Eelmises punktis jõudsime magnetvälja suhtes liikuvas isoleeritud juhtmelõigus indutseeritud pinge avaldiseni. Seejuures tuginesime oma teadmistele Lorentzi jõu kohta. Elektromagnetilise induktsiooni avastajal Michael Faraday'l neid teadmisi ei olnud. Faraday uuris kinnisi vooluringe, määrates voolutugevust magnetnõela kõrvalekaldumise järgi tasakaaluasendist (Oerstedi katse, p.1.4.2). Kuid Faraday mõistis, et laengukandjate liikumapanemiseks tuleb teha tööd. Kirjeldamaks laengukandjate liikumapanemisel kinnises kontuuris tehtavat tööd hakkas Faraday kasutama elektromotoorjõu mõistet (electromotive force – EMF, vastav eestikeelne lühend EMJ).

Elektromotoorjõud (tähis $E$ ehk suur ümmargune E) iseloomustab üldjuhul vooluallikas toimivaid mitteelektrilisi jõude ehk kõrvaljõude. Elektrivoolu püsimiseks keemilist vooluallikat (patareid või akut) sisaldavas vooluringis tuleb vooluallika positiivselt pooluselt ehk plussklemmilt läbi vooluringi miinusklemmile jõudnud positiivsed laengukandjad viia läbi vooluallika uuesti plussklemmile. Järelikult tuleb neid nihutada vastupidiselt elektrijõu suunale. Seda suudavad teha ainult kõrvaljõud. Elektromotoorjõud on võrdne kõrvaljõudude tööga A_k ühikulise suurusega laengu ühekordsel läbiviimisel kogu vooluringist:

J.2.14 Lihtne elektriline vooluring, milles EMJ tekitav seade teeb tööd laengukandjate nihutamisel ja säilitab takistis takistusega R ajas muutumatu voolu I.	Maailma suurim energiat salvestav akupatarei (lammutatud aastal 1996) ühendas rohkem kui 8000 suurt pliiakut 8 ahelaks, igaüks võimega anda 10 MW elektrilist võimsust 4 tunni jooksul. Seda laeti öösel ja pandi elektrisüsteemis tööle päeval elektrienergia tippnõudluse tundidel.

Keemilise vooluallika korral teeb kõrvaljõud selle töö ära vooluallika sees, tekitades vooluallika pooluste vahel elektrivälja, mistõttu laengukandjad saavad väljaspool vooluallikat ehk vooluringi välisosas liikuda juba elektrijõu mõjul. See energia, mille arvel laengukandjad suunatud liikumist takistavate jõudude kiuste kogu vooluringi läbivad, tuleb lõppkokkuvõttes kõrvaljõult. Keemilise vooluallika korral on laengukandjate liikumine vahetult kõrvaljõu toimel vooluallika sees ja elektrijõust põhjustatud laengukandjate liikumine vooluringi välisosas ruumiliselt lahutatud. Seepärast võime EMJ käsitleda kui suurimat pinget, mida keemiline vooluallikas on suuteline oma klemmidele tekitama. Elektromagnetilise induktsiooni korral võib aga üksainus kinnine juhtmerõngas olla üheaegselt nii vooluallika kui vooluringi välisosa rollis. Kõrvaljõu ja elektrijõu toimete ruumilist lahutatust ei ole ning potentsiaali ja pinge mõistetel puudub sisu, kui tõlgendada pinget vaid elektrijõudude tööna ühikulise laengu viimisel ühest punktist teise (p.1.7.4). See ongi peapõhjuseks, miks jätkuvalt kasutatakse kõlaliselt mõnevõrra eksitavat mõistet elektromotoorjõud. EMJ pole ju jõud ja tema ühikuks pole njuuton. EMJ on töö ja laengu suhe ehk pinge ja tema ühikuks on volt. Kuid nii öeldes peame mõistma pinge all kõigi liikumapanevate jõudude (ka kõrvaljõudude) tööd ühikulise laengu nihutamisel. Olles selles kokku leppinud, võime EMJ käsitleda kui kõikide pingete summat kinnises vooluringis.

Selles katses paneb induktsiooni elektromotoorjõud põlema elektripirni.	Ka selles katses paneb induktsiooni elektromotoorjõud põlema elektripirni.

Seni vaadeldud näidetes on kõrvaljõuks just seesama jõud, mis liigutab juhet või pöörab generaatori võlli magnetväljas.

Mingi juhtmelõigu liigutamisel magnetväljas tuleb teha tööd mitte ainult mehaanilise hõõrdejõu ületamiseks, vaid ka laengukandjate liikumapanemiseks juhtmega ühendatud vooluringis, juhul kui see vooluring on olemas. Elektromagnetilist induktsiooni võib vaadelda kui omalaadset ,,lisahõõrdumist" magnetväljas. Kui induktsioonivool viib positiivse ühikulise laengu üks kord läbi tekkiva vooluringi, siis kõrvaljõu poolt selleks tehtavat tööd nimetatakse induktsiooni elektromotoorjõuks. Ülaltoodu põhjal võib induktsiooni elektromotoorjõudu tõlgendada ka kui pinget, mis tekib katkestuskohas, kui me kasutame elektromagnetilisel induktsioonil põhinevat vooluallikat ja katkestame kuskil vooluringi. Lihtsaimaks selliseks vooluallikaks ongi liikumisel magnetvälja jõujooni lõikav juhtmetükk (p.2.2.2).