Tänapäeval monteeritakse elektroonikaseadised üksiktransistorite asemel enamasti integraal- ehk terviklülitustest – kiipidest (eesti mugandus ingl. sõnast chip – kild, pala, liistak.) Kiip on pooljuhiplaadike, millesse on tehtud suur hulk imepisikesi, mõnemikromeetriste mõõtmetega transistoreid koos lülitusse kuuluvate takistite, kondensaatorite jm. vajalikuga. Üks kiip moodustab terve võimendi, generaatori või koguni elektronarvuti “peamasina” – protsessori. Viimasel juhul on ainsas mõne cm2 suuruses kiibis tuhandeid või koguni sadu tuhandeid transistoreid. Just kiipide kasutuselevõtt on võimaldanud toota ülimalt kompaktset arvutus- ja andmetöötlustehnikat. Kui elektronarvutite algaastail (1950ndail) võtsid need enda alla terveid suuri saale ja vajasid toiteks omaette alajaamu, siis nüüd mahub sama võimas või võimsamgi arvuti lauale, sülle või koguni taskusse.
Kiipe tehakse kavalate aurustus-, söövitus- ja peenkeemiliste protseduuride abil läbi mikroskoopilise mustriga šabloonide ehk maskide.
Kokkuvõtteks. Me koondasime tähelepanu tahkiste elektrilistele omadustele. Valik polnud juhuslik. On ju tänapäeva tehnika suuresti elektrotehnika sõna kõige laiemas mõttes – kui mõistame selle all nii elektrienergia tootmist, ülekannet ja tarbimist kui ka elektriliste signaalide saatmist, vastuvõttu, võimendamist ja muundamist ning mitteelektriliste mõjurite ning signaalide teisendamist elektrilisteks (valguse, temperatuuri, rõhu, kalgi kiirguse jne tajurid). Nüüdisinimese tegevuses läheb vaja nii häid elektrijuhte – metalle, pooljuhte kui ka isolaatoreid. Metalle – elektrienergia ülekandeks. Seda pingete-voolude ülilaias vahemikus hiid-kõrgepingeliinidest mikroskoopiliste juhtmeteni kiibis. Dielektrikuid on tarvis voolude “kanaliseerimiseks”, s.o. eri juhtmete, “voolusängide” eraldamiseks. Ja lõpuks kõige paindlikumalt ohjatava juhtivusega materjale – pooljuhte – voolude teisendamiseks, tüürimiseks, tajurite valmistamiseks.