H.Voolaid

Järgnev on ülevaade Tähe õppehoone ajaloost läbi minu silmade. Olen piirdunud peamiselt ajaga, mis oli enne instituutide moodustamist 1993.a. Siis ma olin kursis ikka kõigega, mis majas toimus.

Kindlasti pole ülevaade täielik ja vajab täiendamist. Olen püüdnud iga sündmusega seoses nimetada ka osalejate nimesid. Ja kui mõni nimi on jäänud mainimata, siis tingituna mitte pahatahtlikkusest, vaid halvast mälust või vähesest informatsioonist. Sellepärast palun kindlasti siin esitatut täiendada.

Et paremini aru saada, kus mingi ruum majas asub, kasutan maja jaotust tiibadeks A, B, C ja D nagu see algselt oli. Meeldetuletuseks lisan joonise.                              

Ehitus, kolimine

Mis aastal ehitus algas, mina ei tea, igatahes mitu aastat enne valmimist. Ehituse ajal oli tulevase maja ümber kõrge plank. Kord kenal kevadpäeval käisin vaatamas kui kaugel ehitamine on. Oli ainult ilmatu suur auk ja plangu taga jõid  peediveini Vanemuise  näitlejad Einari Koppel, Ants Ander ja Lembit Eelmäe. Jook oli kindlasti toodud üle tee asuvast viinapoest Tähe ja Väike-Tähe nurgal.

Ehitusel käisid 1977.a. abiks vist kõik füüsikaosakonna töötajad. Ma ei tea, kas olid kohustuslikud tunnid ette nähtud või ei, aga ise käisin korduvalt. Lisaks koristus- ja abitöödele valasin näiteks betoonpõrandat platvormi all.

Üks töö oli aidata koristada lammutatavate puumajade asemeid Tähe tänava ääres. Seal olin ükskord paaris dots Aare Koppeliga, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et kõik lammutatavate majade palgid olid nummerdatud. Mina ei osanud sellest midagi arvata, aga tema teadis, et nende numbrite järgi pannakse nendest palkidest mõnes teises kohas maja uuesti püsti. Ja ju see nii oligi, sest palgid olid hästi säilinud. Tähe tänava äärse haljasala kõnniteed on ka füüsikute tehtud. Peamised meistrid olid Ants Haljaste, Enn Pärtel, Peeter Paris, aga ka Peeter Kreitzberg ja teised mittefüüsikud. Mööblit monteerisid auditooriumides mehed Anton Hellati juhtimisel.

Kolimine toimus mitmest kohast: teoreetikud tulid keeltemajast, eksperimentaatorid peahoonest ja üldfüüsikud Leningradi maanteelt. Kolimise peakorraldaja oli Jüri Lembra, vastuvõtmist Tähe tänaval korraldasid Henn Voolaid ja Tõnu Lehto. Abiks olid ka üliõpilased, näiteks füüsika II kursus, kus Jüri Krustok (praegune TTÜ professor) hankis kuskilt veoauto ja aitas kolida koos kursusekaaslaste Raivo Jaanisoo (praegu TÜ FI vanemteadusr), Urmas Nageli (KBFI vanemteadur) jt. 1981.a. lõpetanutega. Mul tuli neile ainult bensiinitalongid muretseda. Praktikant Kalev Tarkpea tegi tagahoovi kiviplaatidest trepi, mis ühendas tagumise parkla tehnilise korpuse esisega. Sellest on jäljed veel praegu olemas.

Õues olev suur tiik, mis siiani on tühi ja võsa täis kasvanud oli mõeldud kalorifeeri jahutusvee jaoks, kuid see tiik ei pidanud vett. Väljavoolu ava oli olemas, aga keegi ei teadnud, kus on seda sulgev kraan. Maja avamise puhuks taheti tiik siiski vett täis lasta. Panin väljavoolu augu ette duralumiiniumist plaadi ja selle alla tihenduseks lehe vaakumkummi (saadud Märt Aintsilt). Elektrik Jaan Helm laskis siis öösel tuletõrje voolikust vee tiiki. Pärast oli jama plaadi ärasaamisega, mingi pootshaagiga see siiski õnnestus. Kui avati auditoorimikorpust (17. sept. 1982), siis kordasin sama võtet, kuid seekord panin ka nööri plaadi külge, millega sai selle augu eest ära tõmmata. Rohkem pole selles tiigis vett olnud. Keegi kirjutas 2013.a. Sirbis, et seal on olnud ainult üks kord vett, 1980.a., aga see on jama.

Maja avati 14.okt.1977. Rahvast oli kohal palju. Peamine tegelane oli EKP esimene sekretär Johannes Käbin, kes andis rektor Arnold Koobile maja võtme, suure ja puust. Kuhu see võti ja lukk hiljem said, ei tea, ehk ikka muuseumi. Mina väga ligi tseremooniale ei pääsenud, ei trüginud ka. Trepile sai vist ainult kutsetega. Igatahes õhtusel peol olin küll kohal. Pidu peeti peegelfuajees. Süüa-juua oli palju. Mäletan, et peo lõppedes jäi väga palju lihalõike, sinki, sülti ja muud lihakraami järele. Pakkisime need uhiuutesse metallprügikastidesse ja panime tudengitele kaasa, et neil oleks järgmistel päevadel süüa. Nõue oli selline, et kolme päeva jooksul prügikastid tagasi toodaks. Päris nii see ei läinud, aga pärast meeldetuletusi said kõik kastid ikka tagasi toodud.

Fuajee oli siis avaram, sest polnud arvutiklassi, selle asemel oli rõivistu. Ka teaduskooli polnud siis ja selle koha peal oli komandandi kabinet. Ja sellist suurt valvelauda koos leti jms polnud. Oli väike valvelauake komandandi ruumi A143 ukse kõrval, kust sai võtmeid ja kus asus töölkäimise registreerimise raamat. See tähendas, et normeeritud tööajaga töötajad pidi hommikul oma nime ja saabumise kellaaja sinna märkima ja samuti õhtul lahkumise aja.

Majas olid tollal paljud asjad teisiti kui praegu. Näiteks nullkorrusel, praeguse prügiruumi C019 kõrval väikeses komkus C018 (11m2)  elas maja komandant Tiiu Reismann oma kahe väikese tütrega, tihti oli seal ka Tiiu elukaaslane Mati. Selline elu kestis komandandil seni, kuni 1982.a. sai valmis maja D-tiib, kus oli ka komandandile  korter ette nähtud. See oli söökla kõrval, seal on vist praegu TÜ pensionäride ühing Vitae.

Kord Peeter Parisega   süvakeldris (miinus esimene korrus) avastusretkel olles leidsime ühes kauges keldrisopis paadiehitustöökoja, kus oli kellelgi pooleli glisseri tegemine. Kuidas nad sealt pärast paadi välja said – ei oska arvata. Meil Peetriga oli mitmeid mõtteid seoses selle sügava, vaikse ja pimeda keldriga. Tahtsime seal hakata šampinjone kasvatama, aga oli ka mõte sinna sisse seada magamiskassetid, kus saaks lõunauinakut tegemas käia.  Oli veel muidki mõtteid. Näiteks oli maja pikkades koridorides päevasel ajal, kui tuled ei põlenud, näha ainult vastutulija siluett koridori lõpus oleva aknavalguse taustal. Tuli siis selline mõte, et peaks välja andma siluettide kogumiku, mille järgi saaks inimesi identifitseerida.

Liftid olid tollal Tartus kaunis haruldased asjad, sellepärast käisin oma poegadega pärast maja avamist liftidega sõitmas. Väikeses liftis oli ükskord sees 16 tudengit (2 väiksemat tüdrukut oli topitud poiste peade kohale lae alla. Nad tahtsid püstitada reisijate rekordit. Paraku reis jäi ära, sest uksed küll sulgusid, kuid lift ei hakanud liikuma ja uksed enam ei avanenud ka. Kui ükskord päästjad kohale jõudsid, olid nad juba lämbumise äärel.

Tollal kasutati meie maja sööklat agaralt, sest söögid olid normaalsed ja hinnad odavad. Lõunat sõid seal nii tudengid kui majarahvas ning sabad olid lõuna ajal ikka mitmekümne inimeselised.

Vene ajal peeti laupäevakuid, aprillis. Tuli koristada territooriumit ja maja. Lehtede riisumise käigus tuli välja ka tohutult koerasitta, mis oli talvega kogunenud. Majas tuli aastaga kogunenud rämps viia prügiruumi, väiksem sodi läks alla prügišahtidest (uksed on naisõppejõudude WC ukse vastas, C-tiiva pika koridori alguses). Ka igaüks pidi oma toa aknad ära pesema ja üle hulga ka laborite ja praktikumide aknad. See oli kaunis tüütu töö, sest polnud õigeid riistu. Vahete-vahel pesti ka koridoride aknaid nii seest- kui väljastpoolt, aga see töö oli tasuline (vähemalt väljastpoolt pesemine, mis toimus tõstukilt). Mäletan, et ükskord pesi trepikoja aknaid tõstukilt aspirant Juhan Kolk. Laupäevaku lõpus käis komisjon maja ja õue üle ning vaatas, kuidas töö tehtud oli. Pärast seda tegid talgulised organistasioonilisi järeldusi, mis kuulus kindlalt asja juurde.

Kui sai valmis auditooriumikorpus (D-tiib), tekkis peagi probleem, et pole võimalik suurtes audikates (D160 ja D170) läbipõlenud laelampe vahetada. Ainus väljapääs oli pikka aega alpinistide kasutamine, kes ronisid mingil viisil lae alla ja vahetasid pirnid ära. Kunagi hiljem ehitas Hando Kruuv süsteemi, millega sai lampe laest alla lasta ja maas pirne vahetada .

Uues majas käis palju külalisi, ka välisdelegatsioone. Kuigi välismaalasi just väga palju polnud, sest Tartu oli sõjalennuvälja tõttu kinnine linn. Mäletan hästi, kui läksin mingite poolakatega maja katusel olevale vaateplatvormile ja nautisime vaadet Tartule. Üle oru paistsid ilusti kätte ka Raadi lennuvälja muldvallide vahel olevate sõjalennukite sabad. Küsisn poolakatelt, et kas nad lennukeid näevad? Nemad vatasid rõõmuga, et näevad küll. Siis ma ütlesin, et see on silmapete: seal pole lennukeid ja Tartus pole lennuväljagi! Algul nad panid mu juttu imeks, kuid küllalt ruttu taipasid ja väitsid, et nad ei näe mingeid lennukeid.

Selle vaatetorniga maja katusel meenub veel üks lugu. Kunagi 80-te algul helistasid tollase Leningradi mnt (Narva mnt) kandi inimesed meie dekanaati ja kaebasid, et meie poisid pilluvad katuselt alla veepomme, mis ehmatab möödakäijaid. Pommid olid küll paberkotid, aga sinna mahtus pea liitri jagu vett  ja kui selline pähe kukub, võib tõsiselt viga saada. Olin tollal prodekaan ja pidin asjaga tegelema. Võtsin praktikumist võimsa pikksilma (60 kordse suurendusega) koos statiiviga ja panin selle maja torni üles. Ei olnud väga keeruline teravustada pikksilm Leningradi mnt ühiselamu katusele ja sealt ära tunda oma tudengeid. Mõne aja pärast tulid poisid loengule ja ma võtsin nad letti, et miks nad veepomme pilluvad. Nemad loomulikult eitasid, aga kui läksime pikksilmaga maja katusele ja vaatasime ühika katust, siis nad võtsid süü omaks ja lubasid selle jama lõpetada, mida nad ka tegid.

1988.a. sügisel hakati arutama füüsikahoone juurdeehitust, kuhu tuleks ÜKTUB, arvutuskeskus, töökoda koos töökoja praktikumiga. Aga see jäi soiku. Dekaanina olen pidanud andma projekteerimiseks lähteandmeid ka nii keemia- kui matemaatikahoonete ehitamiseks siia kõrvale (1988 – 1990). Paraku plaanideks nad jäidki, sest tulid uued ajad ja probleemid. Sellest on kahju, praegu oleks siin võimas reaalteaduste linnak.

Kui olid kokkupõrked rahva ja vene sõjaväe vahel nii Vilniuses kui Riias (1991.a. talvel), siis kardeti ka meil midagi taolist ja korraldati suuremate objektide valvamist. Meil tegeles sellega tsiviikaitse staap eesotsas M. Aintsiga. Olen ka ise ühel ööl füüsikahoones valves käinud. Mina soovitasin valvuritel vilet kaasas kanda, et siis on lihtne alarmi anda, aga see ei leidnud üldist heakskiitu. Kuid tollal moblasid polnud ja kui oleks keldris pättide kätte jäänud, mida sa siis teinud oleks?

Majas on olnud igasuguseid olukordi. On rüüstatud kabinette, näiteks üldfüüsika kateedri juhataja kabinetis 304 olev raudkapp oli 1987.a. lahti murtud ja sisu põrandale pillutud. Suurt saaki sealt ei saadud peale mitme videokasseti, mis tollal olid kaunis hinnalised. Õnnetus oli selles, et nendel kassetidel olid lindistused telekooli füüsika saadetest ja neid ei õnnestunud enam saada ka ETV-st, sest nemad selliste saadete salvestusi ei säilitanud.

Teine kord tahtsin minna III korruse õppejõudude WC-sse, aga selle uksel polnud millegipärast linki ees. Tõin oma toa ukse lingi ja läksin sisse, aga seal oli kaks mulle täiesti tundmatut meest, kes jõid portveini. Palusin neid mitte lahkuda ja jooksin abilisi kutsuma, et vennad kinni võtta. Aga ega eriti aktiviste polnud, A. Haljaste hakkas küll ennast püsti ajama, aga kui ma peldikusse tagasi jõudsin, olid vennad läinud, ainult ukselink ja tühi pudel oli aknalaual: portvein 777.

Õppetöö

Tähe 4-s on füüsikat õppinud: füüsikud, arstid, farmatseudid, spordimeedikud, pediaatrid, stomatoloogid, bioloogid, geograafid, geoloogid, keemikud, matemaatikud, rakendusmatemaatikud, infotehnoloogid, kaubatundjad, materjaliteadlased, arvutitehnikud, haridusteaduste üliõpilased ja klassiõpetajad.

Kõikidele neile erialadel tuli ka sisustada vastava suunitlusega praktikumid. Need praktikumid hõivasid suurema osa kolmandast korrusest. Füüsikute üldpraktikumide juhataja oli Helgi Oks, kes asus ruumis C334, mittefüüsikute praktikumide juhataja oli  Tiiu Müürsepp (A314).

Füüsikute üldpraktikumid paiknesid järgmiselt: mehaanika ja üldmõõtmised A310 – A312, molekulaarfüüsika A319 ja A320, elekter ja magnetism C332 – C333, optika C324, C326, C327. Mittefüüsikute praktikumid olid A315, A321 ja A322.

Lisaks üldpraktikumidele oli maja ka palju eripraktikume.  Alates esimesest korrusest: vaakumtehnika, ruum C116, vastutav õppejõud prof. Karl Samuel Rebane; röntgenstruktuuranalüüs, ruum C124, dots. Aksel Haav;  raadioelektroonika, ruum A213, dots Ülo Haldre, dots. Ando Ots, insener Koit Leppik; tuumafüüsika, ruum A214, prof. Lembit Pung; pooljuhtide füüsika, ruumid C218-C219, dots. U. Nõmm;  spektroskoopia, ruumid C226 – C228, dots. Leon Tuvikene, insener Varpo Redi;  katsetehnika, ruumid A414 – A419, dots. Gunnar Karu, vaneminsener E.Pärtel.

Praktikumides juhtus mitmesuguseid asju. Näiteks aastal 1979. tegid ruumis C326 valmis Eesti esimese hologrammi P. Paris ja H. Voolaid. Samas optika praktikumis põles 1981.a. vaikse leegiga Pasco firma fotomeeter. Seda märkasin juhuslikult mööda minnes ja kustutasin leegi akna eest rebitud kardinaga. Sellest õnnetusest tuli aga ka kasu. Tegime Peeter Parisega selle järgi uue fotomeetri, mille eest saime Moskvas Rahvamajanduse Saavutuste Näituselt auhinnad: Peeter medali, mina diplomi.

Tihedalt on olnud õppetööga seotud demonstratsioonikabinet D060 mida on juhtinud Koit Timpmann. Seal on töötanud ka Lev Tõnnis, Ene Uustare, Tarmo Tuvi ja Vello Anderson.

Oli meil ka oma arvutuskeskus A409 – A412, mida juhatas Otto Teller ja kus töötasid Sirje Loorits, Mati Hallik.

Meie majas oli ka ülikooli Õppetehnika- ja metoodikateenistus D172 – D181, mida on juhatanud Toivo Madise ja dots. Mati Fischer ning kus töötasid Elga Tamm, Helle Lilleorg, Toomas Petersell.

Õppetööd viisid läbi kateedrid. Nendeks olid: üldfüüsika kateeder, juhatajad Valdo Ruttas (kuni 1984) ja H. Voolaid (1984 – 1993); eksperimantaalfüüsika kateeder, juhatajad K.-S. Rebane (kuni 1987) ja Lembit Pung 1987 - 1993), teoreetilise füüsika kateeder, juhatajad Paul Kard (kuni 1985) ja  Ivar Piir (1985 – 1993); geofüüsika kateeder, juhatajad Olev Avaste ja H. Ohvril (??).

Kateedrite asemele tulid 1993.a. instituudid: Eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituut (juh kab. B104), juhatajaks valiti  L.Pung; Füüsika didaktika instituut (juh. kab. B304), juhataja G.Karu; Keskkonnafüüsika instituut (juh. kab. B302), juhataja H.Tammet; Teoreetilise füüsika instituut (juh. kab. B401), juhataja E. Ergma. Aastast 1995 muudeti Füüsika didaktika instituut Materjaliteaduse instituudiks (juh. kab. 304), juhataja J.Kikas.

Füüsika-keemiateaduskonna ajal oli dekanaat meie majas, ruumis B101. Prodekaanide ruum oli B102, dekaani kabinet B103. Dekaaniks oli algul prof. Vello Past (kuni 1988), hiljem dots. H. Voolaid (1988 – 1993), prof. Jüri Tamm (1993 – 1998), prof. Jaak Järv ( 1998 – 2003) ja prof. Peeter Burk (2003 -...).  Õppeprodekaan oli algul dots. Valeri Vassiltšenko, hiljem H. Voolaid, Märt Liigant jt. Kasvatustöö prodekaan oli algul dots. Jüri Tamm, siis H. Voolaid, Mart Tammeorg, Ants Tiirik jt . Dekanaadi sekretärid olid Linda Rebane ja Tiiu Kaart. Varsti tuli tööle dekanaadi sekretäriks nooruke koolilõpetanu Virge Talvik - Anso.

Hiljem tekkis prodekaane juurde: nii keemikuil kui füüsikuil olid oma õppeprodekaanid, mõlemas osakonnas oma teadusprodekaanid ja hiljem (1988) ka majandusprodekaanid. 

Auditooriumikorpuse ( D-tiiva) valmides hakati seal pidama loenguid kõikide teaduskondade tudengitele, loomulikult mitte füüsikas. Tollal töötanud majanõukogule valmistasid teised teaduskonnad muret, sest need ei pidanud maja omaks ja käitusid inventariga ebaperemehelikult. Põhiliselt võitles nendega majanõukogu liige Elga Tamm.

Meie majja kolis 1992. a. Tartu Matemaatika- ja Füüsika Kool (A108, A109), mis senini tegutses Vanemuise 46-s. Samal aastal nimetati kool ümber TÜ Täppisteaduste Kooliks, mille juht oli ja on Viire Sepp.

Teadustöö

Teaduslaborid uude majja enamikus ei kolinud. Elektroluminestsentsi- ja pooljuhtide laboril (nn. Tammiku laboril) oli oma maja Leningradi 6. Aeroelektrilaborist tuli siia gaaslahenduse sektor (III k.) ja elektromeetria sektor (II k.).

Aga lisaks ametlikele (eelarvelistele) teaduslaboritele oli igas kateedris oma teadustöögruppe. Nendest annan loetelu.

• Geofüüsika, ruum A015.  Teadustööd tegid dots. Herman Mürk, August Soo, Heinrich Aruksaar.
• Elektronide paramagnetiline resonants (EPR) C125 – C127. Dots. Ülo Haldre, prof. Lembit Pung, dots. Ando Ots, teadurid K. Tarkpea, Viktor Seeman, Juhan  Kolk jt.
• Röntgenstruktuuranalüüs (C122, C123). Dots. Aksel Haav, van. õp. Toomas Müürsepp, teadurid Harri Tipp, Hugo Mändar.
• Elektromeetria (A204, A205, A208). Dots. Olev Saks, van. õp. Matt Anso, teadurid Juhan Hämmalov,  Galina Posmetuhhova, Rein Pikver.
• Mehhanokeemia C224. Dots. Aleksander  Pae, dots. Leonid Uibo
• Fotoelektronspektroskoopia (C235 - C236). Teadurid Jaan Villem ja Niina Villem
• Meditsiinitfüüsika (??). Teadurid  Kalle Kepler, Arved Vain, dots. J. Vedru
• Gaaslahendus (C328 – C331; C338 – C342). Dots. Kalju Kudu, dots. Matti Laan, teadurid A. Haljaste, Märt Aints, Hans Korge, P. Paris, ins. Tõnu Asu.

Tollal oli igal laboril ja kateedril oma töökoja ruum, kus olid igasugused metallitöö masinad, kaasa arvatud treipingid: C020 (Leo Visberg, Ilmar Lipping), C115 (A. Hellat, Boris Laumets), A309 (Vassili Munitsõn, Arno Rõõm, Heiki Paabut). Klaasipuhuja ruum oli C328 (Hando Kruuv). 

Pärast auditoorimikorpuse valmimist kolis siia endise söökla ruumidesse A010 ülikooli mõõtelabor (juh. E. Koitmets). Tekkis ka katsekoda A015, Olev Saks.

Meie majas on töötanud keemikud ruumis C113 (Eed Pärnoja, Mare Must).

Tekkis ka uusi laboreid. Näiteks üliõpilaste kompleksse teadusliku uurimise büroo (ÜKTUB), mille füüsikutepoolsed initsiaatorid olid dots. Valdo Ruttas ja Toivo Madise, sai nüüd meie majas omale ruumid tehnilises korpuses (kalorifeeri taga).Tekkis ka kõrgkooli pedagoogika labor, mille teaduslik juhendaja oli rektor A. Koop, aga juhataja V. Ruttas (1984). Nende käsutuses oli ruum B305 (Mare Gräzin, Helju Kalder).

Üritused

Füüsikapäevad (FP) ja füüsikaõpetajate päevad (FÕP) on toimunud 1983.a. aastast kuni 2011.a. siin, suurtes audikates ja nende ees. FÕP peoõhtuid peeti sööklas juba varem. Aga 2012 oli FP juba Dorpatis, sest Tera kool võttis siin ruumid ära. Kuni 2004.a. toimusid FP ja FÕP eraldi (viimane, 26. FÕP oli 24.03.2004), siis likvideeriti Koolifüüsika Ühing ja päevi hakati koos tegema.

Füüsikaõhtuid kooliõpilastele korraldati peamiselt kaheksakümnendate teisel poolel suures audikas D160. Näiteks 1987.a. toimus 9 õhtut, millest võttis osa ca 500 õpilast, ka väljaspool Tartut: Viljandi, Võru, Tallinn, Pärnu. Teemad olid järgmised: Füüsika seebimullis, Füüsika ja muusika, Soe ja külm, Liikumatutest laengutest, Auto võtab kurvi, Nüüdisaegne füüsikaline maailmapilt, Aprillifüüsika, Mehaanilised ja elektrilised võnkumised. Kiirgus ja spektrid. Esinejad: P. Paris, M. Laan, Koit Timpmann, Jaan Susi, H. Voolaid.

Rahvarinde tugirühma moodustamine füüsikaosakonnas toimus ka suures audikas D160 1988.a. Korraldajateks M.Laan ja H.Voolaid.

Füüsika olumpiaade on siin palju läbi viidud. Eriti tihedaks läks elu pärast 1992.a., kui Teaduskool meie majja kolis. Vabariiklike füüsika olümpiaadide žürii esimees on olnud peamiselt Jaak Kikas, aga ka H.Voolaid (2003/2004). Zürii liikmeid:  K. Timpmann, K. Tarkpea, E. Pärtel, J. Susi, Ott Krikmann.

Aastal 1999 sai läbi viidud esimene Täpe, mille idee autoriks oli H. Voolaid. Selle tegime praktiliselt koolifüüsika keskuse rahva ja oma magistrantidega. Samal päeval avati ka Foucault pendel, kuid terve päev toimus majas igasuguseid üritusi. Näiteks laste joonistusvõistlus, kus tuli joonistada aatomit. Toimus Laste Muusikakooli õpilaste kontsert. Lastele oli ka õhupallide punumise õppus ja mitmed näitused (Loodusmaja, Tehnikamaja). Töötas teadusteater, oli teadusnäitus, ekskursioonid laboritesse ja maja katusele, kust avaneb suurepärane vaade linnale. Avati ka uus arvutiklass. Näidati kino ja toimusid seminarid. Igatahes päeva jooksul käis majast läbi ca 3000 inimest. Asjamehed, kes ürituse korraldamisega polnud seotud, panid edu pendli arvele. Meie arvasime küll teisiti, et ka ilma pendlita oleks üritus õnnestunud. Lootsime, et sellest saab traditsioon, kuid järgmistel aastatel osakonna juhtkond ei pidanud sellise ürituse läbiviimist vajalikuks.

Kuid aastast 2005 on seda jälle tehtud ja väga edukalt. Eestvedajaks Teadusbussi noored Kaido Reivelti juhtimisel.

Seltsielu

Umbes aastal 1980 sai muretsetud TRÜ ametiühingu rahadega lauatennise laud, mis algselt pandi üles III korruse kaubalifti ette. Kuid sealt tuli varsti ära kolida, sest kohe seal kõrval oli dots. K. Kudu kabinet, keda häirisid nii palli kõksatused kui mänguga kaasnev jõla. Siis leidsime koha V korruse A-tiivas. Seal ei seganud me kedagi ja sai palju mängitud, agaramad oli Matt Anso, Juhan Hämmalov, M. Aints, A. Haljaste, P. Paris, M. Laan, H. Voolaid, H. Paabut. Peeti isegi edetabelit. Kuid kaheksakümnendate keskel (vist 1985) tuli millegipärast laud viia meie tudengitele ühiselamusse Leningradi (Narva) mnt 27.

Kui olid olümpiamängud või mõned muud suured spordivõistlused, siis tõsteti gaaslahenduse sektori teler koridori, täpsemalt sinnasamasse, kus oli olnud pinksilaud (III korruse suure kaubalifti ette C tiivas). Toolid seati ritta ja vaadati kambaga võistlusi. Mõni fanaatik veetis seal poole tööpäevast. Seal käis põhiliselt üldfüüsika kateedri rahvas.

Aktiivselt tähistati sünnipäevi. Juubelite puhul peeti mõnes praktikui ruumis õhtusel ajal ikka pidu ka, kus ei puudunud naps ja naljad. Naistepäeva 8. märtsil tähistati ka ja jälle seal lifti ees. Ükskord oli asi kaunis naljakas. Oli 1985. aasta, kui kehtis  Gorbatšovi kuiv seadus, mis keelas väga karmilt töö ajal ja töökohas alkoholi tarvitamise. Kuid üldfüüsika kateedri meespere otsustas teha oma naistele üllatuse. Naised ootasidki ilusti meie üllatust ja siis see tuli: Mart Tammeorg sõitis kohale kastitäie šampusega! Naised jäid keeletuks ja siis hakkasid hädaldama, et mis saab, kui keegi kaebab. Aga meie olime otsustavad. Mina kui kateedrijuhataja avasin esimese pudeli ja kallasin välja. Aga tõeline üllatus saabus siis, kui jooma hakati, sest pudelites oli gaseeritud õunamahl! See oli Tammeoru idee ja teostus. Kuidas ta seda täpselt tegi, mina ei tea, aga ta õde ja õemees olid keemikud, küll need aitasid.

Ka nn meestepäeva, NA aastapäeva 23. veebruaril tähistati. Siis näitasid naised, mida nad võivad.

Neil kordadel toimusid mitmesugused mängud ja viktoriinid. On olnud nii naiste kui meeste äratundmist säärejooksu järgi. Nalja ja lusti oli alati palju.

Esimestel aastatel käisid maja nooremad naised eesotsas komandandi - Tiiuga katusel päevitamas juba aprillis. Nende koht oli A- tiiva  katusel, Karu ja Pärteli valduste kohal. Sellele kohale sai aga läheneda veel kõrgemalt katuseosalt ja seda ka mehed tegid ning viskasid sealt naistele vett kaela. Nalja ja kiljumist oli jälle palju!

Kuni 1985.a. kuiva seaduseni toimus majas õhtuti küllalt sageli viinavõtmisi. Ega just maani täis ei joodud, aga ega vähe ka ei võetud. Kui poejoogid otsas olid, siis keegi leidis ikka kusagilt veel natuke piiritust, mida tembiti parajaks. Kõik sellised üritused algasid pärast tööaja lõppu (kell 17) ja lõppesid tavaliselt kella 20 – 22 ajal. Mõnikord mindi veel edasi kellegi juurde koju, see juhtus peamiselt reede õhtuti.

Õhtustel olengutel sai selgeks räägitud mitmedki tööprobleemid, peetud tulevikuplaane ja räägitud minevikusündmustest. Osalesid nii professorid, dotsendid, kui insenerid ja laborandid, ka vanemate kursuste tudengid, kes olid ülikoolis praktikal. Nii said nooremad kolleegid ülevaate sellest, kuidas füüsikud varem elasid ja vanemad kollegid said klaaritud vanu arveid. Ka see oli õpetlik noorematele. Sellise olengu käigus (20. sept.1988) tekkis ka mõte panna üles Foucault’ pendel, mis realiseerus küll aastaid hiljem. Samal korral lubas Mati Fischer säädida maja katusele tabloo kella ja termomeetriga. Kui pendli tegemise võtsin oma südameasjaks ja 1999.a. saigi see tänu Hando Kruuvile üles, siis Mati plaan jäi realiseerimata. Pendli ülesseadmisel oli kindlasti abi ka Peeter Oleskist, kelle toetus oli määrav Tartu Kultuurkapitalilt raha saamisel.

Sellistel õhtutel tehti ka sporti. Eriti populaarne oli käesurumine. Seda tahtis alati teha Olev Avaste. Ka Valdo Ruttas, H. Voolaid, T. Müürsepp olid agarad surujad. Kindlat peremeest sel alal polnud seni, kuni tekkis seltskonda Jaan Susi, kes surus hetkeliselt kõigi käed maha. See kustutas huvi ala vastu.

Hüpati ka hoota kaugust ja kolmikut.

Kuid Gorbatšovi kuiv seadus pani asjale piiri ja pikkamisi surid sellised õhtud välja. Kaasa aitas ka autostumine, mis ei lubanud enam napsu võtta.

Igal aastal peeti nääri- või jõulupidusid: kuni 1984 oli näärivanaks alati Elmar Talviste, hiljem kuni 2010.a. mil pidu peeti viimast korda meie maja sööklas oli “vanaks” Henn Voolaid. Peol osalesid alati ka tudengid, peamiselt diplomandid. Peoks valmistuti hoolega ja õhtu moodustas kusntilise terviku, kus vaheldusid ettekanded (laulud, näidendid, vested, pillilood) ühislaulude, viktoriinide  ja tantsudega. Programmis oli oluline koht näärivanal, kelle sõnavõtt oli oodatud, sest seal oli tal võimalik kaunis otse teha kriitikat ja viidata puudustele. Oli ka lühinäidendeid, mis kajastasid füüsikaosakeonna elu. Suuremaid rolle tegid M. Laan, V. Ruttas, J. Susi, H. Voolaid, P. Paris.

Isetegevuse osas on meelde jäänud õppejõudude meestrio Helepunane triplett (V. Ruttas, J. Susi, H. Voolaid), kes esitas 1984.a. nääripeol paar laulu selliselt, et muusika tuli fonogrammilt. Sellega sai kaunis palju vaeva nähtud.

Tollal oli üldse kombeks palju asju teha koos tudengitega. Lisaks nääripidudele toimusid võistlused korv- ja võrkpallis õppejõudude ning tudengite võistkondade vahel, ühised suusapäevad Vellaveres, kalapäev Emajõe ujulas.

Tudengikslöömise õhtutel osalesid õppejõud ja olid sageli kohtunike rollis ning esinesid ka omapoolsete etteastetega.

Toimus ka muid üritusi, nagu näiteks väitlusõhtu 1986.a. : “Kohtumine tulnukatega” kus õppejõude esindasid Märt Liigant, Eduard Tamm, Lembit Sossi, V. Ruttas, H. Voolaid. Tudengite poolt osalesid Tõnu Pullerits, Priit Truusalu, Agu Kivimägi, Marek Strandberg (keemik) ja keegi veel.

Muu

Ülemöödunud sajandil oli meie maja kohal Vanemuise Seltsi maja, millest selts kolis aprillis 1870 uude asukohta Jaama tänaval. Kuid siin pidas C. R. Jakobson 18. oktoobril 1868.a. oma esimese isamaakõne "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg. Vana aearaamatutest ülespandud". Selles ta  idealiseeris eestlaste muistset priiust kui valguse aega, kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi ning kujutas oma kaasaega kui algavat koiduaega Vene tsaarikotka rahuliste tiibade varjus. Selle kõne tähistamiseks on maja ees ka mälestuskivi.

Meie maja vastas, aadressil Tähe 3 asub vana ja väärikas maja. Selle ehitas ja avas 1886.a. baltisaksa üliõpilasorganisatsioon korp! Estonia, kuhu kuulusid ka K.E. von Baer ja F. R. Kreutzwald. Aastal 1936 ostis maja omale korporatsioon Rotalia, kellele see kuulub ka praegu. Nõukogude ajal oli majas TRÜ klubi, kus harjutasid taidlejad, peeti pidusid, toimusid mitmesugused muud meelelahutused nagu näiteks kuuekümnendatel Lõbusate ja Leidlike klubi (vene KVN koopia), kus konkureerisid teadus- või osakondade võistkonnad. Isegi selles osaletud. Maja ees kogunes ka TRÜ kolonn mai- ja oktoobriparaadiks, seda küll seitsmekümnendateni, sest selleks ajaks oli ülikool nii suureks kasvanud, et siia ei mahutud enam ära ja kogunema hakati Akadeemia tänavale.

Meie maja tehnilises korpuses on valmistatud plastikust putkasid taksofonidele. Samuti katuseaknaid ülikooli raamatukogule. Seal oli ka pikka aega ülikooli krüogeenijaam, kus valmistati vedelat lämmastikku.

Maja taga Pargi tänava poolses parklas käis kevaditi fluorograafi buss töötajate kopsude olukorda  kontrollimas.

Kaheksakümnendatel alustati kahel korral maja juurde teiste õppehoonete kavandamist. Ükskord oli plaanis ehitada keemiahoone maja taha, Kalevi tänava poole. Teine plaan oli ehitada Päeva tänava poole matemaatikute maja. Kui mõlemad oleks valmis tehtud, oleks siin olnud võimas ülikooli linnak ehk kampus, nagu tänapäeval öeldakse.

Majas on mitmeid aastaid ka televisiooni vastuvõtuseadmete paigalduse ja hoolduse firma Satman (ruum C032), juhataja Enn Üts.

25.06.2014.

H. Voolaid