Politseiauto seisab maantee ääres ja on käivitanud sireeni, mille sagedus on 1000Hz. Kui te olete auto samuti parkinud maantee äärde, kuulete te sama sagedusega heli. Kui aga teie auto liigub politseiauto suhtes, kas siis selle poole või sellest eemale, siis kuulete juba teistsuguse sagedusega heli. Kui te näiteks sõidate politseiauto poole kiirusega 120km/h, kuulete te kõrgemat sagedust, nimelt 1096Hz. Helisagedus on suurenenud 96Hz võrra. Kui te aga sõidate politseiautost eemale sama kiirusega, siis kuulete te madalamat sagedust, nimelt 904Hz. Helisagedus on vähenenud 96Hz võrra.
Neid liikumisest sõltuvaid sageduse muutusi nimetatakse Doppleri efektiks. Seda efekti märkas austria füüsik Johann Christian Doppler 1842. aastal, kuid ta ei uurinud seda põhjalikult. Vastavad katsed teostas Buys Ballot Hollandis 1845. aastal, „kasutades vedurit, mis vedas lahtist vagunit hulga trompetimängijatega”.
Doppleri efekt kehtib mitte ainult helide, vaid ka elektromagnetlainete kohta, nagu näiteks mikrolained, raadiolained ja nähtav valgus. Siinkohal käsitleme me ainult helilaineid ja võtame taustsüsteemiks õhukeskkonna, kus need lained levivad. See tähendab, et heliallika ja helidetektori kiirust mõõdetakse selle õhukeskkonna suhtes. Kui ei ole kehtestatud teisi tingimusi, on õhukeskkond maapinna suhtes paigalolekus, nii et kiirusi võib mõõta ka maapinna suhtes. Eeldame, et nii kui ka liiguvad kas otse teineteise poole või otse teineteisest eemale kiirustega, mis on väiksemad helikiirusest.
Kui liigub kas detektor või allikas või kui nad mõlemad liiguvad, on emiteeritav sagedus ja detekteeritav sagedus omavahel seotud järgmiselt:
kus on heli kiirus õhus, on detektori kiirus õhu suhtes ja on heliallika kiirus õhu suhtes. Pluss- või miinusmärk valitakse järgmise reegli järgi:
Kui detektor või heliallikas liiguvad teineteise poole, peab märk andma sageduse nihke kõrgema sageduse poole. Kui detektor või heliallikas liiguvad teineteisest eemale, peab märk andma sageduse nihke madalama sageduse poole.
Lühidalt öeldes, liikumine teineteise poole tähendab sageduse suurenemist ja teineteisest eemale tähendab sageduse vähenemist.
Toome selle reegli kohta mõned näited. Kui detektor liigub heliallika poole, tuleb selleks, et sagedus suureneks, kasutada valemi 17-47 lugejas plussmärki; kui ta liigub eemale, tuleb kasutada lugejas miinusmärki, et saada sageduse vähenemine. Kui detektor seisab paigal, asendage nulliga. Kui heliallikas liigub detektori poole, tuleb sageduse suurenemise saamiseks kasutada valemi 17-47 nimetajas miinusmärki. Kui ta liigub eemale, kasutage nimetajas plussmärki sageduse vähenemise saamiseks. Kui heliallikas on paigal, asendage nulliga.
Järgnevalt tuletame Doppleri efekti valemid kahe allpool toodud erijuhu jaoks ja siis tuletame valemi 17-47 üldjuhul.
- Kui detektor liigub õhu suhtes ja heliallikas on õhu suhtes paigal, siis detektori liikumine muudab sagedust, millega detektor kohtab lainefronte, ja sellega muudab ta ka registreeritava heli sagedust.
- Kui heliallikas liigub õhu suhtes ja detektor on õhu suhtes paigal, siis heliallika liikumine muudab helilaine lainepikkust ja sellega muudab ta ka registreeritavat sagedust (tuletame meelde, et sagedus on seotud lainepikkusega).
Joonisel 17-19 on kõrvana kujutatud detektor kiirusega liikumas paigalseisva heliallika poole. Allikas emiteerib sfäärilisi lainefronte lainepikkusega ja sagedusega , mis liiguvad õhus helikiirusega . Lainefronte on kujutatud nii, et nende vahemaa on võrdne lainepikkusega. Sagedus, mida detektor registreerib, on sisuliselt lainefrontide (või üksikute lainete) detektorisse jõudmise kiirus. Paigalseisva detektori korral oleks see kiirus olnud , kuid kuna detektor liigub lainefrontidele vastu, on registreeritav sagedus suurem kui .
Kujutleme korraks olukorda, kus detektor on paigal (joonis 17-20). Aja t jooksul liiguvad lainefrondid vahemaa vt võrra paremale. Lõigul asuvad kõik need lainefrondid, mis on läbinud detektorit aja jooksul, ja nende arv on seega vt/λ. Kiirus, millega detektor registreerib lainefronte, on ühtlasi ka detektori poolt registreeritud sagedus
Seega, kui detektor on paigal, siis ei ole mingit Doppleri efekti – detektor registreerib sama sagedust, mida emiteerib heliallikas .
Nüüd vaatleme taas olukorda, kus detektor liigub lainefrondi kiirusele vastupidises suunas (joonis 17-21). Aja jooksul liiguvad lainefrondid vahemaa võrra paremale nagu eelmiselgi korral, kuid nüüd liigub detektor vahemaa vDt võrra vasakule. Seega aja t jooksul on lainefrondid läbinud detektori suhtes vahemaa vt+vDt. Lainepikkuste arv sellel vahemaal on (vt+vDt)/λ. Kiirus, millega detektor tabab antud olukorras lainefronte, on võrdne sagedusega , mis on avaldatav valemiga
Valemist 17-48 saame, et λ=v/f. Seega saame valemi 17-19 avaldada kujul
Paneme tähele, et valemis 17-50 on f′>f, välja arvatud siis, kui vD=0 (detektor on paigal).
Samal viisil saab leida sageduse, mida registreerib detektor , kui ta liigub heliallikast eemale. Sel juhul läbivad lainefrondid aja jooksul detektori suhtes vahemaa vt–vDt ja avaldub kujul
Valemis 17-51 on f′>f, välja arvatud siis, kui vD=0. Valemid 17-50 ja 17-51 saab kokku võtta üheks valemiks:
Olgu nüüd detektor õhukeskkonna suhtes paigal ja heliallikas liikugu detektori suhtes kiirusega (joonis 17-22). Heliallika liikumine muudab tema poolt emiteeritavate helilainete lainepikkust ja seetõttu ka sagedust, mida registreerib detektor .
Selle näitamiseks oletame, et (=1/f) on ajavahemik kahe teineteisele järgneva lainefrondi W1 ja W2 emiteerimise vahel. Ajavahemiku jooksul läbib lainefront W1 vahemaa vT ja heliallikas läbib vahemaa vST. Ajavahemiku lõpus emiteeritakse lainefront W2. Heliallika liikumise suunas on vahemaa lainefrontide W1 ja W2 vahel, mis on sisuliselt lainepikkus λ′, võrdne suurusega vT−vST. Kui detektor registreerib neid laineid, registreerib ta sageduse , mis on avaldatav valemiga
Paneme tähele, et peab olema suurem kui , välja arvatud siis, kui vS=0.
Vastupidises suunas liikumisel on lainepikkus λ′ võrdne suurusega vT+vST. Kui detektor registreerib neid laineid, registreerib ta sageduse , mis on avaldatav valemiga
Nüüd peab olema suurem sagedusest , välja arvatud siis, kui vS=0.
Valemid 17-50 ja 17-51 saab kokku võtta üheks valemiks:
Nüüd saame tuletada Doppleri efekti üldvalemi, asendades valemis 17-55 sageduse (heliallika sagedus) sagedusega valemist 17-52 (sagedus, mis on seotud detektori liikumisega). Selle tulemuseks on Doppleri efekti üldvalem 17-47.
See üldvalem kehtib mitte ainult siis, kui liiguvad nii detektor kui ka heliallikas, vaid ka neil kahel erijuhul, mida on käsitletud ülapool. Kui detektor liigub ja heliallikas on paigal, annab asendus vS=0 valemis 17-47 meile ülaltoodud valemi 17-52. Kui heliallikas liigub ja detektor on paigal, annab asendus vD=0 valemis 17-47 meile teise ülaltoodud valemi 17-55. Nii et meelde tuleb jätta valem 17-47.
KONTROLLKÜSIMUS 4
Näidisülesanne 17-8
Lahendus
JUHTMÕTTED Sagedus muutub seepärast, et nahkhiir ja ööliblikas liiguvad teineteise suhtes. Kuna nad liiguvad sama telje sihis, on sageduse muutus avaldatav Doppleri efekti üldvalemiga 17-47. Kui nad liiguvad teineteise poole, siis sagedus suureneb, ja kui nad liiguvad teineteisest eemale, siis sagedus väheneb.
Ööliblikas registreerib heli: Doppleri efekti üldvalem on
Meil on registreeritavaks sageduseks sagedus , mida registreerib ööliblikas. Valemi paremal pool on emiteeritavaks sageduseks see sagedus, mida emiteerib nahkhiir, fne=82,52kHz. Heli kiirus on v=343m/s, detektori kiiruseks on ööliblika kiirus ja kiiruseks on nahkhiire kiirus vn=9,00m/s.
Nende asenduste tegemine valemisse 17-56 on lihtne. Siiski võib osutuda keeruliseks otsustamine, kas tuleb kasutada pluss- või miinusmärki. Siin tuleb vaadata, kas on tegemist liikumisega millegi poole või millestki eemale. Valemi 17-56 paremal poolel on murru lugejas ööliblika (detektori) kiirus. Ööliblikas liigub nahkhiirest eemale, mis viib registreeritava sageduse vähenemisele. Kuna kiirus on murru lugejas, tuleb valida miinusmärk, et säilitada sageduse vähenemise tendentsi (lugeja suurus väheneb). Need loogikasammud on toodud tabelis 17-3.
Valemi 17-56 nimetajas on nahkhiire kiirus. Nahkhiir liigub ööliblika poole, mis viib registreeritava sageduse suurenemisele. Kuna kiirus on lugejas, tuleb valida miinusmärk, et säilitada sageduse suurenemise tendentsi (nimetaja suurus väheneb).
Kui on teostatud need asendused ja otsustused, saame valemi:
Nahkhiir registreerib kaja: Kui kaja levib tagasi nahkhiire suunas, on ööliblikas heliallika rollis ja ta emiteerib heli sagedusega , mille leidsime just praegu. Nii et ööliblikas on nüüd heliallikas, mis liigub eemale, ja nahkhiir on detektor, mis liigub tema poole. Vastavad loogikasammud on toodud tabelis 17-3. Selleks et leida sagedus fnd, mida registreerib nahkhiir, avaldame valemi 17-56 kujul
Mõnedel ööliblikatel õnnestub nahkhiirte käest ära lipsata, kui nad „segavad” nende registreerimissüsteemi ultraheliklõpsudega.
| Heli levib nahkhiirelt ööliblikale | Kaja levib tagasi nahkhiirele | ||
| Detektor | Heliallikas | Detektor | Heliallikas |
| ööliblikas | nahkhiir | nahkhiir | ööliblikas |
| kiirus | kiirus vS=vn | kiirus vD=vn | kiirus |
| temast eemale | tema poole | tema poole | temast eemale |
| sagedus väheneb | sagedus suureneb | sagedus suureneb | sagedus väheneb |
| lugeja | nimetaja | lugeja | nimetaja |
| miinus | miinus | pluss | pluss |