinnakumerusega ja sellest tingitult ka väiksema sissepoole suunatud tõmbega mullide tekkimist (joonis 4-5b). Surve väljapoole kasvab ühtlaselt, kui üha enam õhku vedelikust mulli tungib. Mull kasvab seni, kuni on lõhest lahkumiseks piisavalt suur. Et mull on veest kergem, tõuseb see pinnale. See tegevus lakkab siis, kui enamik õhust on lahusest eraldunud.

Veidi hiljem muutub kastruli põhi piisavalt kuumaks, et vett aurustada. Sel juhul hakkavad lõhedes tekkima aurumullid. Alguses vajuvad need peaaegu kohe kokku, saates läbi vee ja kastruli õhku klõpsatusi. Kui üha rohkem vett aurustub mullidesse, kasvavad need viimaks nii suureks, et eralduvad lõhedest ja hakkavad pinnale kerkima. Veidi kõrgemale jahedamasse vette jõudes vajuvad nad aga taas peaaegu hetkega kokku, sest veeaur kondenseerub tagasi vedelikuks. Ka siin põhjustab iga kokkuvajumine klõpsatuse.

Kui vee temperatuur jätkab tõusu, tõusevad mullid enne kokkuvajumist üha kõrgemale, kuni jõuavad viimaks pinnale välja. Seal lõhkevad need palju vaiksema heliga. Nüüd keeb vesi mulinal.