Kui aatomite spektreid uuriti eriti täpsete, suure lahutusvõimega aparaatidega, ilmnes, et paljud spektrijooned on lõhestunud kaheks lähestikku komponendiks, nad moodustavad dublette (lad. duplicare - kahestama). Et seda kahestumist seletada, tuli elektroni kvantseisundite kirjeldamiseks peale kvantarvude $n$, $\ell$ ja $m_{\ell }$ võtta tarvitusele veel neljaski, mis siis, vastavalt joonte kahestumisele, võib omada ainult kahte väärtust: $+1/2$ ja $-1/2$. See kvantarv sai nimeks spinn (tähis - $s$). 

Nimi tuleb sellest, et esialgu arvati, nagu võiks elektron peale orbiidil tiirlemise ka oma telje ümber pöörelda (ingl. to spin – pöörlema, ketrama) – justkui planeedidki (joon. 7.10). Kaks väärtust olnuks siis seotud kahtpidi – päri- ja vastupäeva pöörlemisega. Hiljem tuli küll välja, et see makroilmast laenatud kena võrdlus on mikroosakeste jaoks liig robustne, aga nimetus jäi.  Õigem on kujutleda spinniga osakest imepisikese magnetina, mida iseloomustav suurus, magnetmoment, võib olla kahtpidi orienteeritud. Kvantfüüsikas tõdetakse, et spinn on mikroosakeste samasugune püsiomadus kui laengki. Mõnel osakeseliigil on ta ka täisarvuline, nt footoni spinn on $1$.  Rangelt ja järjekindlalt järeldub spinni olemasolu relativistlikust kvantmehaanikast, mille lainevõrrandi koostamisel on aluseks võetud A.Einsteini erirelatiivsusteooria. Sellest selgub ka, miks spinnkavantarvu väärtus peab olema just $1/2$, nii erinevalt teistest, täisarvulistest kvantarvudest. Relativistliku kvantmehaanika lõi inglane Paul Dirac (l. pool diräkk; 1902–1984).

Spinnita ei seletuks ka paljud teised nähtused peale spektridublettide. Kui näiteks näete magnetrauda kirjaklambreid haaramas või kompassinõela põhja-lõuna suunda pöördumas, on siingi mängus spinn: ferromagnetism johtub raua-aatomi elektronide spinnist.

Niisiis